Mehed ja vägivald (0)

Mehed ja vägivald!
Vägivalla küsimus on saanud keskseks osaks Euroopa poliitikas ja iga
Euroopa inimese jaoks. Tavaliselt räägitakse meedias vägivallast seoses
gangsterite, mõrvarite, narkomaanide, natside, vägistajate ja lihtsalt
varastega. Väga harva räägitakse nendest kui meestest ja mitte kunagi ei
mõelda neist maskuliinsuse mõiste raames, kuigi peaaegu alati on tegemist
meestega. Üks tähtsamaid asju on, et me peame teadma, kuidas maskuliinsus
luuakse . Sageli unustatakse eraelus esinev vägivald, kuna meedia ja
avalikkuse tähelepanu on keskendunud avalikkuses ilmnevale vägivallale.
Minu mõte on, et avalikkusele nähtava vägivalla juured on eraelus.
Teisisõnu on just koduvägivald see, mis peaks meie tähelepanu köitma ja
just see on vägivald, mille vastu vägivallavastane võitlus peaks olema
suunatud. Keskendumine koduvägivallale võimaldab meil ka selgemalt
sooperspektiivi esile tuua. Kuigi me teame, et ka naised kasutavad meeste
ja laste vastu vägivalda, sisaldab koduvägivald peamiselt meeste vägivalda
oma lähedasemate vastu, kelleks on siis elukaaslased, abikaasad ja lapsed.
Intervjuud vägivaldsete meestega näitavad juurdunud sisekaemuse puudust:
mehed ei mäleta, ei tea ega mõista seda, mis juhtus (1). Mehed ei kirjelda
endid kui oma tegude subjekte. Selle asemel suunavad mehed oma tunded
ümbritsevale. Need mehed ei võta endale vastutust oma tegude eest. Minu
esimene idee ongi näha meeste tegusid kui subjektita vägivallaakte. Mees
võib olla hirmunud ja ebakindel, tunda haavatavust ja jõuetust, aga meeste
maailmas, kus sa pead olema tugev ja taluma raskusi, ei ole sellistele
tunnetele kohta. Naine on see, keda süüdistatakse mehe vägivallategudes,
kuna see tundub turvalisem kui oma tavapärase maskuliinsuse ideedest
erinevate tunnete tunnistamine. Seda nimetan ma meeste võimetuse tundeks.
Miks mehed vihastavad? Kusagil sisemuses tunnevad nad, et neil on õigus
naist omada. Kui naine ei tule koju täpselt kokkulepitud ajal, rikub ta
mehe omanikuõigusi. Mees tunneb õiglast viha naise suhtes ja vägivald
pääseb esile. Siin näeme, kuidas mees seob oma vägivalda meeste ja naiste
vaheliste ühiskonnastruktuuridega. Meie moodsas tänapäeva Euroopas valitseb
ikka veel idee, et meestel on naiste üle otsustamisõigus. Paljud mehed
isegi ei mõtle, et teevad midagi valesti naist pekstes. Minu teine idee
meeste abituse tunde kohta on teisisõnu ebapiisav, mõistmaks meeste
vägivalda naiste vastu. Me peame lisama veel ühe perspektiivi, mis näitab,
kuidas mehed tahavad, et naised toidaksid nende egoismi, rahuldamaks meeste
emotsionaalseid ja seksuaalseid vajadusi. Seda ideed nimetan ma vägivalla
strukturaalseks seaduspärasuseks.
Kombineerides neid kolme ideed näeme meest, kes on kaugel oma isiklikest
emotsioonidest, kes ei mõista subjektiivset vastutustunde tähendust, kes
mõtleb, et oma jõu kasutamine on õigustatud ja põhjendatud. Sellise
kirjelduse järgi on lihtne näha, kuidas eraelus vägivalda kasutav mees on
kõigi inimeste vastu meie ühiskonnas. Sama loogika , et naised loovad
probleeme oma ebarealistlike nõudmistega ja takistuste seadmisega, kehtib
ka selliste üldiste probleemide puhul nagu lahutus , kodused konfliktid,
isade ja laste õigete suhete puudumine. Sellepärast on võimatu eristada
vägivaldset meest ülejäänutest kui erinevat, kui hullumeelset. Ta on üks
meist ja kannab samu sotsiaalseid struktuure, mis annavad kõigile meestele
privileegid meie ühiskonnas.
Vägivalla kutsumisele selle õige nimega – meeste vägivald naiste vastu -
ollakse tugevalt vastu. Sellepärast on vajalik lisada vägivallale soo
aspekt. See, mida me näeme, on eksiteele läinud maskuliinsus, mis ei jäta
ruumi haavatavusele, tagasihoidlikkusele ja pühendumusele, mis on seotud
omanikutundega ja vähese ruumiga enese ja teiste eest vastutamise jaoks.
Norras tehtud uuring vägivaldsetest meestest näitas, et enamus neist puutus
kokku vägivaldse isaga (2). Nad olid kogenud isa, kes kuritarvitas nende
ema. Kahjuks on poegadel kalduvus korrata isade loodud mudeleid . On tähtis
rõhutada fakti, et mitte pojad polnud need, kelle kallal vägivalda
tarvitati, aga nad olid pealtnägijaks oma isa vägivaldsele käitumisele oma
ema suhtes. Olulisel kohal on ka sotsialiseerumine – vägivalla kaudu
sotsialiseerumist toetab sageli filmi- ja meediatööstus, see põhjustab
omakorda konfliktsituatsioonides vägivalla kasutamist nii kodus kui
ühiskonnas üldiselt. Vägivallal on kombeks alla kriipsutada ja rõhutada
maskuliinsust. Ebakindlast ja emotsionaalselt vigasest poisist võib saada
karm ja kardetav mees, kui ta kasutab vägivalda – temast saab nö tough guy.
Selline maskuliinsus on ka ühiskonnas heaks kiidetud . Me loome meeste
kujusid, mis edastavad käitumise vägivaldset normi ka meie poegadele , kes
igatsevad head isa. Annan mõned strateegiad, mis võiksid aidata kaasa
tänase päeva vägivaldsuse muutmisele:
1.Laste eest vastutamine
Tänane Euroopa vajab isaduses revolutsiooni, mis toetub faktile, et mitte
ainult naised, aga ka mehed saavad lapsi. Mitmetes riikides on see
revolutsioon juba alanud. Paljud mehed soovivad tõsiselt vastutada oma
laste eest ja nemad on olulised uue kuvandi loomisel, mis näitab mehi ja
isasid hoolivate isikutena. Isadel on ka suur osa kaasaja meeskultuuris
kasutatava keele muutmisel. Julgust ja enesekindlust õpetame oma poegadele
spordi ja töö suhtes, aga mitte oma emotsionaalse elusuhtes. Pojad peaksid
õppima vastutama oma konfliktide ja haavatavuse eest, et saada lõpuks
vastutavaks oma tegude eest.
2.Oma tegude eest vastutamine
Mehed peavad julgema näidata oma uusi külgi. Kui tahame olla headeks
juhtideks oma lastele, peame olema võimelised jagama oma kogemusi, rääkima
oma elust, näitama oma siseelu , looma ruumi peegelduste ja kuulamise jaoks.
Peab olema võimalik koostööl ja ühisel arengul põhinevate suhete loomine
naistega. On raske lõhkuda kultuuri, kus oleme õppinud olema iseseisvad ja
kontrollivad ja mis on röövinud meestelt keele intiimsete teemade jaoks.
See keel tuleb luua. Läbi uute lugude maskuliinsusest loome ka
vastutustundelise maskuliinsuse. Peame rajama uue meeseetika, mis põhineb
kahel mõistel: vastutustundel ja hoolimisel.
3.Vastutustunne ühiskonna ees
Mehed ei tohi pöörata selga vägivallale. Peame seda märkama, vahele segama
ja rääkima koduvägivalla vastutustundetust iseloomust. Peame looma
liikumise, mis võtmise asemel annab, kus "mina" asendub "meiega". Valge
Lindi kampaania eesmärgiks on teadvustada ja rääkida valjusti vägivalla
kultuurist, et seda muuta.
Töö vägivaldse kultuuri vastu sisaldab endas poliitilist tööd, et muuta
meie kultuuri kõige destruktiivsemaid alasid. Töötundide muutmine peab
olema põhiline loomaks isadele võimalusi lastega koosolemiseks. Lisaks
peaks poliitikuid suunama, et nad pööraksid avaliku vägivalla asemel
tähelepanu eraelus esinevale vägivallale.
Sugude võrdõiguslikkusega seotud küsimused on muutunud. Kui meestel ja
naistel on tööelus samad positsioonid, siis peaks muutuma nende suhe ka
teistes valdkondades. Sugude võrdõiguslikkuse raskuskese peaks
sugudevaheliselt sõjalt pöörduma võitluseks väärtuste eest. Esmajärjekorras
tähendab see võrdset vastutust laste eest ning meeste ja naiste suhteid,
mis põhineksid võrdsel austusel , pühendumisel, avatusel ja hoolimisel. Allikad: Kristin Skjurten: Voldsbilder i hverdagen. Oslo: Pax forlag 1994.
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus