Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke
pandi välja erilisi tõrjuvaid märke, need olid ristikujulised ja tähendasid päikest. Jõuluõhtul prooviti ka ennustada. Koju oodati esivanemate hingi, loomadele pakuti leiba. Jõulude ajal käidi külas ja tehti jõuluhane. Selleks oli keegi oma pere inimestest, kes tuli ja kimbutas lapsi. Lapsed üritasid tema eest end ära peita ning lõbus trall kestis kuni hane lahkumiseni. Jõulupühadeks toodi tuppa värsked õled, mängiti mänge, räägiti juttu, naljatati, mõistatati, maitsti õlut või mürati niisama. Küpsetati erilist leiba, mida nimetati jõuluorikaks ja hoiti terve pühadeaja laual. Pärast pühi jagati see kariloomadele ära. Jõuluvana, kingitusi ja kuusepuud vanad eestlased ei tundnud. Nääride nimi tuleb alamsaksakeelsest väljendist ,,ni jar", mis tähendab uut aastat. Näärid olid üks osa jõulupühadest, seetõttu olid kombed jõululaupäeva kommetega võrreldes üsna sarnased. Tehti näärisokku, valati õnnetina, hoiti tuld öö otsa kustumata.
ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad.
ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad.
välja erilisi tõrjuvaid märke, need olid ristikujulised ja tähendasid päikest. Jõuluõhtul prooviti ka ennustada. Koju oodati esivanemate hingi, loomadele pakuti leiba. Jõulude ajal käidi külas ja tehti jõuluhane. Selleks oli keegi oma pere inimestest, kes tuli ja kimbutas lapsi. Lapsed üritasid tema eest end ära peita ning lõbus trall kestis kuni hane lahkumiseni. Jõulupühadeks toodi tuppa värsked õled, mängiti mänge, räägiti juttu, naljatati, mõistatati, maitsti õlut või mürati niisama. Küpsetati erilist leiba, mida nimetati jõuluorikaks ja hoiti terve pühadeaja laual. Pärast pühi jagati see kariloomadele ära. Jõuluvana, kingitusi ja kuusepuud vanad eestlased ei tundnud. Nääride nimi tuleb alamsaksakeelsest väljendist ,,ni jar", mis tähendab uut aastat. Näärid olid üks osa jõulupühadest, seetõttu olid kombed jõululaupäeva kommetega võrreldes üsna sarnased. Tehti näärisokku, valati õnnetina, hoiti tuld öö otsa kustumata.
pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Levinud tava oli võimalikult paljude esemete "varastamine", kaasa võtmine saajarongiga. "Varastasid" peiupoisid, seda püüdsid takistada pruudivennad. Mõrsja
Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad
sissesõit. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Pruuditüdrukud ja mõrsja istusid kõrvuti ning saaja esindaja pidi mõrsja ära tundma. Kui mõrsja oli leitud ja peiu kõrvale toodud algas söömine. Seejärel saabus mõrsjal aeg lahkuda vanematekodust. See toimus alati pimedas. Mõrsja asus teele, nägu kinnikaetud: pähe oli seotud suur õlgadeni ulatuv ja eest kolme sõlega kinnitatud rätt. Nägu kaeti, et miski kuri ei hakkaks mõrsja külge. Isamees viis mõrsja süles saani
põrandale just selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust ja tuba öösel valge. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. 5 Õlgedel veedeti aega terve perega: mängiti jõulumänge, aeti juttu, naljatleti, küsiti üksteiselt mõistatusi, maitsti õlit ja mürati. Ilma selleta polnudki õigeid pühi. Jõuluööl õlgedel magamisel oli ka mitu viisi ja tähendust: magama pidi kõrvuti ja ühtepidi, et suvel rukis risti ei läheks. Kui sukad jalga jäeti, polnud suvel karta ei ussihammustust ega jalavigastusi. Jõululaupäeval käidi saunas, mis pandi kütte juba hommikul ja enne pimedat pidi kindlasti käidud olema. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema. Pärast sauna käimist
ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad
pulmade laulurohkemaid järke. Värav oli tavaliselt suletud ja selle taga ootas vakarahvas. Algas vastastikune laulmine. Küsiti, kes on tulijad ja miks nad nii hilja tulevad. Teiselt poolt õigustati tulemist või vabandati hilinemist tõkkega teel. Algas sissesõiduloa kauplemine. Luba saadi pärast lunaraha maksmist või passi ettenäitamist. Lunaks oli suur raha pung. Enne tuppa astumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. Toas kutsuti saajarahvas kohe lauda sööma. Mõni suutäis maitsti, kuid sööma ei asutud. Nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk, samuti väga laulurohke. Kombel oli mitu kohalikku eriarendust. Kas esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise varahommikul toimus pulmade esimese poole tähtsaim sündmus: mõrsja lahkumine vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Levinud tava oli võimalikult paljude esemete "varastamine", kaasa võtmine saajarongiga. "Varastasid" peiupoisid, seda püüdsid
Eestlase toit oli vähese vürtsiga, tangainete ja leiva kesine. Liha oli pigem maiuspala, mida söödi pigem sügisel ja talvel. Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid
Jaanituli ongi paljude eestlaste jaoks jaanipäeva keskmeks, mille jaoks juba pikalt ettevalmistusi tehakse. Traditsiooniliselt kasutatakse ära kogutud puud ja kasutusest läinud puuesemed. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. julgemad näitavad rammu üle jaanitule hüpates, lootes nõnda heale õnnele ja tervisele järelejäänud aasta jooksul. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses pimedaks ju õigupoolest ei lähegi peegelduvad tumedal veel. Ennustamine Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde vabaõhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures löödi tantsu. Kui juhtus et pillimehi polnud, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, kangitõstmine, köievedu, käesurumine ja ka muud kombed, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tavaliselt maitsti tule ääres pühadetoite ning joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodu juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. 19
mõnikord ka käbisid. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid . Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad
ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad
Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad
kuna rannaäärsetel aladel ja saartel olid kehvad põllud. Toit oli võrdlemisi ühekülgne, mida suurendas veelgi sensoonsus ja kindel nädalane toiduord. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni XX sajandi viimase veerandini õhtusöök. [] 5 TOIDUSSE SUHTUMINE Eesti talupojale jätkus varasematel sajanditel toitu tihti kasinalt. Kuid eestlane on ka muidu oma kõhutäitmisel kasin olnud. Häid palu maitsti, neist ei söödud ,,sööma eest" kõhtu täis. ,,Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta," õpetas üks vanasõna piiri pidama. Teine hoiatas, et ,,Karask ajab kargama, segapuder santima" ning lisas tarkuse: ,,Pikk leem peab pere koos." Kui toidukorras pakuti karaskit, võeti enne soola-leiba või silku-leiba. ,,Teeme nüüd silda alla," öeldi selle kohta, sest nagu teine vanasõna ütleb: ,,Kook ei jõua üksi kõhtu täita." Üksnes heast toidust ei söödud kõhtu täis. [] 19
Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on
ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad
annaabi.ee 
