Mees La Manchast arvustus (0)

Muusikaarvustus
Käisin vaatamas operetti „Mees La Manchast“ Rahvusooper Estonias 15.02.2013. Seal esinesid Priit Volmer , Tõnu Kark, Hanna -Liina Võsa, Mart Laur , Kadri Kipper, Oliver Kuusik , Märt Jakobson , Janne Ševtšenko, Juuli Lill, Urmas Põldma, Marten Kuningas, Kristo Ukanis, Aare Kodasma , Sander Valk, Alvar Tiisler, Jan Oja, Andres Kask , Kaja Kreitzberg, Seili Loorits-Kämbre, Rahvusooper Estonia mimansiartistid ja Rahvusooper Estonia orkester . Esitati helilooja Mitch Leigh muusikat ja sellele laulutekstid on kirjutanud Joe Darion. Tuntumad laulud on näiteks „Tõotuse laul“, „Võitluslaul“, ja „ Dulcinea “. Kontsert kestis 2 tundi ja 45 minutit, seal sees oli ka üks vaheaeg. Saalis valitsev meeleolu oli üldiselt rahulik, kuid peale igat lauluosa publik aplodeeris kõvasti. Võib järeldada, et kõik nautisid etendust täiel rinnal.
Vangide kostüümid olid maani pikad ja suurte triipudega, pikkadel varrukatel käelaba kõrgusel oli avaus, et käsi liigutada saaks. Don Quijote kostüüm oli rüütellik – valged riided, peas kiiver ja käes piik. Don Quijote hobune ja Sancho eesel nägid välja nagu malendid. Sanchol oli rinna peal suur liiklusmärk – keelumärk, kuid teistpidi keerates oli see nagu peegel. Väga uhked olid kõrtsmiku ja tema naise kostüümid, neid oli kujutatud don Quijote nägemuse järgi. Mehe arvates olid nad lossi kuningas ja kuninganna ja seda väljendasid kostüümide juures õlgade juurest kroonikujulised riided. Paatril oli musta torukübara küljes kaks lehtrit, mille küljes rippusid tropid, millega oleks võimalik olnud heli summutada. Alonso Quijana majapidajanna punase-valge triibulise seeliku küljest tulid välja kombitsad , just nagu kaheksajalal. Aldonzal/Dulcineal oli seljas heledas toonis põlviniulatuva puhvis seelikuosaga kleit, mis nägi eemalt vaadates üsna räbal välja, ja jalas olid tal kontsaga saapad.
Teatrisaali lagi on kaunistatud freskomaaliga. Kogu lage ühe pilguga haarata on keeruline, sest kunstnikud on jaganud lae neljaks üksikuks süžeeks. Lavapoolne osa on pühendatud võidule vaenlase üle ning kangelaste rõõmsale vastuvõtule elanike poolt, lae vastasosas kujutatakse laulupidu , vasakul pool on teemaks "Põllumajandus" ning paremal "Tööstus ja kalandus ". Lava kohal seina peal on ornamentaalse lindi peale kirjutatud lause „ Kunst kuulub rahvale“. Lava peal asetsevad kastid olid ka mitmekülgsed, need aitasid kohastuda stseeni toimumiskohaga. Näiteks ühele poole olid maalitud üksteise peale laotud kivid, mis pidid iseloomustama kiviseina. Teistpidi keerates olid sinna maalitud taburetid, kuhu peale ka tegelased istusid . Veel oli ühe külje peale maalitud elevant , mis etenduse ajal oli miskipärast jalgade peal olemise asemel pepuli. Terve etenduse vältel oli laval tagapool tõusev tasapind, kust saabusid nii Tuuleveski , Peeglite Rüütel kui ka inkvisitsioonikohtu inimesed. Lavastuse lõpus lahkusid aga just sealt üles minnes Sancho ja don Quijote.
Kõik lood kokku tekitasid minus suursuguse tunde. Palades vaheldusid emotsioonid – mõndades oli sees viha ja trots , teistes aga hellus ja armastus. Lauljad olid väga tasemel, eriti meeldis mulle muulaajajatest seksteti häälte kooskõla, see tõi lausa kananaha ihule. Trotsi kohtab näiteks stseenis, kus Aldonza/Dulcinea üritab näidata don Quijotele oma päris palet. Ta üritab mehele läbi oma mineviku selgitada, et tema ei ole mingi daam , kuid mees arvab siiski teisiti. See pala on väga tempokas, jõuline ja sisaldab palju kõrgeid noote . Armastuse väljendamine on näiteks stseenis, kus don Quijote esmakordselt kohtab Aldonzat ning hakkab teda oma südamedaamiks Dulcineaks nimetama. See pala on aga hoopis rahulik ja Dulcinea nime laulab don Quijote ülistavalt. Vaadates, et Aldonza naudib laulu otsustavad ka muulaajajad muusikapala laulda proovida, kuid nende hääl kõlab hoopis kõrist karjuvalt ja ei ole kuigi meeldiv ega romantilise alatooniga. Muidugi ei saa mainimata jätta ka don Quijote võitluslaulu. See kõlab justkui hümn, väga rütmikas ja üllas pala. Esitatud lood jäid üsna kergesti meelde, sest mängitavad ja lauldavad meloodiad olid lihtsad.
Operett sarnanes vägagi muusikaliga, enne etendust kartsin veidi, et lauldakse liialt palju ja ma ei jõua jälgida sündmuste käiku, kuid tegelikkuses nii ei olnudki. Minu arvates oleks võinud ka kõneletav tekst olla eestikeelsete subtiitritega nagu oli lauldav tekst. Põhjuseks tooksin selle, et kõneletav tekst oli kohati väga halvasti kuulda ja pidin ingliskeelsete subtiitrite abiga enesele tõlkima mõtte, mida öeldi. Üldiselt jäin külastusega väga rahule, etendus oli iseenesest hästi tore.
Monika Soodla 11C