"Lendas üle käopesa" essee (1)

Minu tundeid ja mõtteid seoses filmiga LÜK
Vaadates filmi ,, Lendas üle käopesa’’ tekkis mul mitu mõtet. Esimene neist oli muidugi see, et film on äärmiselt hea. Minu mõtted liikusid erinevaid radu pidi ning jäin juurdlema kahe põhilise probleemi üle. Esiteks see, kas sealsete patsientide ravimiseks oli tõesti vaja hoida neid nelja seina vahel, ning teiseks see, et ühiskond kipub väikeste kõrvalekalletega inimesi minu silmis liiga kiirelt haigeteks tembeldama.
Film käsitles pigem kerge vaimupuudega inimesi ning jättis sügavalt haiged isikud kõrvale. Esimene märk sellest oli juba see, enamik patsientidest olid haiglas vabatahtlikult ning poleks endast vabaduses otsest ohtu kujutanud. Teose arenedes kerkis minu jaoks korduvalt esisele küsimus, kas nende majutamine sellises asutuses oli tõesti nende aitamiseks parim lahendus, või oleks pidanud neid lihtsalt toetama oma haiglavälise elu kordaseadmisel.
Pärast haiglasse registreerimist pandi nad kõledatesse ruumidesse ning neile jagati hoogsalt erinevaid ravimeid. McMurphy aga ei püüdnudki oma haiglas veedetavat aega rahulikult veeta. Kuigi oli aru saada, et ta tegelikult polnud mentaalsete probleemidega, koheldi teda haigla töötajaskonna poolt nagu hullu. Mulle jättis ta väga positiivse mulje ja ta käitus küll pigem lunastajana ülejäänud patsientide suhtes. Tuues nende ellu midagi uut ja põnevat, mis võis olla veidi äärmuslik ja kohati ohtlik, andis ta neile kõigile võimaluse jälle elada, mitte kopitada hallide haiglaseinte vahel.
Vaimuhaiglas viibimine võib aidata küll inimese seisundit kontrolli all hoida, kuid sellistes tingimustes ta paraneda ei suuda. Filmis tekkis hoopis vastupidine efekt – alguses lihtsalt mässumeelsusega silma paistnud R.P. McMuprhy’le tehti lõpus lobotoomia, milleks minu silmis kindlasti vajadust ei olnud.
Haigete ravimine tundus filmis väga tagurlik ja suhteliselt kurb on tõdeda, et selliseid võtteid päriselt ka kasutati 30-40 aastat tagasi. Nii ebainimlik lähenemine nende probleemidele ja kogu see süsteem pani mõtlema, kui palju on arenenud meditsiin selles valdkonnas ja kui palju ohutum on patsientide ravimine täna.
Tänapäeval on lähenemine haigetele kindlasti palju isiklikum ja kui McMurphy n-ö proovis jõuda oma meetoditega nendeni , siis haigla töötajatele tundus see vale ning nad põhimõtteliselt kõrvaldasid ta. Tänapäeva mõistes ollakse palju sallivamad taolise käitumise osas ja pigem julgustatakse humaansemat lähenemist.
Lobotoomia muutis McMurphy iseenda ja teiste jaoks kasutuks, samas kui eelnevalt oli mees toonud oma kaaslaste ellu värvi ja seiklust. Vaimuhaigetesse suhtutakse tihti kui ühiskonna häbiplekkidesse, mis on vaja kiiresti inimeste silme alt ära pühkida, kuid sellise tegevusega võetakse neilt ära võimalus paraneda ning end kasulikuks teha. Ravimisel tuleb silmas pidada, et ka haiged on inimesed, ning mõistuse viguritest hoolimata on nende süda nii-öelda tervete omaga samas kohas.
Minu teine mõte ongi väga otseselt seotud esimesega. See, et haigete ravimisele nähakse neid ülearuste ja abitutena, viib tihti selleni , et nende anded ja mõtted jäävad ülejäänud maailma eest varjatuks. Loomeinimesed kipuvadki olema teistest depressiivsemad ja äkilisemad, kuid äkki räägib see pigem nende kasuks kui kahjuks? Segased tunded ja huvitavad ideed ongi need, mis muudavad nende loomingu meie jaoks nii põnevaks. Kui kõik mõtleksid ja käituksid ühtemoodi, kaotaks kunst oma võlu ja eripära.
pole õrna aimugi millistest talentidest oleme tänu stereotüüpsele inimeste hindamisele ilma jäänud. Haigus on ainult osa isiksusest ning ei anna meile õigust ülejäänut eirata. Olen kindel, et vaadates vaimuhaigla patsiente inimeste mitte haigustena, on nende paranemislootused kordades suuremad.