„Meister ja Margarita“
ideoloogiline surve, pani inimesed kummaliselt käituma. Ühiskonnas tekkis usaldamatus, hirm välismaalaste ees ning hirm spioneerimise ees. Siiski leidus ka erandeid, kes tunnistasid jumala olemasolu. Ivan Bezdomnõi traagika: Ivani iseloomuga oli kõik korras, kuni ta kohtus Wolandiga ja Berliozi pea otsast lõigati. Pärast seda varises tema maailm kokku, tema suhtumine ja käitumine muutus ning ta muutus üsna paranoiliseks. Selletõttu viidi mees hullumajja, kus ta kohtus Meistriga. Kui Meister Ivaniga lõpus hüvasti jätab, siis andis ta talle ülesande Pontius Pilatuse lugu lõpetada. 3.Wolandi ja tema kamba tähtsus: Nad kujundavad Moskva elanike saatusi, nendega manipuleerides. Nad karistasid inimesi, kes ei uskunud jumalat. Samuti kritiseerisid ühiskonda ja jagasid kriitikat ka riigikorra suhtes. Nende tegevuse eesmärgid: Saada teada, kuidas on Moskva elanikud muutunud pärast Wolandi viimast külaskäiku sellesse linna. Samuti võib tuleku eesmärgiks olla, et ära viia
panna. 4.Varieteeteatris astus lavale Woland koos oma kambaga. Esialgu tehti lihtsaid trikke, seejärel pandi saali laest kümnerublalisi sadama ning lavaletekitati riidepood, et publik saaks seal võtta rõivaid.Kui etendus läbi ja inimesed teatrist välja läksid, muutusid kümnerublalised paberlipikuteks ja riided kadusid seljast. 5.Meister oli kirjanik, keda ei tunnustanud tähtsamad inimesed. Tema elu oli kõrvutatud tema lõpetamata teosega, Ta viidi hullumajja, tema eluarmastus oli Margarita. Margarita on keerulisem isiksus, kui Margareta. Margarita oli armastuse nimel valmis kõigeks ning seda ta ka tegi. Margarita sõlmis lepingu saatanaga, et olla oma armastatu Meistri kõrval.Samas oli Margarita ka väga heatahtlik kuna ta palus andestust naisele, kes oli oma lapse tapnud. Margareta oli selline tagasihoidlik ning naiivne. Hukkus kuna ei suutnud end elus maksma panna. Meistri ja Margarita armastus suutis läbi raskuste vastu pidada, ning isegi kui nad olid surnud,
Üks liinidest - revolutsioonijärgne Venemaa, tugines totalitaarsel ideoloogial, Stalini isikukultusel. Tavainimese teadvusse ei jäetud ruumi religioossete tõekspidamiste jaoks. Usk jumalikku vägevusse, Piiblisse oli tabu, midagi keelatut, karistatavat. Ametlikust seisukohast hoolimata eksisteeris süsteemis renegaate, kes tunnistasid jumala olemasolu, astudes sellega vastu üldkehtestatud normidele. Üks neist oli romaani peategelane meister, anonüümne literaat, kelle teosele Pontius Pilatusest ja Ha-Notsrist kehtestatakse ametnike poolt veto, mistõttu kirjanik murdub ja vaimuhaiglasse läheb. Süsteem, mis kehtestab reegleid, väänab ajalugu ja religiooni enda suva järgi, oleks otsekui võitnud, teisitimõtleja on murtud. Kuid romaan ei lõppe siinkohal, sekkub hoopis deus machina Woland, langenud ingel koos oma saatjaskonnaga, kes näiliselt täiesti juhuslikult
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
» karjus väike skolaar kapiteeli otsast. Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga. «Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed. «Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine. 2 Jehan Veskilt (prants. k.). 3 Sarvekandja (prants. k.). 4 Sarviline ja karvane (lad. k.). 6 «Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu, kuningalossi 13 valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!» Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus.
Kõik kommentaarid