Enn Kippel - "Meelis" (1)

Enn Kippel
MEELIS
Meelis oli Sakala maavanema Lembitu poeg.Nad elasid Lehola külas.Külarahvas oli ehitanud linnuse,kus end vaenlase vastu kaitsta saab.Lembitul oli karjaseks vana lombakas Ivo,kelle seltsi Meelis alati otsis.Ivo õpetas talle puust igasuguseid asju voolima.Ühel päeval lähenesid linnusele rüütlid.Nad saatsid preestri läbirääkijaks.et Lembitu koos oma rahvaga alistuksid ja laseksid ennast ristida .Need ütlesid“ei“ ja algaski lahing.Kuid rüütleid oli palju rohkem ja Lembitu oma rahvaga ei suutnud neid tõrjuda.Seetõttu õnnestus rüütlitel linnusemüürile tungida ja Meelis röövida.Selle teo abil sundisid nad Lembitut alla andma ja ta lasi ennast ristida.Sama tegi tema vend Õnnepäev ja kogu linnuse rahvas.Peale seda linnus rüüstati.Oma poega ei saanud Lembitu aga ikkagi tagasi-temast lubati preester kasvatada.Koos teiste Eestimaalt kokku röövitud kümnekonna poisiga viidi Meelis Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Düünamünde kloostrisse .Seal nad kõigepealt ristiti ja hakati seejärel preestriks koolitama.Meelisele pandi uus nimi-Bernhard,kuid poiss ei olnud sellega päri.Iga kord,kui ta oma uue nime vastu protesti tõstis ja teatas,et tema on ikkagi Meelis,sai ta piitsa.Üldse said poisid iga pisima asja eest karistada.Õppimise koha pealt oli Meelis tubli,tal oli kõva tahtmine kõike uut omandada ja ka pea oli lahtine otsas,nii,et talle kõik hästi meelde jäi.Sellepärast hakkasid teised poisid temasse aupaklikumalt suhtuma ja pidasid teda oma juhiks.Ja kui ühel päeval jõe peal saarlaste laevu nähti,otsustati just Meelise nõul,et nüüd peab põgenema.See õnnestus kahjuks ainult pooltel poistest.Saarlased võtsid nad rõõmuga oma laeva,kuid nad ei saanud poisse kohe koju viia,sest kõikjal oli käimas sõda rüütlite, preestrite ja ristiusu vastu.Aga vähemalt olid poisid omade hoole all.Siis aga läks ilm tormile ja nende laev hukkus.Meelis sattus Kuramaa röövlite laevale,kes otsustasid tema eest Lembitu käest suurt lunaraha küsida.Teiste poiste ja saarlaste saatusest ei teadnud Meelis midagi.Tema ise oli sunnitud aga osa võtma röövretkest tundmatule maale(hiljem sai ta teada,et Rootsi).Päris retkele teda kaasa ei võetud vaid jäeti küüraka tumma valve alla.Meelis otsustas põgeneda,kuid märkas siis,et röövlid,kes olid linna põlema pannud ja hakkasid röövitud kraamiga tagasi jõudma,olid röövinud ka ühe tüdruku,kes osutus maavanema Sigurdi tütreks. Tasakesi hiilis Meelis ta juurde,päästis ta köidikutest ja nad põgenesid koos.Mööda võõrast maad tagaajajate eest ekseldes ja kurnatud Astridit toetades jõudsid nad vana mehe juurde,kes elatas end altarikujude nikerdamisega. Vanamees teatas Astridi vanematele,et tüdruk on elus ja talle tuldi järele.Meelis jäi aga vanamehe juurde elama lausa paariks aastaks,mis aja jooksul ta õppis ka puunikerdustöid.Kui vanamees suri otsustas Meelis kodumaale tagasi pöörduda,aga tahtis enne külalislahkuse eest tänada Astridi isa Sigurdit.Ta rändas tema lossi ja ka sinna jäi ta paariks aastaks pidama ,sest kojusõit oli mereröövlite tõttu ohtlik.Lõpuks sai ta kaubale Liivimaa poole sõitvate taanlastega,kes olid nõus ta kaasa võtma.Kohale jõudes sattus ta kohe sõjamöllu keskele .Ta kohtus uuesti ka saarlastega,kes kunagi olid aidanud tal Riia alt põgeneda.Ka rootslased tulid Eestimaad vallutama.Lahingus sai Meelis kokku ka Sigurdiga,kes oma surmatunnil palus ,et Meelis isa surmast Astridit teavitaks.Meelis sai ka ise haavata ja selle ravimine võttis kaua aega.Paar aastat liikus ta metsameeste seltsis ,siis läks aga kodumaile,kus tema perest oli elus ainult isa vend Õnnepäev.Onu rääkis talle vanemate elust ja surmast.Kui ta aga kuulis ,et Meelis vanemate surma eest kätte maksta tahab,saatis ta Meelise minema,ega tahtnud sellest kõigest midagi teada,sest ta ei soovinud,et rahvas rohkem sõdade all kannatama peaks.Meelis lahkuski-tema võõra võimu alla elada ei tahtnud.Teel kohtas ta vana Ivot,kellega koos rännati edasi Pihkva poole-sealt oli Ivo pärit.Sinna jäi Meelis elama niikauaks,kuni Eestis jälle rahutuks muutus ja eestlased uuesti kristluse vast mässu tõstsid.Nad kutsusid venelaste poolt appi vürst Vjatško oma vägedega.Nendega liitus kohe ka Meelis.Vaenlased üritasid Vjatškot enese poole meelitada,aga see ei õnnestunud.Võitlus oli julm ja külg-külje kõrval vabaduse eest võideldes hukkusid seal lahingus nii vürst Vjatško kui ka Lembitu poeg Meelis.