Meie loodus on ohus (1)

MEIE LOODUS ON OHUS?
Teaduse ja tehnika kiire areng on inimese elutingimusi tundmatuseni muutnud, andnud inimkonna käsutusse vahendid, mis on võimelised tooma talle nii hüvangut kui ka hukutama kogu planeedi. Oma tegevusega kasutab inimene nii võimsaid vahendeid, et looduse tsükkel läheb rütmist välja, Maa ei jõua tasakaalu uuesti sisse seada ja oma haavu parandada. See tekitab hulga ökoloogilisi globaalprobleeme. (Ökoloogiaks nimetatakse elusorganismide ja nende keskkonna omavaheliste suhete teaduslikku uurimist .) Palju probleeme tekitab õhu, vee ja mullastiku saastumine. Koos ühiskonna arenguga kasvab riikide energiavajadus, aktualiseerunud on loodusvarade säästlik kasutamine ja toimetulek jäätmemajandusega. Ökoloogilistest globaalprobleemidest on oluliseimal kohal inimtegevusest tingitud kasvuhooneefekti süvenemine ning kosmilise kiirguse eest kaitsva osoonikihi hävimine. Palju kahju tekitavad ka happevihmad .
Atmosfääri koostises olevad kasvuhoonegaasid takistavad soojuskiirguse hajumist kosmosesse, mistõttu osa soojuskiirgusest neeldub atmosfääris kasvuhoonegaaside toimel ja kiirgub maapinnale tagasi. Sellised gaasid on näiteks veeaur, süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4) ja dilämmastikoksiid (N2O). Kasvuhooneefektiks nimetataksegi soojuskiirguse peegeldumist maapinnale tagasi. Viimastel aastakümnetel on täheldatud kasvuhooneefekti suurenemist. See on eelkõige tingitud CO2 sisalduse suurenemisest atmosfääris, mis tuleneb peamiselt fossiilsete kütuste üha kasvavast tarbimisest. Lisaks süsinikdioksiidile tõuseb atmosfääris aeglaselt ka metaani, dilämmastikoksiidi ja freoonide kontsentratsioon. Arvatakse, et see ongi põhjustanud kliima soojenemise, mille tõttu on ilmastik muutunud ebapüsivamaks ja ilmastikust tingitud materiaalne kahju on viimastel aastakümnetel kasvanud mitmekordselt. Ulatuslikel aladel on kliima muutunud põuasemaks, mis on endaga kaasa toonud kõrbestumise, näiteks Sahara kõrbest lõuna poole jäävas Saheli piirkonnas. Teisalt on aga esinenud suuri üleujutusi, näiteks viimastel aastatel Kesk-Euroopas, mida varasemast ajast pole teada. Kliima soojenemise tagajärjel tõuseb maailmamere veetase, sest poolustel sulav igijää tõstab ookeanide ja merede veepinda. See on juba kaasa toonud negatiivseid tagajärgi ranniku üleujutamise ja purustamise näol, eriti Vaikse ookeani väikesaartel. Arktikast sisse tungivate hiiglaslike mageveehulkade tõttu on häiritud ka Golfi hoovuse sooja vee kanne Loode-Euroopasse. See põhjustab omakorda kliima jahenemist Põhja-Euroopas, mistõttu võivad soojemat kliimat vajavad liigid hukkuda. Üha soojenev kliima muudab oluliselt ka biosfääri liigilist koostist.
Osooniaukudeks nimetatakse osoonikihi olulist õhenemist stratosfääris. Osoonikiht , mille paksus looduses on ~5 km (kokkusurutult 3-7 mm), kaitseb meid ultraviolettkiirguse eest, mis võiks hävitada kõik elava Maa peal. Osooniaugud esinevad sesoonselt polaaraladel, eriti Antarktika piirkonnas. Kõige suurem ohtu kujutab ultraviolettkiirgus kevadisel ajal, kui osooni on vähem ja päikesekiirguse intensiivsus suur ning inimese organism pole talve jooksul harjunud kiirgust sellises koguses saama. See võib tekitada nahavähki ja silmade kahjustusi. Peamisteks osooni lagundavateks aineteks on freoonid , mis lenduvad külmutuskappide, õhujahutusseadmete (konditsioneeride) ja mitmete pihustuvate ainete balloonide kasutamisel . Nüüdseks on riigid võtnud enesele kohustuseks kindlateks tähtaegadeks lõpetada freoonide tootmine.
Kahjulik on veel ka maapinnalähedane osoon (O3), mis tekib näiteks paljundusmasinatest. Nende masinatega võib seetõttu töötada vaid väga hea ventilatsiooniga ruumides. See hävitab hingamisteid, põhjustades hingamisteede vähkkasvajaid. Taolist osooni on igal pool õhus natuke, kuid see inimest ei kahjusta.
Happevihmade teke on otseselt tingitud inimtegevusest. Kütuste (kivisüsi, põlevkivi ja turvas ) põletamisel heitgaaside ja tolmutuhana (aerosoolina) atmosfääri sattuvad happelised oksiidid ühinevad veeauruga ning selle tulemuseks ongi happelise reaktsiooniga sademed. Oksiididest on happevihmade tekkes esikohal väävel- (SO2 ja SO3) ja lämmastikoksiidid (NO ja NO2). Vähemal määral soodustab happevihmade teket ka atmosfääri kogunev ülemäärane CO2. Happelise reaktsiooniga sademed muudavad mulla keemilist koostist. Koos mulla hapestumisega paraneb mõnede anorgaaniliste ühendite lahustuvus . See esialgu isegi soodustab taimede kasvu, kuid mulla edasisel hapestumisel nende areng seiskub. Taimede kasvu pidurdumine tuleneb sellest, et neile vajalikud keemilised elemendid uhutakse maapinna alumistesse kihtidesse. Lisaks aeglustub happelises keskkonnas ka orgaanilise aine lagundamine lagundajate poolt. Happevihmade otseseks tulemuseks on metsade ulatuslik hävimine – näiteks okaspuude okaspuude hukkumine okaste kahjustumise tõttu. Kõige selle tõkestamiseks on oluline vältida atmosfääri saastamist väävel- ja lämmastikoksiididega.
Araali meri on üks suurimaid järvi maailmas. Alates 1960-ndatest aastatest on Araali mere pindala pidevalt ja seni kiirenevas tempos vähenenud. Järve pindala on kahanenud kolmandikuni kunagisest. Soolsus , mis varem moodustas 1/3 maailmamere keskmisest, ületab täna maailmamere soolsuse 1,5-3 korda. Araali mere kuivamise põhjusteks nimetatakse sinna suubuvate jõgede Amurdarja ja Sõrdarja vete ülemäärast kasutamist põldude niisutamiseks ning samuti loodusliku tegurina sademetehulga loomulikku ajutist vähenemist. Järv on jagununud kaheks osaks: Väike- Aaral ja Suur-Aaral. Väike- Aarali püütakse säilitada, Suur-Aaral on aga rahanappusetõttu saatuse hooleks jäetud. Selle kuivamisel jäävad järele hiiglaslikud pragunenud soolatasandikud, millel möllavad tolmutormid . Piirkonnas muutuvad talved külmemaks ja suved kuumemaks. Araali mere ja seda toitvate jõgede ökosüsteemid on peaaegu hävinenud. Põhjuseks on suurelt osalt soolsuse tunduv tõus. Araali merd ümbritsev maa on väga saastunud. Elanikud kannatavad mageveepuuduse all. Põhjavett ei saa juua, sest see on saastunud pestitsiidide ja muude kemikaalidega. Peale selle on neil mitmeid terviseprobleeme, sest taganenud merest on järele jäänud hiigeltasandikud, mis on kaetud soolaga ja mürgiste ainetega. Tuul kannab need mürgise tolmuna ümberkaudsetele aladele kuni 1500 km kaugusele. Soolakõrbed on moodustunud ka kunagistele puuvillaistandustele Amudarja ja Sõrdarja alamjooksul . Araali mere äärsete alade elanikel esineb tihti teatud vähktõve vorme (söögitoruvähk) ja kopsuhaigusi, samuti muid haigusi (sapikivitõbi, gastriit, allergilised ja geneetilised haigused). Pinnasesse sattunud sool on hävitanud taimestiku, sealhulgas saagid.
Need on vaid mõned probleemid, mis meie elu ja loodust ohustavad. Kurvaks teeb siinjuures asjaolu, et suur osa nendest on põhjustatud inimtegevusest. Kui me tahame, et tulevased põlved Maal rahulikult elada saaks, tuleks meil kähku ennast käsile võtma ning päästma, mis päästa annab.
3