Leibniz (0)

LEIBNIZ
Leibniz sündis Leipzigis 1. juulil 1646, (kolm ja pool aastat hiljem kui Newton ). Leibnizi isa oli moraalifilosoofia professor ja põlvnes perekonnast, kes juba kolme generatsiooni kestel oli Saksamaale truu olnud. Noore Leibnizi lapsepõlveaastad möödusid intellektuaalsete ja poliitiliste vestluste õhkkonnas.
Ta oli alles kuue aastane, kui suri tema 71-aastane isa. Samast ajast on juba teada tema huvi ajaloo vastu. Koolis käis ta Leipzigis, haris end aga siiski eelkõige agara lugemise teel isa raamatukogus. Kaheksa aastaselt hakkas õppima ladina keelt ja kaheteistkümneselt valdas seda niivõrd hästi, et võis kirjutada värsse. Siis võttis ta käsile kreeka keele ja õppis sellegi iseseisvalt selgeks. Sel vaimse arenemise astmel juhtus temaga sama mis Descartes ´igagi. Keelte uurimine ei rahuldanud enam ja ta võttis käsile loogika . Katsed 15 aastase noorukina reformida humanistide ja skolastikute pakutud loogikat said aluseks tema universaalsele matemaatikale. 15 aastaselt hakkas õppima õigusteadust Leipzigi ülikoolis. Kummatigi ei tegelenud ta ainult õigusteadusega. Esimesel kahel aastal luges ta palju filosoofialaseid teoseid ning sai esmakordselt teada, et moodsad ehk natuurfilosoofid , nagu Galilei , Kepler ja Descartes, olid avastanud uue maailma. Ta jõudis arusaamisele, et seda uuemat filosoofiat võib mõista ainult inimene, kellel on vajalikud teadmised matemaatikas.
17 aastaselt sõitis ta Jeenasse, et leida tugevamat matemaatikaõpetajat. Kuid teda ei huvitanud mitte üksnes matemaatika . Noormees võttis ajaloo, arheoloogia ja õigusteaduse tunde. Tal tekkis tunne, et juura ongi ta kutsumus . Matemaatika ununes. Leibniz pöördus tagasi Leipzigisse. Teisel kursusel valmis tal esimene töö. 19 a. Taotles ta õigusteaduse doktori kraadi. Kuna ta oli alles noor, siis dekaani naine vaidles selle taotluse vastu ja talle ei antudki kraadi. Ta sõitis Altdorfi ning kirjutas juuraalase töö, sai õigusteaduste doktoriks. Ta sõitis Mainzi , kus temast sai kuurvürsti nõunik.
26 aastaselt asus ta elama Pariisi. Siin algas ta kõige viljakam ja suhteliselt pidev tööperiood matemaatikuna. Külaskäigu ajal Londonisse, tutvus ta inglise matemaatikute, nende hulgas ka Newtoniga. Ta võttis ka osa Londonis Kuningliku Seltsi istungitest, kus demonstreeris ka oma arvutit. Möödus vaid 11 aastat, kui Leibniz avaldas oma töö diferentsiaalarvutuse kohta, see andis põhjust sajandeid kestvaks vaidluseks kes oli ikka esimene, kas Newton või Leibniz.
Leibnizis olid mingil arusaamatul kombel ühendatud visa õpihimu ning hämmastav kergemeelsus , täiesti hoolimatu suhtumine oma geniaalsesse mõistusesse. „ Matemaatika oli minu jaoks meeldivaks ajaviiteks“ , tunnistas ta naerusui.
Ta vestles meelsasti Venemaa tsaari Peeter Suurega.Seega võib oletada, et Leibniz mõjutas mingil määral ka vene Teaduste Akadeemia rajamist.
Halastamatu podagra (äge liigesepõletik) tegi lõpu tema reisimistele ja aheldas ta Hannoveris tugitooli. See võis tekkida sellest, et ta sõi korrapäratult ja jõi ainult lahjendatud veini. Nüüd aga leppis ta üksnes piimaga .
Ta tegeles hilisööni oma paberitega, jäi tugitooli, ärkas vara ja tegeles oma paberitega edasi. Üks jesuiit tõi talle “kindla ravimi”. Leibniz jõi selle kiiresti ära ja oleks valu pärast peaaegu karjatanud. Ta suri arstimist mürgitatuna tunni aja pärast. Tema ainus pärija oli õepoeg pastor Leffler. Kui Leffler 16 000 taalrise pärandusega koju saabus, rõõmustas tema naine ootamatust rikastumisest nii, et sai ajurabanduse ja suri.
Tema sündimise ajal oli 30ne aastane sõda lõpule jõudmas. Maa oli laastatud, linnad ja külad täielikult varemetes, inimesed tapetud , metsadesse põgenenud või taudidesse surnud. Poisi noorusaastad olid tulvil õuduslugudest, mis täiskasvanute jutustustes nagu elavaiks muutusid. Neid tingimusi peab arvestama, et mõista Leibnizi mõtteid ja ettepanekuid . Kas ei põhjustanud just värsked muljed hirmutegudest soovi saavutada rahu usulahkude ühendamise, riigi tugevdamise ja võimsa naabri Prantsusmaa huvide mujalesuunamise teel? Kõik need on ideed mida Leibniz hiljem ellu püüdis viia. Ta oli keskmist kasvu, pisut liiga suure peaga, oma noores eas mustade juustega. Silmad olid tal väiksed ja lühinägelikud, kuid nägemine ometi väga terav . Pealagi läks tal varakult paljakas ning sellel oli tuvimunasuurune kasvaja. Tavaliselt kandis Leibniz pigimusta parukat.) Õlgadest oli ta lai ning kais alasti langetatud peaga, nii et näis, nagu oleks ta kühmus seljaga. Kehast oli ta pigem kõhn kui täidlane. Tal oli pistu põrisev hääl, liiga kiire kõne ja mitte kõige parem diktsioon.
Tema suureks utoopiaks oli ühendada erinevad kristlikud kirikukogud üheks suureks Issanda kirikuks.
1676 tõlkis ta ladina keelde Platoni, Phaidoni ja Theaitetose.
Teda tunti veendunud vanapoisina, ent ta jumaldas vestlusi daamidega. Ta oli eriskummaline , tujukas ja mõistatuslik inimene. Armastas raha, kuid ei olnud kitsi . Ta luges kõike: Platonit, Aristotelest, Cicerot ja Descartes´i.