Meedia kui meedium õiguse ja kodanike vahel Laiksoo juhtumi näitel (0)

Meedia kui meedium õiguse ja kodanike vahel Laiksoo juhtumi näitel
Probleem, et õigusteadlased mõistavad õigussüsteemi teistmoodi kui kodanikud kelle kaitseks see on loodud, on alati olemas. Teatud juhtudel lööb see erinevus juristide ja mittejuristide vahel välja eriti tugevalt. Eriharidusega jurist saab aru miks teatud juhtudel kohtud teevad teatud otsuseid ja miks seadused on sellised nagu need on. Mittejuristi jaoks võivad aga kohtuotsused tunduda ülekohtused ja seadused liiga jäigad. Probleem tekibki sellest, et juristid räägivad nö oma keeles, on liialt valdkonnas sees, kaotades võime vaadata asju tavakodaniku seisukohast , mistõttu juristkonna tegevus jääbki tihtipeale laiema üldsuse jaoks arusaamatuks ja kaugeks.
Meedia on aga meedium, mille kaudu edastatakse võimalikult suur hulk erinevaid teemasid ühiskonnani. Meedia on vahelüli mille ülesandeks on avalikkuse suurendamine erinevates ühiskonna osades, nende osade sidumine üksteisega ja teatava kontrolli ja kriitika edastamine , juhtides tähelepanu valupunktidele ühiskonnas, sealhulgas ka probleemidele õigussüsteemis.
See kajastus viimati eriti tugevalt Joosep Laiksoo juhtumi puhul, kus meedias „surmakutsariks“ ristitud Joosep Laiksoo põhjustas segastel asjaoludel 17-aastaselt üksi autoroolis olles Tartu-Tallinna maanteel kolme inimese surmaga lõppenud autoavarii. Karistus selle eest oli esialgse otsuse kohaselt kaks aastat tingimisi , mille ringkonnakohus muutis ümber kolmeks kuuks reaalseks vangistuseks ja üheks aastaks ja üheksaks kuuks tingimisi karistuseks kui Laiksoo ei pane toime uut kuritegu kahe aasta pikkuse katseaja jooksul. Kahe hukkunu poeg Hillar Koitla küll nõudis mittevaralise kahju hüvitamist Laiksoolt, kuid kohtud talle seda välja ei mõistnud. Meedias kerkisidki üles küsimused selle põhjuste kohta. Õiguslikust aspektist jäi selgusetuks laiemale üldsusele, miks on kehtestatud nii ranged nõudmised mittevaralise kahju hüvitamisele, mis ei võimalda kahju väljamõistmist olukorras, kus selle tekitas nahaalselt isik, kes ka pärast kohtuotsuse tegemist teeb avariisid liikluses, kuigi temalt oli võetud juhtimisõigus kolmeks aastaks ja kes ei oleks üldse tohtinud vanusest tulenevalt olla autorooliski üksi avarii hetkel.
Laiksoo avariist ja kohtuteest on kirjutatud mitmeid artikleid. Mõned neist kujutavad teda kui hoolimatut huligaani ja „surmakutsarit“, mõningad jätavad temast ka pisut inimlikuma pildi rääkides tema läbielamistest õnnetuse järel. Ideaalsuses ei peaks meedia erapooletu roll seisnema mitte mitme vastandliku seisukoha väljapakkumises, vaid ühtlases maksimaalselt neutraalselt teabe edastamises.
Tähelepanuväärne on artiklite arvukus sellel teemal. Meedias üldiselt leiavad kajastust teemad ja juhtumid mis pakuvad lugejale erilist huvi. Laiksoo juhtum oli ilmselgelt üks sellistest. Üldiselt on võimalik öelda, et kui esineb suurenenud huvi, on seal ka peidus teatud probleem, mille erinev käsitlus hoiab alal seda huvi. Antud juhul oli see ebaõiglus Hillar Koitla suhtes, kes mittevaralist kahju vanemate surma eest nõudes lõpetas olukorras, kus pidi ise maksma. Meedia pidev kajastus antud teemal juhtis tähelepanu teatud õiguslikule ebaselgusele. Ebaselguse esile kerkimine meedias nõudis vastuseid ka nende andmiseks pädevatelt isikutelt. Paralleelselt uudistega Laiksoo juhtumi kohta, sai kuulda meediakanalitest ka tunnustatud õigusteadlaste sõnavõtte, kes andsid selgitusi ja oma hinnanguid õiguslikule olukorrale. Kahjunõude olemust ja probleeme selgitas meedias Riigikohtu nõunik Irene Kull.1 Vandeadvokaat Leon Glikman põhjendas omapoolses arvamusavalduses, et tema võtaks seadusest välja „erandliku asjaolud“ mille olemasolu hetkel kehtiv seadus nõuab mittevaralise kahju hüvitamise eeldusena.2 Tartu ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter käis omapoolses sõnavõtus Laiksoo juhtumi varal välja idee moraalse kahju hüvitamisest, kus paika on pandud täpsed tariifid kindlate lähedaste hukkumise puhuks.3 Kuigi riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants pidas oma arvamusavalduses eraldi „ hukkunute hinnakirja“ kehtestamist problemaatiliseks, pakkus ta välja teatud alternatiive, kuidas riigikohus saaks olukorda leevendada.4
Just selline avalik diskussioon on see, mille tõstatudes meedias ka ühiskond võidab. Kuigi see konkreetne juhtum ei viinud veel otseste muudatusteni praktikas, on sellele tähelepanu juhitud ja võib-olla kui tuleb veel üks analoogne juhtum tulevikus, viib just see muudatusteni, või on koguni ise pretsedendiks mis muudab praktikat. Kui ei oleks rahulolematust olukorraga, poleks ka probleemi, samuti ei oleks ka arengut uute lahenduste suunas. Kriitilisi probleeme ühiskonna erinevates osades aitabki meedia rahuliku kuid hääleka vahelülina edastada . See toob kaasa ühiskonna osade laiema informeerituse ja omavahelise kommunikatsiooni. Kui Laiksoo juhtum poleks nii laia kajastust saanud ja kui ei oleks olnud nii ilmselge ühiskonna vähene teavitatus mittevaralise kahju hüvitamise küsimuses, ei oleks pruukinud ka teema saada nii laia kajastust õiguslikust aspektist, erinevate õigusteadlaste poolt ning säilinud oleks vaid ühiskonnas valitsev teadmatus antud küsimuses ning teadmatusest tulenev rahulolematus Laiksoo juhtumi lõpplahenduse osas.
1 Internetis kättesaadav: http://pluss.postimees.ee/757534/professor-need-juhtumid-pole-lihtsad/ (8.05.2012).
2 Internetis kättesaadav: http://uudised.err.ee/index.php?06246003 (8.05.2012).
3 Samas.
4 Internetis kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/marko-pomerants-hukkunutele-hinnakirja-kehtestamine-on-ahvatlev-kuid-tekitab-omakorda-uusi-kusimusi.d?id=63929765 (8.05.2012).