Archimedes sündis umbes 287 eKr Sitsiilias 287 eKr 212 eKr Üks antiikaja juhtivatest teadlastest Mitmete uuenduslike masinate leiutaja Lapsepõlv Haridus Aleksandrias, Egiptuses Isa oli astronoomik Peamised huvialad matemaatika ja füüsika Poliitika,luule, astronoomia, kunst, sõjaline taktika ja muusika Hilisem elu Veetiskogu oma elu leiutades, avastades ja katsetades Tal otseselt tööd ei olnud Teda ei hinnatud matemaatikuna Rooma armee rünnak Sitsiilia saarele Eluaastate lõpp Hukkus umbes 212 eKr, kui Rooma väed vallutasid Sürakuusa Rooma kindral keelas Archimedese tappa "Ära puutu mu ringe!" Archimedese hauakivi Avastused ja leiutised Arvutas välja väga täpse Pi väärtuse Arvutas välja parabooli segmendi pindala Pi Leidis meetodi pöördkehade ruumala arvutamiseks Tõestas arvujada lõpmatuse Avastused ja leiutised 2
Th.W Weiestrass (1815-1897) XIX sajandi teise poole ranges loomingulises vaimus uue vormi, mida tänapäeval taas laiendatakse ja uuendatakse. Augustin Louis Cauchy, esimene prantsuse matemaatikutest, kelle saavutused kuuluvad otsustavalt nüüdisaega, sündis 21. Augustil 1789 Pariisis. Bastille'i vallutamisest oli möödunud vaevalt kuus nädalat. Revulutsiooniaja lapsena kannatas ta alatoitluse all ja ainult tänu isa elutarkusele ning osavusele elas näljaaja üle. Matemaatikuna oli Cauchy erakordselt ideederikas. Viljakuselt ületasid teda ainut Leunhard Euler ja Arthur Cayley (1821-1895) . Tema töö oli bagu tema aegki revolutsiooniline. Moodne matemaatika on Cauchyle tänu võlgu kahe teene eest, mis mõlemad tähendasid olulist murrangut XVIII sajandi matemaatikas. Esimene oli range tõestamisviisi yoomine analüüsi. Sellele edusammule on raske leida sobivat võrdlust. Võib olla suuda asja selgitada järgmine näide
kõigil on õigus maale,sest see on üldine vara Diegrid-Juhiks oli Gerrard Winstaney. Asus kaaskondlastega ülesse harima jääkmaad luues kehvikute koloonia. Olid rahulikud ja täitsid seadusi. Independid-põhilised toetajad olid ohvitserid SAKSAMAA Gottfried Wilhelm Leibniz(1646-1716)- uus filosoofia Oli filosoof ja matemaatik, kelle vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest. Need on looduse vaimsed alged, mida on väga palju. Kõige krooniks on jumal. Matemaatikuna avastas diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Majandusliku ja ühiskondliku arengu suunajaks oli riigivõim. Leibniz arvas, et teadus peab tooma praktilist kasu. Tähtis oli ka teadlaste jõupingutuste ühendamine Christian Thomasius(1655-1728)- kõlblusfilosoof Oli valgustaja, kes arvas, et filosoofia peab olema üldarusaadav ja tooma praktilist kasu. Rõhutas hariduse andmist õpetuse asemel. Hakkas ladina keele asemel kasutama saksa keelt ülikoolis, kui selle eest saadeti ta linnast välja
juulil 1695 aastal ja ta maeti Grote Kerk'i kirikusse Haagis. Christiaan suri abiellumata ja lasteta, tema töödega tegelesid edasi ta venna pojad. (Christiaan Huygensi hauaplaat Grote Kerk'i kirikus) Pärand Huygens oli üks 17 saj. suurimaid leiutajaid ja mõtlejaid kuid matemaatikuna ei saa kutsuda teda geeniuseks nagu seda oli näiteks Robert Hooke. Isaac Newton imetles Huygensit kuigi peaaegu terve 18 saj. eelistasid teadlased valguse ja dünaamika valdkonnas Newtoni töid tema omadele. Tema gravitatsiooni teooriat ei võtnud keegi tõsiselt ja isegi tänapäeval tekitab see ainult ajaloolist huvi. Aga Huygensi panus valguse laineteooriasse ja tema tööd pöörlevate
LEIBNITZ saksa valgustuse suurim esindaja. Arvas, et jumal lõi küll maailma, kuid lähtus seejuures loodusteadustest. Oli vaja teadlaste igakülgset koostööd. Oli vaja teadlaste seltse. 1700.a. Preisi Teaduste Ühing. Ta kohtus ka Peeter I veenmaks teda looma teaduste akadeemiat ka Venemaal. Ta nõudis ka lihtinimese heaolu tõstmist ja nende haridustaseme tõstmist, kuna sellest pidi sõltuma tema arvates maa majanduse areng. Ühiskonnakriitikas viljeles kommunistlikke ideid. Tuntud matemaatikuna ja filosoofina. Ta on saksa klassikalise filosoofia tuntuim esindaja. JOHANN GOTTFRIED von HERDER (1744-1803) Oli Riia Toomkooli asedirektor. Ta oli ka kontaktis Põltsamaa kirikuõpetaja A. W. Hupeliga. Hiljem töötas ta Saksamaa kultuurikeskuses Weimaris kirikuõpetajana, tehes koostööd Goethega. Herder nägi inimkonna arenguteed liikumises humaansuse suunas. Riiki pidas ta vajalikuks ainult seni, kuni rahvas on rumal. Hariduse kaudu pidi saama õiglaseks
Matemaatika ununes. Leibniz pöördus tagasi Leipzigisse. Teisel kursusel valmis tal esimene töö. 19 a. Taotles ta õigusteaduse doktori kraadi. Kuna ta oli alles noor, siis dekaani naine vaidles selle taotluse vastu ja talle ei antudki kraadi. Ta sõitis Altdorfi ning kirjutas juuraalase töö, sai õigusteaduste doktoriks. Ta sõitis Mainzi , kus temast sai kuurvürsti nõunik. 26 aastaselt asus ta elama Pariisi. Siin algas ta kõige viljakam ja suhteliselt pidev tööperiood matemaatikuna. Külaskäigu ajal Londonisse, tutvus ta inglise matemaatikute, nende hulgas ka Newtoniga. Ta võttis ka osa Londonis Kuningliku Seltsi istungitest, kus demonstreeris ka oma arvutit. Möödus vaid 11 aastat, kui Leibniz avaldas oma töö diferentsiaalarvutuse kohta, see andis põhjust sajandeid kestvaks vaidluseks kes oli ikka esimene, kas Newton või Leibniz. Leibnizis olid mingil arusaamatul kombel ühendatud visa õpihimu ning hämmastav
olemusest ja levimisest", kuid teda ei arvatud kolme parima hulka, kelle hulgast valiti liisuga uus professor. Aasta hiljem, 1727. aastal esitas Euler Pariisi akadeemia poolt väljakuulutatud konkursile töö, milles vaadeldi mastide sobivaimat asendit laeval. Tema tööd ei premeeritud. See polnud ka kuigi üllatav, sest senise elu jooksul oli ta näinud vaid mõningaid paate, kuid mitte ühtegi suuremat kaugesõidulaeva.Teda on mõnikord õigusega kritiseeritud selle eest, et ta matemaatikuna jättis hooletusse tegelikkuse. Füüsikaline maailm andis Eulerile võimaluse arvutada, huvitas ise teda aga vähe ja kui tegelikkus tema analüüsiga ei sobinud, peitus Euleri arvates viga alati tegelikkuses.Edaspidi läks Euleril edukamalt ja Pariisi akadeemia premeeris tema esitatud töid kaheteistkümnel korral - rohkem kui kellegi teise omi. Euleri teadustööd Euler oli väga mitmekülgne ja viljakas. Ta erines paljudest suurtest teadlastest
5 fakti elust ja 5 loomingust G. G. Byron Tema tegelik nimi oli George Gordon Noel, Robertson 6. Baron Byron. Byroni isa suri, kui ta oli kolme aastane. Lord Byron armastas loomi ja reisis koos nendega, sealhulgas koerad, kassid, ahvid, hobused ja kotkad. Lord Byronil oli ainult üks laps Augusta Ada Byron King, kes töötas matemaatikuna ja kes töötas varakute arvutitega. Üks tema sõpru kirjeldas Byroni "hulluks, halvaks ja ohtlikuks" Loomingud Hourse of Idleness oli Lord Byroni esimene luuletus, kui ta oli 19- aastane. English Bards and Scotch Reviewers see ilmus esmakordselt anonüümselt 1809. The Giaour Byron oli inpireeritud kirjutama poeemi oma Grand Touri ajal 1810 ja 1811. The Dream on luuletus kirjutatud Lord Byroni poolt 1816.
Need on elektrostaatika, elektrokinemaatika (alalisvool), magnetism ja elektomagnetism. Loomulikult sisaldas just viimane osa uudseid järeldusi elektromagnetvälja ja elektromagnetlainete kohta. Maxwell suri aga 5. novembril 1879. aastal Cambridge'is. Elutöö, millega on läinud ajalukku James Clerk Maxwell teda võib kutsuda mitmeti, sest ta on läinud ajalukku kõiki elektromagnetnähtusi kirjeldava ühtse teooria loojana kuid on tuntud nii füüsiku kui ka matemaatikuna. Tema tähtsaimate saavutuste seas on Maxwelli võrrandite koostamine - elektromagnetismile ühtse teooriana aluse panemine. Kusjuures Einsteini relatiivsusteooria võrrandid on edasiarendus Maxwelli võrranditest, mis on viidud kokku relatiivsusteooria lähtekonseptsiooniga. Samuti arendas Maxwell niiöelda Maxwelli jaotuse, statistilise vahendi kirjeldamaks gaaside kineetilist teooriat. Need
viimane neist avaldatud 1772. aastal. Oluline oli Encyclopedia puhul see, et siin käsitleti teaduse ja ühiskonna mõisteid süstemaatiliselt uue ideoloogia seisukohtade järgi. ( Prantsusmaa ) · G. W. Libnize filosoof ja matemaatik, kelle vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest. ( Need on looduse vaimsed alged, mida on lõputult palju, kusjuures iga monaad on ka kogu universiumi peegeldus. ) Matemaatikuna avastas Newtonist sõltumatuna diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Arvas, et teadus peab eelkõige tooma praktilist kasu. ( Saksamaa ) · C. Von Wolff ehitas nn terve mõistuse filosoofia, mille tõttu teda peetaksegi ratsionalismi üheks rajajaks Saksamaal. Thomasiuse eeskujul avaldas ta tööd saksa keeles ning lõi sellega hulga termineid, millega tänapäeva saksa teaduskeelt oleks raske ette kujutada. ( Saksamaa ) · J. G
tegemiseks. Vaidluse Tln ja Trt vahel lõpetas keisri otsus kool rajada Tallinasse. 1881 alustas kool töö, aadressil Lai tn 49. 1884 valmis hoone, see oli I spetsiaalseslt ehitatud koolimaja. 1884 on kinkinud lapsevanemad Reaalkoolile ka Reaali lipu. Reaalkooli õpilased, direktorid, õpetajad Direktorid: 1881 1890 Peter Osse. Peter Osse sündis aastal 1851 ja suri 1925. Ta oli rahvuselt sakslane, kuid sündis venemaal. 1870 sai gümnaasiumi hariduse, ta lõpetas TÜ matemaatikuna. Sai ülesande Linnavalitsuselt, et tutvuda Saksamaal olevate realkoolidega. 1890 1915 Wilhelm Petersen sündis 1854 ja suri 1933. Ta sündis Lihulas, lõpetas TÜ Zooloogina. Rahvusvaheliselt tuntud liblikauurija oli Wilhelm Petersen. Teada olevalt on tal 54 teaduslikku uurimustööd, hüüdnimeks oli tal Fiiba. 1915-1933 Nikolai Kann sündis 1873 ja suri 1948. Ta oli Reaalkooli esimene eestlasest direktor. Ta oli samuti haridustegelane ja poliitik
geomeetria vallas, küll aga olid suurenemas tema isiklikud mured, sest Julia tervis üha halvenes. Peale tema naise surma aastal 1803, tundis Ampére end süüdi, et ta oli olnud liialt palju eemal nende liialt lühikese abielu jooksul ning kolis Pariisi. 1804 määrati Ampére õppejõuks École Polytechniques. Tema edutamine oli üllatav, sest tegelikkuses puudusid tal ametlikud kvalifikatsioonid ning haridus. See aga näitas omakorda, kuivõrd hinnati tema panust nii õpetaja kui matemaatikuna. Ampére abiellus uuesti 1. augustil 1806, kuid seegi kord õnnetult. Enne tütre sündi 1807. aastal elas paar lahus ning seaduslikult lahutati nad aastal 1808, kusjuures lapse hooldusõigus jäi Ampére'ile. 1809 edutati Ampére matemaatika professoriks ning sellesse ametisse jäi ta 1828. aastani. Ta õpetas koos Augustin Louis Cauchy'ga, kuid õpilased eelistasid Ampére'i konventsionaalsemat lähenemist analüüsimisse ning mehaanikasse. 1826. aastal
kuse ja jõudeelu ees. Vastukaaluks eelistas tegevusi, mis pakuks “puhast rõõmu”, nagu näiteks matemaatika. Sealt pärinevad juured ja kogemused juba varases nooruses. Isa soovil oli tema haridustee planeeritud siduda anglikaani kirikuga kuid Marshall eelistas Oxfordi matemaatikat ja Cambridge’i. Ta oli oma põlvkonna üks parimaid matemaatika õpilasi Inglismaal. St. John College’is õppides paistis Marshall silma andeka matemaatikuna ja metafüüsika huvilisena. Vaesuse nägemine ärgitas teda majandusõpingutele. Kogu oma täiskasvanuea mõtles Marshall ökonoomikast kui eraldi õppeainest, kuigi tema unistus eraldi ökonoomika teaduskonna avamisest, õnnestus alles 1903. aastal Cambridge’is. Marshall valiti 1865. aastal St. John College Cambridge’i auliikmeks ja lektoriks moraalse tea- duse alal sai ta 1868. 1885 sai temast poliitökonoomia professor Cambridge’is, kuhu ta jäi kuni oma pensionile minekuni (1908)
Hermann Francke (1663-1727) . Francke toonitas eriti koolide rajamise vajadust. Pietistid taotlesid ühiskonnakorra täiustamist usu abil. 3.1. Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716) Gottfried Wilhelm Leibniz oli filosoof ja matemaatik, kelle vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest, mis on looduse vaimsed alged , mida on lõputult palju. Kusjuures iga monaad on ka kogu universumi peegeldus. Tähtis koht oli ka Jumalal. Matemaatikuna avastas Leibniz Isaac Newtonist sõltumatult diferentsiaal-ja integraalarvutuse. Ühiskondliku ja majandusliku arengu suunajaks pidas Leibniz riigivõimu, arvates , et just riigi abil saab parandada töötajate olukorda, seejuures hoolitseda ka vaeste eest. Eesmärgiks pidi olema küllus ja kõigipoolne rahulolu. Suurt tähelepanu pööras ta ka teaduse arendamise küsimusele. Ta arvas, et teadus peab tooma eelkõige praktilist kasu. Väga oluliseks pidas ta ka
8 arenema teadused, eesmärgiks uute teadmiste hankimine. Selleks, et muuta inimest looduse valitsejaks. Filosoofias hakkas arenema eelkõige tunnetusteooria, mis on tunnetuse lähtealuseks. Siin tekkis kaks seisukohta ratsionalism, mis pidas lähtealuseks mõistust, ja empirism, mis pidas lähtealuseks kogemust. Hakati vaidlema küsimuse üle, mis on tõde?, kas see on üldse olemas?. Ratsionalism Rene Descartes (1596-1650) on tuntud ka matemaatikuna, leiutas analüütilise geomeetria. Tema filosoofia eesmärgiks on leida tõsikindel teadmine, millel on kaks omadust: esiteks nad on paratamatud, mitte juhuslikud. Nt 3x3=9. teiseks tõelised teadmised on üldkehtivad. Kõiges muus tuleb kahelda. Filosofeerimisel tuleb kinni pidada õigest meetodist: esiteks iga probleem tuleb jagada alaosadeks, sest neid on kergem lahendada; teiseks tuleb alustada kergematest küsimustest ja üle minna raskematele;
õiguslikele institutsioonidele ning ideedele. 6 Saksamaa. Kuna Saksamaal oli usk südamelähedam ei hakanud valgustusideed nõnda kibedalt kiriku ja usumaailma võimalusi. Ideoloogias oli tähtsal kohal pietism mis õhutas kristlikku armastust ja vagaduse tähtust. Saksa filosoofi ja matemaatiku Gottfried Wilhelm Leibnizi (1646-1716) vaadete lähtekohaks oli kujutus monaadidest. Matemaatikuna avastas ta Isaac Newtonist sõltumatult diferentsiaal-ja integraalarvutuse. Leibniz pidas riigivõimu väga suureks majandusliku ja ühiskondliku arengu suunajaks. Tema arvates oleks riik saanud parandada töötajate olukorda, samal ajal hoolitsedes ka vaeste eest. Samuti oli tal selline arvamus, et piisab ainult poolest päevast töö tegemisest, mida saadab laul ja õpetlikud kõnelused. Tema meelistegevus oli
Viimane sisaldab ka teadusõpetuse. Organum oli Aristotelese loogikateoste üldnimetus. Baconi novum organum annab mõista, et ta asendab endise loogika uuega. Teadus peab tema järgi valitsema looduse üle, milleks tuleb tundma õppida loodusseadusi. Seda saab teha vaatluse ja katsete abil. Eelkõige tuleb aga leida ja kõrvaldada mõtlemise eksimuste allikad - idola mentis. Descartes'i kuulsaim teos on "Dis-cours de la methode" ("Arutlus meetodist", 1637). Matemaatikuna tahtis ta leida ka filosoofias sama kindlat alust kui on matemaatikal. Tema lähtekohaks oli absoluutne kahtlus: kõik on vale. Baconi meetod seisnes materjali kogumises, eksperimentide tegemises ja saadud admetest järelduste tuletamises. Põhiolemuselt on see induktiivne meetod. Bacon ei kujundanud omaenda süsteemi, vaid tegi ettepaneku luua asutus, mis töötaks välja uusi süsteeme. Selleks sai Londoni Kuninglik Ühing (1662).
18. Fresnel'i meetodi illustratsioon - difraktsioon pooltasandi servalt. Fresnel'i katsed. Kus päris teadus võimetu, löövad tihtipeale läbi profaanid. 1811. a. sattus E. Malus' loengule valguse polarisatsioonist teedevalitsuse insener Augustine Fresnel. Loomulikult oli temagi koolis õppinud "õiget" korpuskliteooriat; seda enam köitis noort uurijat lihtne võimalus seletada polarisatsiooni võnkumiste abil. Fresnel asus asja kallale, hea matemaatikuna õnnestus tal muu töö kõrvalt tuletada ülaltoodud interferentsivalemid (olid muidugi juba varem teada, aga mitte Fresnel'ile). Fresneli tähtsamad ja rakenduslikumad tööd on seotud difraktsiooniga, aga alustas ta interferentsikatsetest. Kahe pilu asemel kasutas ta ühe valgusallika kahte optilist kujutist. Nii on näiteks kahe peegli või kahe prisma abil võimalik saada kaks samaväärset kiirtekimpu, mille heledus on tunduvalt suurem kui Young'i kitsastest piludest tulevatel kiirtel.
18. Fresnel'i meetodi illustratsioon - difraktsioon pooltasandi servalt. Fresnel'i katsed. Kus päris teadus võimetu, löövad tihtipeale läbi profaanid. 1811. a. sattus E. Malus' loengule valguse polarisatsioonist teedevalitsuse insener Augustine Fresnel. Loomulikult oli temagi koolis õppinud "õiget" korpuskliteooriat; seda enam köitis noort uurijat lihtne võimalus seletada polarisatsiooni võnkumiste abil. Fresnel asus asja kallale, hea matemaatikuna õnnestus tal muu töö kõrvalt tuletada ülaltoodud interferentsivalemid (olid muidugi juba varem teada, aga mitte Fresnel'ile). Fresneli tähtsamad ja rakenduslikumad tööd on seotud difraktsiooniga, aga alustas ta interferentsikatsetest. Kahe pilu asemel kasutas ta ühe valgusallika kahte optilist kujutist. Nii on näiteks kahe peegli või kahe prisma abil võimalik saada kaks samaväärset kiirtekimpu, mille heledus on tunduvalt suurem kui Young'i kitsastest piludest tulevatel kiirtel.
annaabi.ee 
