Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? (4)

Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse?
Eestlaste muistne vabadusvõitlus sai alguse 1208. aastal, mil Saksa ristisõdijad jõudsid Eestisse ning lõppes aastal 1227, kui sakslased vallutasin Saaremaa. Kuna vaenlase jaoks oli see sõda ristiusu levitamiseks, pidasid mõlemad pooled ristiusu vastuvõtmist alistumise märgiks. Eestlase jaoks lõppes see sõda kaotusega. Kuid mis põhjustas eeslaste lüüa saamist võõrvägede käest?
Esiteks oli ristisõdijatel katoliku kiriku toetus, kuna sõja eesmärgiks oli ristiusu levitamine. Paavst lubas sõdimise eest anda andeks kõik patud. Näiteks kui mõni inimene oli saanud hakkama mõne kuriteoga, siis saadeti ta sõtta ning selle eest pidi ta oma pattudest vabaks saama. Paljud astusid ka rüütlite ridadesse, et sel viisil kiiresti rikastuda. Allutanud enda alla maad, võeti sealt kaasa suured rikkused. Samuti oli katoliku kirik tol ajal Lääne- Euroopa tähtsaim poliitiline jõud. Kui tänapäeval valitseb riiki kuningas või parlament , siis tol ajal oli suurim võim paavsti käes. Kõige selle tagajärjeks oli Baltimaade ristiusustamine. Paganad alistati siis kas rahumeelselt või vägivaldselt. Näiteks alistusid latgalid ristirüütlitele rahumeelselt, seda erinevalt eestlastele.
Teiseks oli sõjalise taseme suur erinevus. Kui ristirüütlid olid elukutselised sõjamehed, siis eestlased olid kõigest tavalised talupojad, kes oma vabaduseeest välja astusid. Ka olid vaenlaste sõjaväed arvuliselt suuremad. Ristirüütlid olid sõdimisega juba enne palju kokkupuutunud ning tänu sellele olid nenede relvastus ja tehnika tunduvalt parem. Soomusrüüd, odad, mõõgad, tugevad kilbid - see kõik kuulus nende sõjavarustusse. Kuid eestlaste puhul polnud seegi erakordne, kui mindi võitlusesse põllutööriistadega. Vaenlased olid harjunud pikaaegsete sõjaretkedega, kuid eestlased olid valmis vaid üksikuteks sõjakäikudeks. Poldud harjutud sõdima ning halbade kogemuste ja relvade tõttu ei suudetud sama hästi toimida kui vaenlane . Rüütlitel oli pidevalt loota abiväele. Kui ka saadi lahingus lüüa, siis teati et abivägi on teel, eestlastel sellist lootust polnud. Nagu juba eespool mainitud , olid eestlased tavalised maaharijad ja karjakasvatajad, seega polnud neil väljaõpet sõdimseks ega ka relvastust. Selle tõttu jäi Eesti sõjas alla, aga võitluse käigus suudeti siiski õppida uusi sõjapidamise metoodikaid, mis tulid tulevikus kindlasti kasuks.
Kolmandaks aspektiks oleks erinevate vallutajate arvukus. Sõda sai alguse Saksa vägede sisseründega 1208. aastal, millega liitusid veel Taani 1219 ning Rootsi 1220 aasta. Nad ei olnud omavahel liitlased, kuid kõik nad võitlesid eestlaste vastu. On üpris selge, et väheste sõjaliste kogemustega Eesti ei suuda vastu astuda kolmele suurele riigile, kellel kõigil on suured sõjalised kogemused. Tagajärjeks oli see, et Eesti jagati mitme riigi vahel, kuigi Rootsi suudeti tagasi lüüa. Nende vägi löödi Lihula all täielikult puruks ning edasised vallutusplaanid nurjati. Samuti mitme sõja-aasta jooksul hakkas eestlaste inimjõud ammenduma, kuna uut sõjajõudu polnud peale tulnud. Eestlased olid ka majanduslikult kurnatud . Sõda ja katk olid teinud oma töö.
Nende kolma argumendi põhjal saab vastata sissejuhatuses esitatud küsimusele, miks eestlased kaotasid muistse vabadussõja. Vaenlastel oli katoliku kiriku toetus ja parem sõjaline tase. Eestit aga piirasid kolm riiki, kes olid sõjaliselt kindlustatud.