Miks eestlased kaotasid muistse vabaduse võitluse (0)

Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse?
Eestlaste muistne vabadusvõitlus toimus 1208-1227.aastal, mille eestlased kaotasid. Eestlased ei võidelnud ühtse rahvana. Eestlastel polnud ka peale Madisepäeva lahingut kindlat juhti.
Eestlased olid sõjatehnikia poolest vähe arenenud. Ei kasutanud ambe, mida eestlased alles 1223. aastal rakendada mõistsid, kuigi nad olid sellega juba ammu kokku puutunud( 1210 .aastal Võnnu linnust piirates). Vabadusevõitluse käigus küll eestlaste relvastus ja lahingulised oskused võitluse käigus küll eestlaste relvastus ja lahingulised oskused paranesid, kuid siis oli juba hilja . Ma arvan, et eestlased oleksid pidanud rohkem teistel sõjaliselt õppima ja kasutama uuemat relvastust.
Muidugi suureks miinuseks eestlastele oli ka see, et orduvennad oli elukutselised sõjamehed. Nad oskasid paremini relvi käsitleda ja ühtlasi võidelda organiseeritult, pidada kinni lahingu korrast, mõista üksteist lahingu käigus. Kahtlemata oli neil ka parem relvastus, eeskätt turvis .
Vaenlastel oli ka sõjaline ülekaal. Eestlased olid valmis aintult üksikuteks sõjakäikudeks. Rüütlid said pidevalt abiväge, rüütlil oli hea väljaõpe ja relvastus. Eestil oli ka palju vaenlasi 1208. aastal Saksa ristisõdijad, 1219.aastal Taani ja 1220 . aastal Rootsi. Eestlased olid majanduslikult kurnatud , inimjõu ammendumine , Rootsi tagasilöömine. Eest oli jagatud mitme riigi vahel. Kuigi seda peeti ekslikuks, sest tormijooksuga võeti Eesti linnuseid kogu vabadusvõitluse jooksul vaid mõned üksikuid maha. Eestlastel puudus ka ühistegevus, lagunes sugukondlik ühiskond, mis versus feodaalühikonnaga. Riiki polnud kujunenud, sidemed maakondae vahel olid nõrgad, iga maakond tegutses omaette . Nii oli vaenlastel kerge maakondi alistada ühekaupa. Eestlased ei tundnud ega õppinudki tundma mördiga kinnitatud müüri ladumist. Muistset vabadusvõitlust ei kaotatud linnuste pärast, vaid muudel põhjustel.
Elukutselised sõjamehed olid ka Eestis ainult võimalikud kui maa rahvas on küllalt jõukad, et neid relvastada ning üleval pidada. Kahjuks jäi Eestil hädavajalikust tasemest napilt puudu. Eestlastel puudus ka nii öelda vürstivõim, olid küll sulaste salgad jõukamatel üksikvanematel, nagu Lembitu ja Tabelinus, aga ka need salgad ei suutnud võistelda mõõgavendadetaoliste elukutselistega. Teiseks põhjuseks oli see, et eestlased ei tunnistanud ristiusku. Eestlastel polnud piiskop Albertile vastu panna tõelist valitsejat. Seetõttu ei tulnud kõne alla, et eestlased võtavad ristiusu ise vastu ja säilitavad poliitilise iseseisvuse. Eestlasel olid ka keerulised suhteb naabritega . Liivlastega oli raske, latgalid tahtsid kättemaksta, venelased oli kord liitlased teine kord vaenlased ja puudus ka koostöö.
Eestlased kaotasid vabadusevõitluse sellepärast, et ei olnud ühtust, vähemus ja samaväärset relvastust. Järeleandmised venelastele, vallutajad suutsid rahvad üksteise vastu ässitada, vastastikused sõjakäigud, ühed barbarid alistati teiste barbarite abiga.