Nimetu (8)

Võimust ja murtud vaimust
Film „ Lendas üle käopesa“ oli film, mis ei jätnud ükskõikseks. Mõtteid ja emotsioone tekkis vaatamise käigus tohutult palju. Päris raske oli valida, millist teemat essees kasutada, valisin siiski võimu ja murtud vaimu teema.
Filmis toimub tegevus kinnises asutuses ehk nö. hullumajas. Kinnine asutus loob oma reeglid, millele peavad kõik alluma. Seni kuni patsiendid lasevad enda üle valitseda on kõik hästi. Valvurid ehk võimu esindajad on rahul, sest kõik käib nende reeglite järgi. Järsku tekib asutuses tänu ühele uuele patsiendile ebakõla, kus reeglitele sülitatakse või need vaidlustatakse kui mitte mõistlikud. Võimulolijate jaoks on see olukord ääretult ebamugav, sest nende võim ju põhinebki kuulekal massil. Tekkis paralleel Hitleri Saksamaaga, kus väike võimule tulnud klikk suutis 20.sajandil suure massi allutada ja teha kohutavaid kuritegusid . Võimalikuks osutus see tänu sellele, et võim kasutas jõudu ja hirmu. Nende kahega valitsedes ja manipuleerides suutis võim suurt massi hallata. Ka tol ajal elimineeriti need, kes polnud kuulekad. Elimineerimisel on alati kaks otstarvet. Ühtpidi karistatakse sõnakuulmatut ja likvideeritakse pahandusetekitaja ja teistpidi see aitab kaasa teiste hirmu all hoidmisele, sest annab märku, et me ei salli allumatust ja näete, mis juhtub nendega, kes meie võimule vastu hakkavad. Sama liin on ka selle filmi teemas- vastuhakkaja tuleb kõrvaldada, sest see segadus , mida ta suudab tekitada, on talumatu ning kõigutab võimulolijate autoriteeti. Kui asutuses koheldi kõiki patsiente kui alamat inimrämpsu, kelle ainus väärtus oli selles, et nad pidid tegema, mida võim arvas , et neile hea on, ja läbi selle suurendasid võimulolijate positsioone, siis nüüd tekkis asutuses kaos. Tehti asju, mis olid lubamatud, kõigutati autoriteete ning inimestel tekkis oma arvamus ja lootus. Seda ei tohtinud lasta juhtuda, sest oma arvamus on võimule alati ohtlik. Need hetked, mida McMurphy hullumaja patsientidele võimaldas andsid neile tagasi tunde, et nad on inimesed, mitte lihtsalt mingid objektid, kellel polegi oma arvamust ega tahet. Järsku muutusid nad isiksusteks, kellel oli väärikus, tunded, mõtted ja kes hakkasid esitama ebamugavaid küsimusi. Kõik totalitaarsüsteemid on saanud oma võimu vaimu murdmisest. Nii nagu natsi- Saksamaal hävitati kõigepealt mõtlev ja vastuhakkav vaimueliit, siis sama juhtus ka Eestis. Siberisse saadeti õpetajad, pastorid, haritlased. Rahva vaim oli murtud ning edasi sai massi hoida kuulekana hirmu abil. Hirmu toitsid eelnevad kogemused, mis kellegi lähedastega olid juhtunud. Tulles tagasi filmi juurde, siis ka siin oli vaja mitte ainult mässajat karistada , vaid ka olla teistele õpetuseks ja hirmutuseks. Alatuim ja lootust ära võtvaim asi oli see, kui murti inimese vaim. See, kes varem oli olnud särav isikus , muudeti elutuks tombuks, kes vaid vegeteeris. See oli patsientide jaoks karmim õppetund, kui lihtsalt McMurphyt karistada. Nüüd oli see „elav surnu“ neil kogu aeg silme ees, kui õppetund ja hoiatus, mis juhtub nendega, kes võimule vastu hakkavad. Ometi ka lootusetus olukorras oli ikkagi McMurphy lootust jõudnud külvata ja vana indiaanlane , kes seni oli olnud täiesti tardunud ja apaatne, sai äratatud ning tema viimane tegu enne põgenemist oli nö. halastussurm mehele, kes tõi patsientidele sisemise vabaduse. Vaatamata sellele, et McMurphyt enam ei olnud, elas edasi see lootus ja see väärikus, mille ta oli neile meestele tagasi andud ning see sisemine vabadus oli midagi, mida ka võim ei suutnud ära võtta. Seega kokkuvõttes suri üks paljude eest- ka see motiiv on juba varasemast Piibli temaatikast tuttav. Keegi peab kastanid tulest välja tooma . Keegi peab surema, et paljud saaksid elada. Minu jaoks haakus see film ka meie Eesti vabadusega, see hind, mis vabaduse eest on makstud, on kallis ja verine . Keegi pidi surema, et meil oleks oma riik ja et meil oleks vabadus. Film rääkis lootusest, uhkusest ja inimeseks olemisest ning minu jaoks oli see väga raputav ja mõtlemapanev.