Mesopotaamia kultuur (0)

Mesopotaamia oli üks esimesi vanu tsivilisatsioone, asus see praeguses Lähis-Idas Tigrise ja Eufrati jõgede vahel. See piirkond ei olnud looduslikult parim, kuna jõgede üleujutused olid etteennustamatud ja kaootilised, riigi põhjaosa oli mägine ja seetõttu sadas vähe. Samuti oli vaene loodusvaradelt, polnud nt ehitusmaterjali, ning asukoht oli avatud välismaailmale ja pidi seega taluma rünnakuid ja sissetunge.
Mesopotaamias valitses läbi aegade palju erinevaid kuningaid ning rahvaid, ajastud vahetusid tihti. See-eest ei olnud see ühtlaselt täidetud riik, vaid iga linn moodustas omaette linnriigi. Tähtis osa ühiskonnas oli preestril, kelle üks ülesannetest oli ka riigijuhtimine; hiljem olid ka sõltumatud kuningad. Ühiskonnas leidsid koha ka vabad kodanikud, kes osalesid sõjaväes ja käisid rahvakoosolekul.
Kuningas seisis riigi eesotsas, oli ka sõjaväe ülemjuhataja, kohtumõistja jne. Kuninga amet oli seotud jumalaga, st kuningas oli ka ülempreester, kuid mitte jumal ise, nagu Egiptuses.
Üks kuulsamaid kuningaid oli Hammurapi , kes lasi teha esimesed seadused, mis raiuti üle riigi laiali paigutatavatesse tahvlitesse. Võib pidada seaduste aluseks – väga võrdsed seadused, mis kohtlesid kõiki võrdselt, tegemata hinnaalandust.
Kogu ühiskond oli väga võrdne, hoolimata kihistumisest (vabad, sõltlased, orjad). Tingimused olid samad nii rikkale kui vaesele . Omaette hierarhia oli perekonnas, kus suurim võim oli isal/mehel.
Usk sarnases olemuslikult egiptuse usuga. Olulised olid preestrid , kes usuküsimustega tegelesid, jumalate austamine oli elementaarne ja igapäevane ja usk ja riigivalitsemine käisid koos. Samas ei idealiseeritud elu pärast surma, pigem oli surma ees hirm.
Jumalaid oli Mesopotaamia kultuuris samuti palju ja nad olid antropomorfsed. Tähtsaimad jumalad olid kolm meesjumalat – Anu, Enlil ja Ea, kes olid taeva- ja loodusjõududega seotud jumalad. Tähtsaim jumalanna oli armastusejumalanna Ištar; oluline oli ka kaitsejumal Marduk, kes hakkas järk-järgult saama jumalate kuningaks.
Arhitektuuris oli olulisim templite ehk tsikuraatide ehitamine. Tsikuraat oli astmiktempel , mõõtmetelt suur. Nt Marduki tempel (Paabeli torn), Uri Tsikuraat. Ehitati ka linnamüüre – ja väravaid ja seda praktilistel põhjustel, kuid väravaid tihti ka kaunistati lohede ja loomadega ning värviti eredaks.
Põhilisi ehituskunsti eripärasid oli kaks – esiteks rajati suured ehitised tihti saviplatvormidele, mis täitsid vundamendi rolli, ning teiseks ehitati kõik ruumid piklikud ja kitsad , kuna puudusid pikad palgid laetalade tarvis. Samuti võeti kasutusele Mesopotaamias kaared ja võlvid; ehitusel kasutati savitelliseid.
Kujutav kunst oli seotud arhitektuuriga ning reljeefe kasutati peamiselt ehitiste kaunistamiseks. Tihti kujutati valitsejaid kotka peaga, et tekitada hirmu, ning oli ka muid eripärasid – kujutis oli profiilis ning täpne, detailne , kuid poos oli alati jäik. Juukseid ja habet ei osatud kujutada. Omaette reljeefitüübiks oli steel – kuninga tellimusel valmistatud kiviplaat, mis pidi kirjeldama edukat lahingut vms.
Ümarplastiline skulptuur oli vähelevinud, kuna puudus kivimaterjal. Kui tehti, siis algeliselt ja proportsionaalselt valesti.