Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse (1)

"Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse?"
Muistne vabadusvõitlus oli ühtlasi ka Balti ristisõdade ajastu.Vabadusvõitluse puhkemise põhjusteks oli sakslaste soov laiendada maavaldusi ning kindlustada meretee turvalisus, samuti tahtis Rooma katoliku kirik paganlust välja juurida ja asus alasid ristiusustama. Kõige selle pärast pidid eestlased väga palju kannatama ning sõdima.
Kuna sõja põhieesmärgiks oli ristiusu levitamine, oli ristisõdijatel katoliku kiriku toetus. Sõdimise eest anti andeks kõik patud, kui inimene oli elus mõne suure kuriteoga hakkama saanud ja kahetses seda, oli tal võimalus minna sõtta ja sellega oma teost vabaneda . Veel üheks põhjuseks, miks sõtta mindi , oli lootus allutatud maade arvelt kiiresti rikastuda. Katoliku kirik oli Lääne-Euroopa tähtsaim poliitiline jõud. Kui praegu valitseb riiki parlament või kuningas, siis sel ajal oli suurim võim paavsti käes. Paganad alistati kas vägivaldselt või rahumeelselt. Nagu järgnevatest sündmustest välja võib lugeda, ei alistunud eestlased kuigi rahumeelselt, erinevalt latgalitele. Selle kõige tulemusel ristiusustati Baltimaad .
Üks väga oluline põhjus, miks eestlased sõjas alla jäid oli sõjalise taseme erinevus. Eestlaste malevate ja orduväe suureks erinevuseks oli see, et orduvennad olid elukutselised ning väljaõppinud sõjamehed. Väljaõppinud sõjamehed oskasid paremini relva käsitleda ja neil oli oskus võidelda organiseeritult, ehk mõista üksteist lahingu käigus ja pidada kinni lahingukorrast. Ordurüütlid ei olnud koos vaid lahingutes, nad elasid ka sõjavälisel ajal koos ja nimetasid üksteist vendadeks, elasid palju koos läbi ning toetasid ja austasid omasid. Kahtlemata suurendas selline elu nende ühtekuuluvustunnet ja see muutis nad veelgi tugevamaks. Seda kahjuks eestlase kohta öelda ei saanud. Samuti oli vaenlaste hulk mitmeid kordi suurem, neil oli parem relvastus ja tehnika ning neile tuli pidevalt abivägesid. Võitluste käigus õppisid eestlased küll vaenlastelt mitmeid uusi sõjapidamismeetodeid, kuid see ei päästnud neid sõjalisest allajäämisest.
Eestlaste kallal oli mitmeid vallutajaid. Kõigepealt tungisid 1208. aastal sakslased koos latgalitega Ugandisse.Nende ründamise ajendiks oli see, et Ugandi eestlased olid kunagi "enne Riia ehitamist" röövinud Väinalt Pihkva poole suunduva hinnalise saksa kaubavoori ja jätnud tähelepanuta korduvad nõudmised kaup tagastada. Kaubavooride kaitse oli olnud liivlaste alistamise ja Riia rajamise üks peamisi põhjusi ning Pihkva kaubatee ohutus oli väga oluline. Sakslased rüüstasid külasid ning süütasid Otepää linnuse. Ugalased kutsusid endale sakalased appi ja tegid tasuretke, millele omakorda järgnes lätlaste tasuretk. Sakslaste ja eestlaste sõdimine lõppes sellega, et eestlased varitsesid vaenlaseid Ümera jõe ääres ja lõid vaenuväe puruks. Järgmisena tungisid eestisse Alberti abipalvel 1219. aastal taanlased, nendega eestlastel nii hästi ei läinud. See lahing lõppes taanlaste kasuks tänu vürst Vitslavi väesalgale, mis oli pealaagrist veidi eemale leeri jäänud ja tagas eestlase lüüasaamise. Seejärel hakkasid taanlased ja sakslased üksteise võidu Põhja-Eestit ristima, sest esimene ristija omandas ülemvõimu maa ja rahva üle. 1220.aastal sekkus ka Rootsi, kes hõivas Lihula . Rootsi õnnestuti tagasi lüüa, tänu sellele, et nende kuningas lahkus ja saarlased kasutasid võimalust ning piirasid linnuse sisse ja saavutasid võidu. Kahjuks kurnas kogu see pikk sõdimine eestlaseid ning inimjõud ammendus. Tulemuseks oli see, et Eesti jagati mitme riigi vahel ära.
Eestlased ei hoidnud piisavalt kokku, ehk siis puudus ühistegevus ja ei olnud välja kujunenud ühtset riiki. Sugukondlik ühiskond lagunes , eestlaste valitsejateks ei olnud enam endised vanemad, kes olid olnud eesti ühiskonna orgaaniliseks osaks ja kes jagasid üldisi eestlaste tõekspidamisi, uskumusi ning kõlblusnorme. Nüüdsest olid valitsejateks Reinimaalt või Saksimaalt tulnud uued isandad . Nad küll tunnustasid osade vanade valitsejade positsiooni ja autoriteeti, kuid miski polnud enam endine. Vanad valistejad ei sõlminud enam rahu ega pidanud sõdasid, ei tohtinud kaubelda nagu tahtsid ning pidid uutele valitsejatele makse maksma. Selle kõige tagajärjel tegutses eestis iga maakond omaette ja nendevahelised sidemed olid väga nõrgad. Lõpuks alistatigi eesti maakonnad ühekaupa.
Suhted naabirtega olid kõike muud kui head, ühesõnaga olid eestlaste ja naabrite vahelised suhted väga keerulised. Saarlased saatsid üle eesti võidusõnumi laiali ning asusid sakslasi tapma ja ristimist maha pesema . Eestlased asusid oma linnuseid kindlustama, kiviheitemasinaid ehitama ja ambe tundma ning pöördusid abipalvega venelaste poole. Abi lubatigi, kuid see piirdus vaid väiksemate salkade paigutamisega mõnesse üksikusse linnusesse. Eestlased said küll sakslastelt pantvange orduvenna või kaupmehe vastu vahetades tagasi, aga sakslased otsustasid ikkagi eestlased oma võimu alla saada. Seekord said eestlased sakslaste käest kunagise Ümera lahingupaiga läheduses lüüa. Seejärel tungis saksa-liivi-läti vägi Viljandisse, mis pärast paarinädalast piiramist alla andis. Järgnevalt saabus Tartusse Vene väesalgaga endine Koknese väikevürst Vjatško, kes asus endale uut riiki rajama. Kuid sakslastele see ei meeldinud ja nad asusid 1224. aastal Tartu linnust piirama. Linnuse piiramine läks neil õnneks, ning Vjatško tapeti . Ellu jäeti vaid üks Suzdali sõdalane, et too Tartu sündmustest Venemaale teateid viiks. Sakslaste õnneks pöördus teel olev Vene abivägi pärast teate saamist kodu poole tagasi.Vallutajad suutsid kõik rahvad üksteise vastu ässitada ning toimusid vastastikused sõjakäigud, Baltimaade rahvad alistati ühekaupa.
Muistne vabadusvõitlus ei olnud eestlaste jaoks üldse mitte kerge, nad ei kaotanud seda ilma vastupanuta. Nad võitlesid kuidas jaksasid, aga hoolimata nende pingutustest jäid nad vastastele alla. Allajäämine oli tingitud sellest, et neid piirasid kolm erinevat riiki, kes olid paremal sõjalisel tasemel, neid oli mitu korda rohkem ja nad olid mitu korda tugevamad.