Millest räägib Kafka? "Metamorfoos" (6)

Millest räägib Kafka ?
Lugedes Kafka “ Metamorfoosi ”, tundsin automaatselt autori vastu täielikku sümpaatiat. Eriti meeldis mulle Kafka realistlik kirjeldus ulmemaailma kuuluva süžee kohta. Huvitav oli ka kirg , läbi mille autor süvenes voodist välja saamise probleemile, samas kui reaalsuses oleks kogu stseen olnud väga ebarealistlik.
Lauseehitus oli loogiline, kirjeldustega poldud liialdatud, vaid kasutatud seedimisele vägagi tervislikus koguses ning sisuline ülesehitus kergelt jälgitav. Kafka teose sisu põhineb konseptsioonil lihtuses peitub võlu, kuid seejuures on oluline peidetud allegooria varju. Seetõttu on metamorfoosi tagajärgede lahtiseletamine ja allegooria mõistmine vastavalt lugejale individuaalne.
Minu jaoks jäi läbi teose kõlama mõte, et elu on kummaline. Ühel hetkel võib inimene olla ennastohverdav töönarkoman ning järgmisel päeval ärgates hoopis üksi ja teiste poolt põlatud. Lugedes “Metamorfoosi”, painas mind mõte, miks ja millest on saanud kirjanik inspiratisooni kirjutada selline kurb ja mõtlemapanev lugu. Kuna ka peategelasel olid kõik ta elus toimunud muutused tingitud välisest muutumisest, siis elust võetuna tõmbasin paralleele liklusõnnetusse, tulekahjusse jms sattumisega. Sellise kogemuse läbielamisel võib välimus muutuda just inetuma suunas. Sisemine loomus saab aga peale sellist transformatsiooni arendeda vaid paremuse suunas, mida ei pruugi märgata inimesed ta ümber.
Kuigi autor on lähenenud teoses juhtuvale kui paratamatusele, siis minu arvates jääb see kogu lugu kõlama kurbusenoodi varjundil. Üks kurb koht oli minu meelest kui isa oma poja vastu pöördus ning andestamatu vea tegi, visates Gregorit õunaga. Sama saab öelda ka teiste pereliikmete kohta, kes olid väga õnnelikud, kui neile vaid muret tekitav prussakas lõpuks suri. Sellest järelduvalt tuleneb ka teose põhiprobleem – pereliikmed ei suutnud võtta kommunikatsiooni puudumisel Gregorit ühte enda seast, pöördudes ta välimuse muutumisel jälkustundega tema vastu. Sealt saavad alguse juba ka järgnevad mured nagu Gregori üksindus, pereliikmete mõistmatus ning mis kõige hullem- hoolimatus.
Mulle meeldib, et autor pöörab tähelepanu inimeste sõltuvusele välimusest ning hoolimatusest üksteise vastu. Ta juhib tähelepanu sellele, kuidas keskkond suudab teha üksikindiviidi elu põrguks. Minu jaoks on “Metamorfoos” nukker ja õpetlik lugu, mis paneb märkama inimesi enda ümber ja olema hoolivam, mida tänapäeva maailmas on aina vähem...