Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Miks asusin õppima valitud erialale". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
keevitus, asusin, erialale, elektroonika, meeldima, hakkasin, mõtlesin, istuda, trenni, jõusaalis, varianteRakvere 2010 Öeldakse, et inimene õpib terve elu, mina usun, et täpselt nii see on. Kuigi õppimisviise on erinevaid, usun, et iga inimene valib õppimisviisi vastavalt oma vajadusele. Mina olen oma lühikese elu jooksul suhteliselt palju erinevate erialadega kokku puutunud. Noorena teadsin, et tahan saada kunstnikuks, sellest lähtuvalt läksin õppima Tartu Kunstigümnaasiumisse, olles kindel, et edasi viib tee Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. Läks aga hoopis teisti, asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli medõe erialale, mis oli mulle ja ka teistele minu tuttavatele suureks üllatuseks. Olles aasta seal õppinud, tundisn, et see ei ole päris see, mida ma teha tahan ning jätsin selle kooliga hüvasti. Peale Tervishoiu Kõrgkooli võtsin endale mõtlemiseks aega, et mida ma siis tegelikult tahan õppida ja töötasin mõnda aega klienditeenindajana. Sügis lähenes ning taas oli võimalus kooliteed alustada. Isa soovitusel otsustasin minna Tartu
Seal sain ma ennast vabaks lasta ja mõelda ainult tantsimisele . Olin grupi liider ja käisin palju esinemas . Peale tantsimist oli mul spordiga väike paus .Käisin tihti sõpradega väljas ja veetsin palju aega ka kodus . Lõpuks otsustasin jalgpalli minna . Peale kooli olid mul trennid , viis korda nädalas ja kevadest sügiseni ka võistlused . See röövis mu enamus aja , aga ma olin õnnelik . Ma jõudsin nii kaugele , et sain Eesti koondisesse. Peale trennis käimise käisin ka jõusaalis ja vabadel õhtutel ka jooksmas .Peale trenne sai ka väljakul tehnikat harjutatud . Lõpuks olin ma meistriliigas ja olin noorteliigas kapten , mis on minu jaoks suur asi . Praegu oma vigastuse tõttu ei mängi jalgpalli . Et ma jalgpalli ei mängi , ei täheda , et loobusin spordist .Käin ikka veel jõusaalis ja ka ujumas . Trennide asemel otsustasin tööle minna .Käin paar korda nädalas onu firmas tööl . Ta peab auto pesulat ja ma teen autodele sisepuhastust
olen saanud paljudest lauljatest ja filmi kava kirjutamisest näiteks ise kirjutada mis filmis töötab.Kui filmi kirjutada siis peab meeles olema, et kõik asjad riimi läheks. Filmi kavasid meeldib mulle kirjutada, kuna need on hästi lahedad asjad mida kirjutada, ja annavad kirjutamis oskust. Mulle meeldib kõige rohkem kirjutada neid siis kui mul igav on, ja siis ma mõtlesingi, et see loovtöö sobiks mulle kõige rohkem. Ma küll ei taha kirjanikuks hakkata, aga kuna ma oskasin seda siis mõtlesin, et peaks selle teema endale loovtööks võtma. Niipalju võin öelda selle töö kohta, et ma väga üritan niipalju kui saan, ja ma väga loodan, et see teile meeldib, sest tahaks ka kellegi teise heakskiitu, mitte ainult enda oma. Eks lõppus näete siis kokkuvõttet. Töö käik Loovtööd alustasin ma 7. juunil. Kui ma tegin, siis alguses ma mõtlesin rohkem luuletustele, kui teooriale
Loodan, et suudan läbida tasemeõppe programmi. 2 Õpioskuste tõhustamise kava: kuidas hindan oma õpioskusi? Millised õpioskused on kõige kriitilisemad? Miks? Milliseid tehnikaid kavatsen kasutada õpioskuse tõhustamiseks? Mina hindan oma õpioskusi suht kindla peale. Usun, et nii mõnigi juba praegu arvab, et ta ei vea välja seda eriala ja juba mõtleb tulevikule, kuidas ja mida edasi teha. Igal inimesel peab olema arvamus oma elule. Minna õppima niisama ükskõik mis erialale, minu arust see ei ole mõistlik juba kasvõi iseenda jaoks, kuna see tähendab seda, et sa oled juba miinimum 19 aastane ja sa ei tea, mida elus tahad saavutada. Sellega tahtsin öelda seda, et minu puhul see ei kehti, kuna ma tean kindlalt mida ma elus juba tahan ja tean juba üldiselt, mida selleks vaja läheb. Selleks läksingi õppima sellele erialale, et saada oma teadmised ja õpioskused. Selleks ma üritan võimalikult mugavaks teha enda
Algkaal oli 60kg ja eesmärgiks oli kaaluda 55kg juuni lõpuks, et reisiks ja põhikooli lõpetamiseks ilus keha oleks. Sõin kolm korda päevas, nii et kõht ikka täis oleks ja kaal hakkaski vaikselt langema. Mai lõpus läksin tööle, kus töötasin igapäev teenindajana, et raha koguda oma reisi jaoks Kreeka. Igaüks teab, et teenindaja töö on väga raske ning päeva lõpuks ainuke soov, mis inimesel on, on magada. Ükshetk hakkasin märkama, et pole enam aega süüa. Iga hommik käisin jooksmas ja jõusaalis, peale seda sõin kiiresti paar puuvilja ja läksin tööle. Tööl sõin ma tavaliselt natuke salatit koos õuna või banaaniga. Õhtul enam süüa ei jõudnud kuna tööpäev lõppes õhtul hilja ning ma olin endale lubanud, et peale kella seitset õhtul ei söö. Niimodi hakkaski kaal aina kiiremini ja kiiremini langema. Kõige hullem oli see, et mulle meeldis, kuidas igapäevaga kaal langes
Sain sisse riigieelarvelisele kohale ja praegu õpin juba teisel kursusel ja ma pole seda hetkegi kahetsenud. Sotsiaaltööd läksin ma õppima täiesti teadlikult, mitte lihtsalt niisama. Mulle meeldib aidata; eakaid, puuetega inimesi, eriti aga lapsi, kes on mingil põhjusel jäänud ilma hoolivast ja armastavast kodust. Nii mõnigi laps ei teagi, mis see kodu üldse on, kuna nende jaoks on koduks olnud lastekodu. Loomulikult võib lastekodu olla samuti kodu, kuid kas ikka on? Niisiis hakkasin õppima sotsiaaltööd. Motivatsioon selleks oli olemas, ma teadsin päris kindlalt, et see on täpselt minu jaoks ja kui ma sellel teemal ükskõik kellega rääkisin, siis kõik kinnitasid seda oma positiivse arvamusega, et ma sobin väga hästi sellele erialale. Minu eesmärgiks ei ole saada mingiks ametnikuk, mulle meeldib minu töö mida ma hetkel teen ja seda tööd teen ma südamega. Väga suureks toeks ja motivaatoriteks on minu enda lapsed. Kõik kolm, toetavd mind
vähemalt keegi keda ma tunneks varasemast ja huvi ehitusesest saidki otsustavaks minu valiku puhul. Katsetele tulles juhtus selline asi, et muil jäi ID-kaart maha ja pidin teine päev uuesti tulema ja siis ei sobin veel tervisetõend mille sain eelmisest koolist ja pidin tooma perearsti käest uue ehk siis tuli ka tulla kolmandat korda ka veel. Siia kooli tulin ma selleks, et omandada erialased oskused ja minna edasi tööle kuhugi. Asusin sellele alale õppima selle pärast, et mu vanaisa oli ka kunagi ehitaja ja väiksena tahtsin ka saada ehitajaks. Esimene päev on alati uues koolis kõige olulisem ja lubavam päev. Esimene koolipäev uues koolis oli nagu ikka esimesed koolipäevad on. Ühest käest huvitav ja põnev, teisest käest uimane ja väsinud, kuna see oli siiski esimene koolipäev peale pikka suve. Nagu uue koolimajaga ikka, tulime
ning selle ka ellu viisin, siis nüüd ei ole tagantjärgi kahetseda midagi. Lapsena mäletan ennast joonistamas igal vabal hetkel. Minu sõbrad ja sugulased märkasid seda ja soovitasid mul kunstiga tõsisemalt tegelema hakata. Algul tundus see mõte mulle ohtlik. Olin ju ikkagi maapoiss ja kunstnikuks olemine tundus mulle mu unistusest hoolimata midagi ebareaalset ja ulmelist. Kuid sõprade soovitusele tuginedes võtsin südame rindu ja hakkasin võtma joonistamise ja maalimise tunde kohaliku graafiku juures kes oli PÄRIS KUNSTNIK. Algtõuke kunstiõpingute alustamiseks andis mulle onu, kes nägi minu filigraanselt järele joonistatud 3 rublalist rahatähte. Kunstniku juures harjutades kasvas minus veendumus, et kindlasti tuleb edasi õppida ja lehmade karjatamine võiks jääda kellegi teise hooleks. Kolme aasta pärast soovisingi astuda Kunstiülikooli arhitektuuri õppima, sest graafikat ei
piloodiks. Toogi mõte vajus unustusse ja tuli parem, et läheks Merekooli (mis mulle meeldib tegelt siiani)aga arvatavasti jääb ka to ära ja nüüd on plaan minna Luua Metsakooli, seal saab õpida erinevaid erialasi eriti meeldib mulle Harvesteri või Metsavälja veojuhiks. Seda mõtet pole ma veel vanematega arutanud, kuigi mu isa on vana metsamees ja sellel alal oleks mul väga palju tuttavaid ja töökoht oleks kindel ja palk oleks hea. Kindlasti peab töö ka endale meeldima, minuga on see lihtsam, kuna mulle meeldib tegeleda põllunduse ja metsandusega. Mulle meeldiks elada oma ette kusagil metsa sees ja teistest eemal. Mitte nagu mingis korteris,et ei saa isegi sõpradega istuda ja muusikat kuulati nii, et naabrid kaebame ei tuleks. Ja üldse ei ole korteri elanikel ema saad kus nad saaksid vabalt aega veeta, grillida ja päevitada. Ja enamasti on su naabriteks pensionärid, kellel on iga päev sinu tegemiste kohta midagi öelda
aitab sind selles kaasa salamisi kogu maailm." Seega ma leian, et mitte miski siin planeedil Maa pole võimatu ning mu omad kogemused näitavad, et võimatu pole ka pea ees tundmatusse ärimaalima sukelduda ning lõpuks ikka tunda enda seal justkui kala vees. Mina ettevõtjana. Kui aus olla olen ma kogu oma mäletatava elu endale ette kujutanud seda, et kui ma kord suureks kasvan juhin ma oma isikliku ettevõtet. Ma mäletan kusagilt kaugest lapsepõlveajast, kuidas ma mõtlesin välja mänge ja olukordi, kus mina olin ärijuht ning kujutasin endale ette, kuidas ma oma alamaid juhendan, neile tegevust otsin ja kui edukas see lõppkokkuvõttes on. See on ilmselge, et mängumaailm erineb reaalsusest. Kui seal on kõik nii kerge ja lihtne siis reaalsus on vastupidine. Õpilasfirma ,,SiiDii" tõi mu pilvedelt alla maa peale. Oma firmat luua on keerukas. Juba nime mõtlemine nõuab väga palju aega, rääkimata veel teistestki asjadest-
Kellena tahtsite väiksena saada? Väiksena tahtsin ma traktoristiks saada. Elasin maal ja sõitsin juba varakult traktoriga ringi, kuna mulle meeldis see. Samuti arvas mu isa, et mulle sobiks traktoristi amet, kuna kõik vajalikud eeldused selleks on mul olemas. Mu teine hobi oli kokkamine, mida õppisin ema käe all. Ema tahtis muidugi, et ma saaksin tippkokaks. Kui ma vanemaks sain, hakkas mulle söögi valmistamine üha enam meeldima ja traktoriarmastus jäi tahaplaanile. Miks otsustasite kandideerida McDonaldsisse? Nagu kõik teavad, on McDonaldsisse kerge tööd leida. Tahtsin leida kiirelt tööd ja parim valik minu jaoks oligi nimelt nimetatud firma. Nagu ma enne mainisin, meeldib mulle kokkamine ja eeldasin, et seal saan sellega tegeleda. Mida arvate sellest, et McDonaldsis pakutav menüü on ebatervislik? Inimesed söövad ikka rasvast toitu, kuna neile meeldib see. Kui ollakse tervisliku eluviisiga, liigutakse ning
Elu raskeim algus ! Martin Haug 10B Asusin septembrist uude kooli õppima, Saaremaa Ühisgümnaasiumi . Alguses oli väga raske, ikka poole raskem kui põhikoolis . Kõik oli teistmoodi kui rahulikus põhikoolis , vahetundides oli koridoris nii suur müra ja kisa , et ei kuulnud õigesti isegi seda , mis ise rääkisin . Muidu üldmulje jäi ikka hea , õpetajad on väga head ja kassikaaslased on ka toredad . Pikapeale olen hakanud sellega harjuma , mis toimub . Kooli sisse elamine ja aru saamine , et ei käi enam põhikoolis võttis
Pubis on 30 kohta, kamin ja terrass. Koduselt maitsvad toidud, omavalmistatud juurvilja ja kartuliga, võimalus broneerida sünnipäevadeks ja muudeks istumisteks. Pubis on ka väga soodsad hinnad! WiFi leviala ning kaardiga maksmise võimalus. Praktikast Esimesel päeval, kui läksin praktikale, kartsin ma natuke, kuna inimesed, kellega pidin töötama olid ju täiesti võõrad, kuid nad hakkasid mulle väga meeldima. Nad olid väga sõbralikud ja abivalmid. Alati, kui oli mingisuguseid probleeme või küsimusi, aitasid nad mind hea meelega ja vastasid mu küsimustele rõõmuga. Praktika algas 27.aprillil aga kuna ma läksin 25.aprillil viima praktika lepingut, siis nad küsisid, et kas ma oleksin nõus aitama täna neil sünnipäeva lauda katta (loomulikult olin ma nõus, sest nad ütlesid, et enam ei pruugi laudade katmisi tulla ja see oli ju praktika teemades ka sees)
palju on ka lihtsalt kaasa sündinud. Arvan nii, sest kuigi minu suhtlemisoskus on aastatega palju muutunud, on tuum siiski samaks jäänud. Mäletan nii selgesti oma lapsepõlve, kui olin arg, vaikne, endassetõmbunud, eriti midagi ei rääkinud, küsimusi esitada ei julgenud. Ka minu vanemad on olnud ja on praegugi väga tagasihoidlikud. Samas on minu tagasihoidlikkuse taga alati varjus olnud sõbralik inimene – isegi tahaplaanile hoides oli mul palju sõpru. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima suures linnas. Olin vanematest eemal ja muutusin enesekindlamaks. Ma ei oleks suutnud muutuda, kui suhtlemisind poleks kuskil minus juba olemas olnud. Nüüd oli lihtsalt selle aeg pinnale kerkida. Hakkasin rohkem oma arvamust avaldama, kritiseerima, ka endale ja oma võimetele teise pilguga vaatama. Kuidagi sattusin ka näiteringi. Juhendaja andis mulle olulisi rolle ja pidin nii suuremale kui ka väiksemale publikule esinema
Kiirus, vaid kiirus, ei muud… Hommikul üles ärgates meenus mulle unesegaselt üks heli, täpsemalt telefoni äratuskella helin. Käega kombates võtsin padja alt telefoni ja isegi korraks kartsin kella vaadata. Vajutades telefoni suvalisele nupule ilmus ekraanile kellaaeg mis ütles, et ma olen sisse maganud. Ajades ennast kiiresti püsti, hakkasin kähku riideid selga toppima. Tavaliselt enne mõtlen mida selga panna ja missugune riideese millega sobib, siis nüüd seda aega enam ei olnud. Õnneks oli mul õhtul koolikott tänase tunniplaani järgi valmis pandud. Ma ei jõudnud isegi hommikust süüa, vaid panin jope selga, saapad jalga, võtsin koti üle õla ning tõttasin kooli poole. Tee peal uuesti kella vaadates kõhklesin, kas jõuan bussile, mis peatub kahe minuti pärast Sõjakooli peatuses. Lisasin veel tempot, et ikka jõuda
Minu silmavärv on olnud muutuv ka senimaani. Kui mu enesetunne kurvameelne siis silmavärk ka vastav- roheline aga kui õnnelik, siis tumepruun. Ma meeldisin väga arstidele, kuna olin kõigi arvates hästi armas ja tume, nad hoidsid mind ja ütlesid ka mu emale, et olen erakordselt armsa välimusega pisike plikatirts. Mida tol ajal ei olnud saada oli pampersid. Ma olin ka pampersite vastu allergiline, nende asemel kasutati minu ajal marlesid. Istuma hakkasin 7. elukuust, roomama 7. elukuu keskel ( mida mulle ka eriti ei meeldinud teha, kuna polnud ka mõjuvat põhjust). Kõndima hakkasin ma 9elukuu lõpus, ja seda ka põhjusega. Ma nägin kuskilt kapist välja ulatuvat nööri, ja seesama ese tundus mulle nii huvitav, et ma lihtsalt pidin end püsti ajama, ja seda nööri katsuma minema omaenda kätega. Üleüldse meeldisid mulle igasugused nöörid, mille poole ma ka kõndisin heameelega.
See ju nii tore laul . **** Uus, loodame et tore päev..Tegin siis endale ilusa hommikumeigi . Puuder,põsepuna,roosad silmalaud,roosad huuled ning ripsemeduss. Selga panin veel roosa seeliku, valge pluusi ning kingakesed. Oi ma olen ikka nii ilus ütlesin ma endale peeglisse vaadates. 1 Siis sõin ma natuke Fitnessi hommiku helbeid ning kõrvale sõin tassikese sooja ekspresso kohvi. Mõtlesin et käin pissil ka ära, kooli vetsu on ju nii rõvedad. Kuid järsku helises uksekell. Ust avades nägin et seal seisis... Jätkub Cry// Kristel Kiisk 2 Ust avades nägin et seal seisis...Kaire. Mõtlesin siis et mida see hull bitch minust tahab. "Hey Angela, kuule unustame omavahelised tülid ning tule meiega klassiga matkama." "Mm..nh olgu.Aga kus matk toimub?" "Metsas loomulikult,homme hommikul kell 9 saame kooli ees kokku..
Vanemad mängivad väga suurt rolli iga õpilase elus. Sünnist saadik vaatavad lapsed oma vanemaid ning võtavad neilt õppust. Kõik mida teevad suuremad, kordavad ka väiksed. Sama juhtub ka hiljem, kui lapsed muutuvad täiskasvanuks. Tihti on nii, et vanemate ja laste ametid võivad olla suhteliselt sarnased, sest lapsed on harjunud terve elu sellega, et ema või isa räägib oma tööst alati ja lapsele tundub see huvitav. Hiljem laps proovib teha tööd sellel alal ja talle hakkab see meeldima. Vahel võib olla nii, et lapsed näevad millega tegelevad nende vanemad ja nad saavad aru, et see on nende jaoks, kas liiga raske või neile ei meeldi see amet üldse. See on tegelikult hea, sest nad teavad juba enne valikut tehes, et neile ei sobi see eriala. Mulle meeldib mu ema amet ja töökoht, kuid ise tahaksin tegeleda millegagi muuga. Igal inimesel on oma elutee ja ta ise ehitab oma karjääri üles nii, nagu ta ise seda soovib.
Tulevik ja karjäär. Karjäär on meie elus väga oluline. See on meie endi elutee, mille endale loome. Üks ameerika näitleja Roger Smith on öelnud:"Ära satu tulevikku kogemata. Loo oma tulevik ise." Me kõik tahame ju teha õigeid valikuid, et teha seda, mis meile kõige enam meeldib. Teades oma kindlaid huvisid, on ka lihtsam edasiseid otsuseid langetada ja mõelda:"Kes minust tulevikus saab?" Ka mina olen selle üle palju mõelnud, aga pole suutnud lõplikult otsustada, kuna tean, et on olemas tohutult palju erinevaid võimalusi, mille vahel valida. Minu karjäär algas lasteaiast. Seda ma valida ei saanud, kuna olin liiga väike otsuste langetamiseks. Selle otsuse tegi minu eest ema. Mulle meeldis väiksena tegeleda palju kunstiga ja seetõttu pani mu ema mind ka kunstikooli, kus ma käisin umbes 5 aastat. Lasteaias meeldis mulle ka mängida palju autodega. Peaaegu kõik liiklusmärgid olid isegi selged. Edasine otsus- kuhu kooli minna
"Kuidas sa võisid seda teha. Räpane hing!!!" karjus preester. "Vat võisin!" karjusin talle vastu väga-väga vihaselt. Siis käis üks väga raske hingetõmme ja ka preester oli surnud! "Mida ma tegin?" küsisin endalt. Ma jooksin kirikust välja nii kiiresti kui jõudsin. Ma ei teadnud, kuhu minna. Aeglustasin jooksu kõndimiseks ja püüdsin olla rahulik. "Mis nüüd küll teha?" küsisin endalt jälle. "Ahaa, ma tean ma lähen pitsabaari ja küsin sõbrantsidelt nõu!" mõtlesin endamisi. Kui ma sisenesin baari ja läksin leti juurde, siis olin juba rahulikum. Minult küsiti: "Mis sulle, Jasmiin?" siis ma ei osanud vastata. "Ma soovin Kristiinaga rääkida, tagaruumis!" ütlesin Greetele, kes näis mind nähes üsna murelik. "Jah, seda asja saab küll korraldada!" ütles ta naeratades. "Ma kohe kutsun ta" ütles Grete. "Ei, ma parem lähen taharuumi!" ütlesin veidi solvunult. Ma läksin taharuumi ja seal oligi Kristiina. "Tere, Jasmiin, kuidas sul läheb?" küsis ta.
Minu perekond Mina ja minu ema oleme tegelikult pärit Tallinnast. Seal me elasime tavapärast linnaelu. Meil oli väike ühetoaline korter. Ema käis päeval tööl, mina aga veetsin oma päevad lasteaias. Suvel sai tihti Stroomi rannas mängimas käidud. Talvel viis ema mind aga tihti kelgutama. Kuna oli alles väike poisipõnn, siis ei mäleta ma Tallinna elust suurt midagi. Kui ema ja vanaema aga vahest räägivad minu lapsepõlvest, siis meenuvad mulle eredamad mälestused. Nii möödusid need päevad ja aastad Tallinnas, kuni saabus päev, mil tulime elama Saaremaale. Sõit sinna oli omamoodi elamus, sest mina ei olnud varem praamiga sõitnud. Uue koduga ja uue eluga harjumine võttis meil natuke aega. Pikkamööda tekkisid aga uued tuttavad, uued sõbrad ja nii tutvus ka mu ema minu praeguse isaga. Tema on ehtne saaremees, kes oskab rääkida huvitavaid lugusid saare elust. Mõned aastad tagasi sai maha peetud ka suur pulmapi
Kuressaare Ametikool Karjääriplaneerimise arvestustöö Essee Koostaja: Maarja Strandson Töö juhendaja: Eveli Kallas Kuressaare 2007 1 Karjääriplaneerimine on väga keerukas otsus ja seda ei saa uisapäisa teha. Näiteks mina palusin abi oma emalt. Tema oli kõigega nõus mida ma ise valin ja meeldib edasi teha. Aga siiski ta eelistas et ma edasi keskkolli läheksin. Veel palusin ma nõu oma kooliõpetajatelt. Sealt tuli palju erinevaid pakkumisi mulle kuhu ma võiksin edasi õppima minna, kuna mul olid põhikoolis väga kõrged hinded siis soovitati mul keskkooli edasi jääda. Kuid minu kunsti õpetaja soovitas mul kunsti edasi õppima minna. Kuna tema arvates oli mul annet, see tuli mul loomulikult ja mulle meeldis sellega tegeleda. Mina tahtsingi midagi uut ja huvitavat proovida ja otsustasin Kuressaare Ametikooli õppima tulla. Minu
autot lükkama, vaid sai ise, uhkelt laua taga rooli keerata ja näha, kuidas auto käitub kurvis või sirgel. Nii on ,,autopisik", minus olnud juba väikesena sees ning kasvades aina suuremaks kasvanud. Keskkooli minnes avaldus võimalus ka keskhariduse kõrvalt käia õppimas Mehaanika koolis auto mehaanikat. Tallinna Laagna Gümnaasiumis oli hea võimalus, seda kõrval kursustena õppida. Lisaks sellele sain ka load, ning hakkasin igal vabal võimalusel autoga sõitma ja teda parandama, uurides ja õppides nii lisaks koolile palju juurde. Kuigi algselt tahtsin Mehhaanika koolis õppida automaalriks, kuid väheste huviliste tõttu seda kursust ei avatud, ei kahetse ma tänaseks enam seda, et mehaaniku paberi sealt sain. See andis juurde palju motivatsiooni edasi püüelda just sellel alal, mida juba väiksena ihaldasin. Nii sündis ka soov kandideerida Tallinna Tehnikakõrgkooli, transpordi teaduskonda, auto tehnikuks
Kõik tegid seda kooli maha, et seal on nii kerge ja sealt ei saa head haridust, aga mind see ei heidutanud mida teised arvavad. Mina jäin enda otsusele kindlaks, et tahan just selles koolis õppida kokaks. Mäletan väga hästi kui oli päev millal olid katsed ja ma nägin seda tohutut rahva massi, kes tahtis saada kokaks ja mõtlesin, et siin läheb küll sissesaamise nimel tihedaks rebimiseks. Asja tegi veel raskemaks see, et mul oli tehtud valik ainult koka erialale ja kui ma sinna sisse poleks saanud siis ei kujuta ettegi kuhu kooli ma läinud oleksin, sest igalpool olid juba katsed ja sisseastumine läbi. Minu õnneks, sain ma siiski sisse ja tuli sammud seada Pärnusse. Esimesel koolipäeval olid kõik vaiksed meelde on jäänud, et Ingrid ja Triin nemad olid kaks kõige aktiivsemat ja julgemat. Alguses ei julgenud keegi eriti omavahel suhelda ja hakkasid tekkima mingid grupid, kes kellega koos ringi käib ja tundides istub
seljaga peab kangi rebima ja enne seda peab olema sooja teind ja nii edasi ja edasi. Lõpuks oli käes viimane kooli tund ja kell oli umbes kolm saamas või oli kell juba kolm läbi aga noh mis tähtsust sellel enam on. Kell tegi enda imelist kõrisevat ja pirisevat heli. Kõik kooli õpilased kes olid seda järjekordset koolipäeva lõppu oodanud tormasid koolimaja uksest välja nii kiiresti kui vähegi võimalik ja sööstsid kodu poole. Mina aga mõtlesin, et kuhu ma ikka nii kiirustan , et mul aega küll selle kodu minekuga , ma mõtlesin , et ma jalutan veel poodi ja ostan poest koerale midagi head paremat süüa. Aga siis kui ma olin juba hakkanud poe ukse juurde jõudma siis helises mul taskus telefon milleks oli Nokia 2300 , see oli päris hea telefon. Telefoni otsas oli isa , ta hakkas kohe seal juba uurima ja puurima et kus ma olen ja kui kaua mul aega läheb et koju jõuda , et tema ootab juba ja ,
võibolla leian midagi huvitavat veelgi. Olin juba seal poes umbes tund aega otsinud endale t- särki aga ei leidnud sobivat. Üks pood oli mul veel käimata Denim Dream. Kuna ma olin Jewe Keskuses juba väga pikalt ringi jalutanud siis olin väga kärsitu ja pahane, et ei leidnud endale midagi. Astusin Denim Dreami kauplusesse sisse ning nägin, kuidas klienditeenindaja rääkis oma tuttavatega juttu. See ei häirinud mind ning asusin meesteosakonnast riideid vaatama. Ma kuulsin, et klienditeenindaja räägib vene keeles ning mõistsin, et ta on venelane. Ma ei tahtnud minna talt küsima, et kas väiksemaid numbreid ühele t-särgile on, sest välja oli pandud ainult suurused XL ja XXL. Olin täiesti kindel, et klienditeenindaja ei märka, et ma olen poes ja otsin kärsitult riiete seast erinevaid asju. Ma eksisin. Peale seda, kui olin kätte
marie myrk Mu sündimist heideti mulle ette. Kõikjal ja kõik. Kus ja kellega ma kokku puutusin. Hakkasin endast mõtlema kui heidikust. Maailmavalu oli ja ei olnud ka minu ees. Kuulasin vihast muusikat ja karjusin vanemate peale. Nagu filmis, raamatutes ja teistes kodudes. Ei aidanud. Loopisin kõik enda asjad minema. Need, mis mis mulle vastikud tundusid ja läksin häälega välismaale. Kolmeks aastaks. Tulin tagasi sügisel. Kõikidel olid head näod ees ja suhtuti nagu inimesesse, nagu võõrasse inimesse.
Üllatuseks oli mulle see, et me nii vana klassijuhata endale saime,ta oskas hästi õpetada,oli väga range ,,vana kooli" õpetaja. Hinnetega oli ka nii ja naa ,mõnes aines läks paremini, teises aga miitte nii hästi. Kõige meeldivamad ained olid: kehaline kasvatus ja kunst ,seal sai maalida ja möllata igasuguste huvitavate asjadega. Sport oli nii hea, et oleks meeleldi veel ühe kehalise tunni teinud. Kui ma noorem olin, huvitusin jalgpallist aga kahjuks ei olnud meie koolis jalgpalli trenni ja siis hakkasin korvpalli trennis käima .Algul ei tahtnud mul seal hästi minna, siis jätsin korvpalli mängimise pooleli .Nüüd võtsin ta uuesti käsile ja ma armastan seda spordiala. Parimaid sõpru on raske saada ,nendest tuleb lugu pidada ,et nad sulle alles jääksid. Kui kaaslastest lugu pean ja suhtun nendesse austusega ,leian ikka uusi sõpru. Aastaid tagasi sai igaugust lollust koos sõppradega tehtud, lausa uskumatuid ,,lollusi".(mis lollusi
Kõik oli nii uus ja huvitav. Kui läks õppetegevuste tegemiseks, siis see nii lihtne polnud. Ei olnud mul ju üldse kogemusi. Olin üleni vette lükatud. Ja pidin hakkama ujuma. Kord tuli välja, teinekord jälle jäi teadmistest vajaka. Aga ma lohutan ennast alati sellega, et see suur õppimine tuleb mulle kasuks ja on praegugi tulnud mulle kasuks. Olles koolis käinud juba üle aasta ja näinud seda koolielu, on mulle hakanud väga meeldima rühmatööd. Miks? Sellepärast, et rühmaga koos arutades jääb mulle palju asju meelde ja see arendab mind näha asju teisiti teise inimese arvamust kuuldes. Nagu minu abikaasa väidab: ,,Ei ole ainult ühte tõde!" Võttes kokku selle lasteaias saadud praktika ja kogemuse tean seda, et raskustest on võimalik välja tulla, kui ise tahta ja palju küsida. Olin ise ka ja olen praegugi väga suur küsimuste küsija.
Esimene armumine. Noorelt armume kergesti. Noorlelt on raske aru saada mis on armastuse , armumise ja lihtsalt meeldimise vahe. Noortel on need sõnad sama tähendusega. Mina pole veel kellegisse armunud olnud. Mulle on meeldinud poisid küll, aga armunud ma nendesse ei olnud. Selles jutus tahaksin rääkida sellest inimesest kes on mulle kõige kauem meeldinud. Poiss meeldis mulle mitu aastat. Tol ajal mõtlesin et armastan teda. Mõtlesin et minu tunded on vastastikused kuigi see ei olnud nii. Ma sain tema nimelt kirju ja samas vastasin ka neile. Tagant järele mõeldes saan aru et poiss lihtsalt meeldis mulle. Täpsemalt öeldes isegi mitte tema vaid see keda ma endale ette kujutasin. Ma nägin teda läbi roosade prillide. Poiss oli minu silmis: lahke, viisakas, sportlik, ilus, heasüdamlik jne. Kuigi ma temaga iegi ei suhelnud. Kõik teadsid et ta meeldib mulle isegi tema. Mulle räägiti et ta ei ole selline nagu mulle tundub
Juba lapse eas mõtlevad ,et kui suureks saan siis hakkan kellekski paljudel on väikestel on omad iidolid välja kujunenud poisslapsed soovivad suureks saades saada politseinikuks tuletõrjujateks aga tüdrukutel on välja kujunenud teised ametid algul tahavad saada lasteaia kasvatajateks küll siis õpetajateks arstiks aga kui suureks juba saavad siis hakkavad mõtlema ja tulevad juba teised ametid enam ei ole see mis lapseeas sai mõeldud. Ka mina väiksena mõtlesin et kui suureks saan siis saan kellekski mis head raha sisse toob et elus kuhugile jõuda olla keegi. Aga ennem et sinna maani saada tuleb käia väga pikka teed. Algul põhikool keskkool ja paljudel isegi ülikool või mõni kutsekool. Elus on muidu asju mida võib ka teha ilma õppimata, aga see ei oleks see, siis ollakse vaid lihtsalt inimene, kes jääb ootama et kõik sülle kukuks, kui ise midagi teha ja
» «Kuule, ma lähen ujuma. Kas sina ei tahaks ka? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!» Tom silmitses viivu poissi ja küsis: «Mida sa nimetad tööks?» «Noh, kas see ei ole siis töö?» Tom hakkas uuesti värvima ja tähendas hooletult: «Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.» «Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?» Pintsel liikus edasi. «Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima. Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.» See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õuna-söömise. Tom tõmbas oma pintslit suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemusi vaadelda, parandas pisut siin ja seal ja silmitses uuesti arvustavalt. Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas 19 järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima. Viimaks ütles ta: «Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke.»
Meie aias käis tavaliselt naabrikoer, mulle meeldis väga temaga mängida. Ta oli mulle nagu õde või vend keda mul siis veel polnud. Seetõttu mu üks esimesi sõnu oligi "aua". Vähemalt ema väitel. Mängukaaslasi mul oli õnneks, kuna emal oli kaks head sõbrannat ja neil olid minu vanused pojad. Nendega käin ma siiani läbi ja palju asju on koos läbi elatud. Ma olin väga nõudlik laps. Kui mulle midagi ei meeldinud või ei saanud mida ma tahtsin siis hakkasin kohe pillima. Õnneks oskasid vanemad mulle "ei" öelda ja vähemalt pole ma ära hellitatud. Ma olin ka väga suur esineja, alati tahtsin teiste tähelepanu. Vahel olin ka seetõttu väga tülikas. Lugu II Lapsepõlv Ema pani mind lastaaeda, kolme aastaselt mille nimi oli Ropka. Sattusin sellisesse rühma nimega Naksitrallid. Nii palju kui ma mäletan oli mul palju sõpru. Kahjuks pole
annaabi.ee 
