Miks Teise maailmasõja tulemusena tekkinud maailmasüsteem kokku varises? (0)

Miks Teise maailmasõja tulemusena tekkinud maailmasüsteem kokku varises?

Et vastata küsimusele miks Teise maailmasõja tulemusena tekkinud maailmasüsteem kokku varises, tuleb minu arvates kõigepealt mõista selle maailmasüsteemi olemust. Selle maailmakorralduse tagamaad ulatusid juba Teise maailmasõja eelsesse aega, kui Venemaa bolševikud kutsusid maailma üles kapitalismi kukutama ja sisse seadma kommunistlikke režiime. Tulevaste supervõimude, USA ja NSV Liidu suhete tagamaad olidki seal. Vastuolusid tekitas nii USA sekkumine Vene kodusõtta, kui ka Ühendriikide poolne NSV Liidu mitte tunnustamine kuni 1933. aastani.
Nõukogude Liidu ja USA suhted kaugenesid veelgi II maailmasõja ajal. Nõukogude Liidu arvates oli USA ja lääneriikide esialgne sõtta mittesekkumine kapitalistide plaan NSV Liidu hävimiseks. Ameeriklaste jaoks aga oli teisest küljes Stalini režiim vaid mõnevõrra aktsepteeritavam Hitleri omast. Juba 1939. aastast lasus sõjategevuse põhiraskus NSV Liidu õlul ja kui 1942. aastal Lubas Roosevelt Stalinile, et peagi avatakse teine rinne, siis selle pikka edasilükkumist logistiliste jm probleemide tõttu tõlgendasid Nõukogude juhid kui ettekavatsetud N Liidu nõrgendamise plaani.
Ka MRP oli lääne ja NSV Liidu suhete halvenemise mõjutajaks. II maailmasõja lõpuaastatel tekitas lääne ja N Liidu vahel pingeid ka hilinenud teise rinde avamine , mis NL vaatepunktist oli lääneriikide poolt meelega nii tehtud, et viimsel hetkel pealetungi alustada ja rahuläbirääkimisi mõjutada, lääne vaatepunktist aga oli N Liit Jaapanist aga eemale hoidnud ja alles pärast Hiroshima pommitamist sõja kuulutanud.
Sõjajärgsel ajal tekitas pingeid lääne ja NSV Liidu erinev nägemus rahutagamisest Euroopas, ja ka sellest, mis saab Saksamaast. II maailmasõja järgne maailmasüsteem oligi suuresti ida ja lääne vastuseisul põhinev maailma jagamine kahte leeri. Läänemaailma suureks probleemiks oli ka kolooniate kiire iseseisvumine pärast II maailmasõda. Võimaliku uue maailmasõja aga hoidis ära suurvõimude tuumaarsenal. Algas siis võidurelvastumine ja külm sõda, sõda mille vahendiks oli maailmamajandus . Kuigi otsest suurt sõda külma sõja ajal küll polnud, oli siiski mitmeid väiksemaid lokaalseid konflikte, nt Korea ja Vietnami sõda, Lähis-Ida konfliktid jne.
Kuna see maailmasüsteem mis enda alla hõlmab valdava osa 20. Sajandist, põhines läänemaailma ja nn idabloki vastuseisul, siis suurim tegur selle maailmasüsteemi kokku varisemises või ümberkorraldumises oli Nõukogude Liidu lagunemine . Nüüd keskenduksingi lühidalt sellele, mis siis Nõukogude Liit kokku varises. Mitmed poliitikateadlased on toonud esile väga mitmeid ja erinevaid põhjuseid N Liidu kokkuvarisemisel aga põhilistena on välja toodud just tema majanduslik stagnatsioon . Oma raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ kirjutab F. Fukuyama , et majanduskriis oli vaid osa suuremast kriisist – süsteemi kui terviku legitiimsuse kriisist. Et majanduskriis oli vaid üks paljudest teguritest mis lihtsalt kiirendas N Liidu kokku varisemist. Fukuyama kirjutab, et: „Totalitarismi suurim möödapanek oli suutmatus kontrollida mõtlemist.“.
Oma raamatus Fukuyama väidab, et totalitaarsed riigid ei ole jätkusuutlikud ja lõppkokkuvõttes jääb võitjaks just liberalismi idee kui selline. Isiklikult leian, et palju selgemini jälgitav ja otsesemalt mõju avaldav põhjus N Liidu kokkuvarisemisel on siiski tema majanduslik läbikukkumine ja kaalukas fakt, et suurem osa maailmamajandusest toimis Ühendriikide majanduse alusel ja järgi. Seda selles mõttes, et USA oli läänemaailma juhtiv riik ja kogu lääne maailm lähtus USA eluviisidest jne. Sõjajärgsel ajal oligi USA maailma domineeriv võim, oli nn „Pax Americana“.
Üheks Nõukogude Liidu nõrkuseks oli plaanimajandus , mis küll suudab suhteliselt lühikese ajaga suurt majanduskasvu tekitada – näiteks oli NL’i RKT kasv kuni 1970’te aastate alguseni suurem USA omast – ei suuda plaanimajandus siiski majandusolude muutudes oma ressursse ümber suunata. NSV Liidul puudus seega paindlikus.
Kui 1973. aastal puhkes naftakriis, siis eelkõige mõjutas see läänemaailma, kuna N Liit suutis omale vajalikku hulka naftat endale ise toota ja seda isegi veidi eksportida. Siiski algas Nõukogude Liidus 1970’tel aastatel stagnatsioon ja majanduslik allakäik. Kui naftakriisi ajal suur naftahinna tõus kasvatas Nõukogude Liidu kui suurima nafta - ja gaasitootja mõjuvõimu ja julgustas teda ajama agressiivsemat poliitikat, siis naftahindade langus pärast kriisi lõikas Nõukogude Liidult ära kriitilise tähtsusega ekspordi turuosa.
Kui 1970’tel ja 80’tel Nõukogude Liidu majanduskasv aina kahanes ja 1980’tel aastatel läks suur osa RKT’st võidurelvastumise tõttu sõjaväele, siis üha nõrgema majandusega NSV Liidule sai see ka saatuslikuks.
1970’te aastate stagnatsiooniperiood oleks Nõukogude Liidule olnud palju hävitavam, kui majandust poleks suudetud üleval hoida oma nafta ja gaasi tootmisega.
Nõukogude Liidu mahajäämisele võidurelvastumises aitas kaasa ka Afganistani sõda, mis osutus palju raskemaks ettevõtmiseks kui N Liidu juhid seda arvata oskasid. Afganistani sõja mõju Nõukogude Liidule oli mitmekülgne. Ühelt poolt tekitas see Liidus sees pingeid, rahvas muutus rahulolematumaks. Teisest küljest see sõda ka peale majanduse kurnamise hajutas ka Nõukogude Liidu tähelepanu võidurelvastumisele ja USA sai endale tehnoloogilise eelise. Võidurelvastumise kohapealt sai kõige saatuslikumaks Reagani käivitatud „Tähesõdade“ programm, mis ähvardas Nõukogude Liidu interkontinentaalsed raketid kasutuks muuta. Kuigi tegelikkuses oli see programm alles oma planeerimise faasis, jäid Nõukogude juhid bluffi uskuma. Nõukogude Liit, olles tehnoloogiliselt mahajäänud, pühendas võidurelvastumisele üha suuremat osa oma majandusest ja kurnas seda veelgi.
Kui Gorbatšov 1985. aastal võimule tuli, ütles ta, et Nõukogude Liit on „kriisi-eelses“ seisundis ja hakkas kiiresti reformima Nõukogude poliitikat. Kiirelt vahetati välja poliitbüroo ja sekretariaadi juhid ning hakati Nõukogude Liidu majandust reformima. Perestroikaga tahtis Gorbatšov uuendada tööstustehnikat ja tehnoloogiaid samaaegselt töölistelt üha suuremat tootmishulka ja –kvaliteeti oodates. Majandust üritati ka keskplaneerimise kontrollist üle viia kohaliku planeerimise tasandile, seda selles mõttes, et taheti anda kohalikele võimuorganitele suuremat kontrolli tööstuse üle. Kogu seda majanduse reformimist ja reorganiseerimist lootis Gorbatšov läbi viia ebareaalselt väikese ajavahemiku jooksul ja sai seega saatuslikuks.
Samaaegselt majandusreformidega alustas Gorbatšov ka Nõukogude ühiskonna demokratiseerimist, uskudes, et kui demokraatia õigesti integreeritud saab, siis see vaid tugevdab sotsialismi. Kui alustati glasnostiga, siis usuti , et kui Nõukogude Liit oma mineviku suhtes ausam on, siis ka Nõukogude ühiskond on meelsamini valmis Gorbatšovi reformidega kaasa minema. Selline uskumine, et glasnosti kaudu suudetakse režiimi legitiimsust tugevdada aga oli vale. Paljud Nõukogude intellektuaalid hakkasid Nõukogude kommunismis kahtlema ja ajakirjanduse kaudu ka seda otseselt kritiseerima.
Suurem sõna- ja meelsusvabadus ka julgustas mitmeid Nõukogude Vabariikides ja Ida-Euroopa sotsialismimaades rahvuslike ja kommunismivastaste liikumiste tekkimist. Üha suurenev vabadustunne, mitmed aktsioonid Euroopas, Berliini müüri langemine – kõik need kombineeritud üha suurema vastumeelsusega kommunismi suhtes sundisid Nõukogude juhtkonda rahvastele üha suuremaid ja suuremaid vabadusi lubama ja 1990. aasta veebruaris nõustus Kommunistlik Partei oma poliitilisest ainuvõimust loobuma . Üsna pea kuulutas end iseseisvaks Leedu, talle järgnesid Eesti ja Läti ning ka teised Nõukogude Vabariigid. 1991a lubati vabad valimised, mille võitis Jeltsin, augustis hoiti ära kommunistide riigipöörde katse ja detsembris oli Nõukogude Liit ametlikult lõppenud.
3