Me liigume hariduses tagasi inimlike põhiväärtuste juurde (0)

Loe saates „Plekktrumm“ avaldatud arvamust haridusest ja kasvatusest . Seejärel vasta küsimustele teksti järel. ( Ülesande koostamise aluseks on R. Bobõlski ja M. Rossi gümnaasiumi eesti keele töövihik „Johannes“, kirjastus Koolibri, 2017 ).
Kristi Vinter : me liigume hariduses tagasi inimlike põhiväärtuste juurde
„Plekktrummi" saatekülaliseks oli kasvatusteadlane Kristi Vinter, kellega vesteldi haridusest ja kasvatusest ning arutleti selle üle, milliseid muutusi vajab tänane kool.
Kristi Vinteri sõnul on kasvatusel ja haridusel mõnevõrra erinevad tähendused: „Oma mõistust me harime, hariduse võtmes me räägime oskustest, teadmistest ja vilumustest. Aga rääkides kasvatusest, siis oma iseloomu me kasvatame. Kasvatuse kese on see kujunemine ja muutumine inimesena . Kui võtame vastsündinud lapse, kel on geneetiline potentsiaal kellekski kujuneda, siis see vaimsuse pool tähendab selles inimkeskkonnas inimeste mõjul ja toimel nende potentsiaalide avamist. See, millised kasvatajad selle lapse teele satuvad, hakkab kujundama seda potentsiaali, mis temast võiks realiseeruda. Mida väiksem on laps, seda rohkem peavad olema aktiivsed need välised mõjutajad, nagu vanemad, lastead ja kool. Mida suuremaks ta saab, seda rohkem see kasvatus peab liikuma enesekasvatuse suunas, sooviks saada ise paremaks inimeseks.”
Rääkides kasvatuse eesmärgist, tõi Vinter välja, et selle siht on eelkõige kultiveerida üldinimlikke põhiväärtusi. „Need on õnn, tervis, ilu, väärikus, ausus – siia võib nimetada terve paleti väärtusi, mis on väärtused iseeneses, mida ei vaidlustata. See püüdlus nende põhiväärtuste poole võikski olla üks kasvatuse eemärk,” selgitas ta.
Vinter näeb, et ka üldharidussüsteem ja õpikäsitlus on just kasvatuse suunas muutumas ja üha enam rõhutatakse inimese individuaalse arengu olulisust: „Me liigume rohkem ka hariduse mõttes kasvatuse poole tagasi ja tegeleme selliste inimlike väärtuste kujundamisega. Just sellised inimeseks olemise väärtused on olulisemad, nagu emotsionaalne intelligentsus , koostöövõime, teiste inimeste juhtimine ja kriitiline mõtlemine, mis ei ole seotud aine valdamisega, aga soodustavad aine omandamist.”
Koolihariduse muutuste põhiline fookus peakski olema nende samade väärtuste suunas: „Kool ei peaks olema jäik vabrik , vaid pigem võrdsema partnerlusega koht. Sellelt individualistlikult töökultuurilt me liigume pigem koostöö suunas, siin maailmas ongi meie ees olevad väljakutsed ja probleemid sellised, et meil peab olema oskus neid erinevate distsipliinide koostöös lahendada. See, et me ei oota valmis teadmisi, need ongi kontekstist sõltuvad ja me õpime ise neid teadmisi konstrueerima ja arutlema. Sellest jäigast individualistlikust süsteemist peaks liikuma koostöise, loovama ja teadmisi konstrueerivama töökultuuri suunas.”
Ülikooliharidust mõjutavad ka turu nõudmised, mis survestavad praktilisema õppe suunas ja seetõttu väheneb mõtestamise osakaal. „See on ülikooli tänane tegelikkus, kus on väga tugev surve väljastpoolt, et ülikool peab andma paleti praktilisi oskusi. See surve liiga tehniliseks õppeks on kindlasti olemas ja natuke võetakse tagasi selles mõtlema ja mõtestama õpetamises. Ma julgen öelda, et ülikool on märksa enam turule orienteeritud,” rääkis Vinter.
Teisalt on aga vajadus just nende samade baasväärtustest tulenevate oskuste järele. „Kui me vaatame, milliseid inimesi see turg meilt ootab, siis tegelikult ta ootab nende samade kvaliteetidega inimesi – ta suudab koostööd teha, keerulisi probleeme lahendada ja ta on loovam. Me haarame nende tehnilisemate asjade järgi, sest meil ei ole veel selliseid inimesi ja neid oskusi, kuidas neid parimal moel ette valmistada. Praegu on selles osas nagu üleminekuaeg,” arutles ta.
Vinteri sõnul ei saa hariduses teha liiga kiireid või ootamatuid muudatusi, sest see tähendaks eksperimenteerimist terve põlvkonnaga. „See on tasakaalu otsimise küsimus, ei saa ka ju täiesti vastuvoolu ujuda , et valmistada inimesi ette mingiks väga teistsuguseks ühiskonnaks, kui me ei näe et need suundumused selliste seitsmepenikoormasaabastega edasi liiguks. Kui üldse haridusest rääkida, siis ei ole ka ju need muutused sellised, mida oleks võimalik ülikiiresti ellu rakendada. See ju tähendaks sisuliselt uue põlvkonnaga liiga räiget eksperimenteerimist. See kurss , mis suunal täna ollakse, on see kasvatuse taasleidmine ja nende püsivate väärtuste hindamine. Kui teatud teadusvaldkondades muutuvad asjad väga ruttu, siis kohanemisvõimeline ja paindlik inimene ongi püsivam väärtus. Haridusvaldkonnas toimetades ja just mõtteviisi muutmise seisukohalt on üks hea ütlus – tilk ei uurista kivi mitte jõu, vaid sagedase kukkumisega. Mida enam need teemad on fookuses , seda enam hakatakse neile mõtlema ja nendega edasi tegelema. See pole küll lahendus, aga see on üks viis mõtteviisi muutusele kaasa aidata,” rääkis Vinter.
(Toimetajad: Marit Valk, Valner Valme; ERR.ee, 04.04.2017, https://kultuur.err.ee/587966/kristi-vinter-me-liigume-hariduses-tagasi-inimlike-pohivaartuste-juurde )

• Sõnasta teksti põhiidee 1-2 lausega.
  

Tekstis rõhutatakse üldinimlike põhiväärtuste kultiveerimise vajalikkusele ja selle tähtsust kasvatusteaduses. Hariduses peaks väärtustama inimeseks olemise väärtusi nagu emotsionaalne intelligentsus, koostöövime, juhtimisoskus ja kriitiline mõtlemine, mis ei ole seotud aine valdamisega, aga soodustavad selle omandamist.

• Tähista tekstis kõik autori väited (jooni alla või tähista markeriga). Vali üks väide ja esita selgitus, põhjendus (näide), järeldus.
  

Kool ei peaks olema jäik vabrik, arvestama peaks iga lapse eripäraga ja lähenema rohkem individuaalselt. Lapsi peab julgustama oma tundeid usaldama, õpe võiks paljuski toimuda arutluse vormis. See annab õpilasele võimaluse õpitavat kogeda mitmest suunast , õpetaks laiemalt mõtlema. Kasvatuses on oluline väärtustada iga sammu inimeseks kujunemisel.

• Kuidas on sinu arvates tänapäeva noortel lood tekstis nimetatud põhiväärtustega? Põhjenda oma arvamust.
  

Kahjuks pean ütlema, et tänapäeva noortel on väga puudu empaatiavõimest. Emotsionaalne intelligentsus on paljudel alla surutud, puuduvad eesmärgid ja siht. Lapsed. Tänapäeva noortel on raske olla õnnelik. Suure sotsiaalse pinge tõttu on lapsed tihti tüdinud ja väsinud, kodudes pole kedagi neid ära kuulamas. Leian, et igal lapsevanemal on kohustus leida lapse jaoks aega ja armastust ja alles siis on võimalik koostöös kooliga kasvatada ja harida.