50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-12-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
12 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Mirjamiu
Õppematerjali autor
Näitekirjandus esitatakse näidendeid Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema - nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali - ainest. Ainestiku ammutavad
Hannesele suur mõju. Kahjuks suri Hannese ema varakult ning hiljem jäi Hannese isa halvatuks. Teose lõppedes jääb Hannes isa eest hoolitsema. Kuna isa oli talle eluks andnud nii palju tarkusi siis tundis ta tema ees suurt autunnet ning seepärast ei suutnudki ta teda üksi jätta. Laas Turja eest hoolitses ka tema tütar, Marie, kes oli läinud varakult mehele. Samuti oli tal ka palju lapsi. Huvitavaimaks kõrvaltegelaseks oli Kalda Sass. Tema oskus pilli mängida oli teada üle küla. Sassi suhted külaga olid väga head. Eriti head olid aga suhted Hannesega. Kohati isegi paremad kui viimasel oma vendadega. Kui Hannest pussitati näitas Sass oma sõbramehe ustavust ning maksis selle eest kätte. Kalda Sass oskas enda tõekspidamisi kaitsta, ning see meeldisgi tema juures mulle kõige rohkem. Samuti nõustun ka tema põhimõttega, mis omakorda langes kokku Hannese omaga, et õnneks pole vaja suuri rikkusi. Õnnelik võib olla ka ilma selleta.
Te ju tunnistasite seda kunagi mulle, ma oleksin pidanud seda teadma ja poleks tohtinud teid enam piinata." Niisugune äge meeleheitepuhang vapustas Denisei. Tema süda tahtis lõhkeda. Järsku viskus ta lapse tormakusega Mouretile kaela, hakkas ka ise nutma ja kogeles: " Aga härra Mouret, ma armastan ju teid! Võideldes oma tunnete vastu, hoolitsemine oma vendade eest nagu ema, taluma mõnitusi ja igahinna eest välja söömist raske on sellises olukorras olla. Kuid Denise pidi selle kõik üle elama. Uskumatu oli see kuidas ta võitles oma armastuse vastu olles koos selle inimesega. Saavutada midagi sellist mis oli iga selle aja naise unistus ja loobuda sellest ainult sellepärast, et ei sa tunnistada mehele keda armastas, armastust, kuna oled andnud endale lubaduse mitte abielluda. See on midagi nii suurt, midagi nii võimsat, et ennast ületada ja loobuda õnnelikuks saamisest. See on kurbus
Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali ainest
taevataati ...» Siin jäi Vahuri hing rindu kinni; ta jõi suutäie magusat mõdu ja lisas: «Ma tunnen orjapõlve, tunnen oma rahva häda, 13 aga ma ei suutnud muud kui hambaid kiristada. Üks ei jõua midagi, teised sajatavad hammaste taga, aga ei julge hammustada . . . rahva hing on lämmatatud ja kiunub haledasti rõhujate põlvede ümber . . . Otsi neid, kes ei kaeba, aita tagant, kihuta teisi aitama . . . ja kõlab siis ähvardav ulgumine üle terve maa, siis kõlistage sõjariistu ja tõstke mürinat, mis pilvi lõhub ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab! . . . » Tugev Yalmr ei rääkinud enam.. Hing lahkus õhates raugenud kehast. Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes tol ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk ei kannatanud rasket hoopi kaua välja, vaid läks paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kähe aasta pärast.
reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam võimalust selles kahelda, kortsutas ta kergelt kulme ja vastas pärast üsna pikka pausi d'Artagnanile kirjeldamatult irooniliselt ja häbematult: «Ma ei kõnele teiega, härra.» «Aga mina, mina kõnelen teiega!» karjus noormees, keda see^segu jultumusest ja
vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult
meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!» Vana daam tõmbas prillid alla ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta nad üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .»
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid