Mahepõllumajanduse sissejuhatus (0)

Mahepõllumajandus.
MAHEPÕLLUMAJANDUS ON loodusliku aineringluse põhimõtteid arvestav tootmisviis , kus mulla, taimede ja loomade vahel valitsevad tasakaalulised suhted.
See tähendab, et seal ei kasutata kemikaale, geneetiliselt muundatud aineid/taimeliike. Selline süsteem suudab ise taastada tarvitatud aineid ning tegutseb edukalt kõigi nende osade harmoonilises koostöös.
MULLAVILJAKUST säilitatakse ja parandatakse: liblikõieliste taimede abiga, kes toodavad mullas mügarbakterite abiga lämmastikku ehk rikastab mulda toitainetega . Orgaaniliste väetistega (nt sõnnik), samuti rikastab mulda.
Viiepõllusüsteem, mis tähendab, et teatud aastate järel kasvatatakse erinevaid taimeliike ühel põllul. Selle abiga saab põld puhata ja toitaineid koguda. Nt 2 aastat kasvatatakse kõrrelisi taimi, siis 2 aastat kasvatatakse liblikõielisi taimi ja 1 aasta mustkesa.
LOOMAPIDAMISEL arvestatakse: looma heaolu, kuna stressis loomade liha on halvema maitsega. Nt on keelatud kasutada ja toota eterniitplaate (?), kuna need sisaldasid asbesti , mis on tervisele kahjulik.
Samuti arvestatakse ka looma bioloogiliste vajadustega.
GENEETILISELT MUUNDATUD ORGANISMID on kasulikud: kuna nad säilivad paremini, on suuremad (kasvult), nad on paremini igasugu bakterite ja „viiruste“ eest kaitstud ning saaks tuleb kindlasti ka suurem (USAs peamiselt kasvatataksegi geneetiliselt muundatud taimeliike).
Samas aga kui kasutad geneetiliselt muundatud liike, siis viirused arenevad ning muutuvad veelgi ohtlikumateks mahepõllumajandustoodangule. Eestis on keelatud kasvatada geneetiliselt muundatud liike, kuna GEMO seemned levivad mahepõllunduslikult hooldatud põllule ning rikub saagi sellega ära. Ei saa puhast seemet.
MAHEPÕLLUMAJANDUS EESTIS: Esimene mahepõllumajanduse seadus võeti vastu 1997. aastal, seda täiustati 2001. aastal, millega kehtestati riiklik kontrollsüsteem. Eesti kontrollsüsteem erineb Euroopa omast selle poolest, et meil kontrollib tootjaid riik, Euroopas aga eraorganisatsioonid. Seadusega on kindlaks määratud mahepõllunduslikult tootmise nõuded, samuti selles valdkonnas tegeleva isiku riikliku järelvalve alused ja ulatused ning ka vastutus nõuete rikkumise eest.
Kui inimene soovib hakata tegelema mahepõllumajandusega, siis peab ta esitama taotluse koos vajalike dokumentide ja andmetega Veterinaar - ja Toiduametile. Üleminek mahepõllumajandusele on umbes 1-2 aastat, mille ajal toimub pidevalt kontrollid. Nõuete täitmist kontrollib Taimekaitse Inspektsioon. Igat mahepõllundusega tegelevat isikut, tema maad ja toodangut kontrollitakse vähemalt kord aastas.
Eestis võeti kasutusele riiklik mahepõllumajandus 1999. aastast. Peale seda hakkas Eesti mahepõllumajanduses kiire areng.
1999. aastal oli 89 mahetalunikku ning umbes 4000ha mahemaad.
Need näitajad olid kasvanud 2004. aastaks pea 10 korda: 810 tootjat ja 48000ha mahemaad.
Loomi peeti 2004. aastal umbes 464 talus .
Kõige rohkem tegeleti mahepõllumajandusega Võrumaal (96 talu) ja Hiiumaal (91 talu).
Kõige vähem aga Ida-Virumaal (14 talu), Lääne-Virumaal (23 talu) ja Järvamaal (24 talu).
2007. aastal oli mahepõllumajandustoetusele taotlejaid 1224 talunikku ning toetust anti 92 miljonit krooni.
Rahaliselt on toetanud riik alates 2000. aastast 5 aastase lepingu alusel ning 80% toetustest on kinni maksnud Euroopa Liit.
MAHEPÕLLUMAJANDUSE EESLISED: Tootmine on looduslik ning ei mahepõllunduslik aineringe ei koorma looduskeskkonda, millega kujuned kvaliteetsem elukeskkond.
Mahetoit ei sisalda tervisele kahjulikke lisaaineid .
Nõudlus mahetoodete järele on kogu Euroopas suurem kui pakkumine. Seetõttu on mahetoodetele turustamisvõimaluste leidmine lihtsam ja tõenäosus kõrgemat hinda saada suurem kui tavatoodete puhul.
MAHETOODETE KOHALIKU KASUTAMISE KASVU põhjused: kaasneb keskkonna kasu.
Positiivne kasu kohalikule majandusele.
Uus trend. Nt Itaalias hakkas riik propageerima mahetoidu kasutuselevõttu kooli sööklates.
MAHEPÕLLUMAJANDUS EUROOPAS: hakkas levima 1990ndate alguses:
2002. aastal majandati Euroopas ökoloogiliselt rohkem kui 5,5 miljonil ha maal, maailmas aga 25 miljonil ha maal.
Suurima mahepindalaga riigid maailma on Austraalia ja Argentiina. Neile järgneb Itaalia (millel on üle 1 miljoni ha mahemaad).
Mahetootmine on arenenud viimastel aastatel jõudsalt Suurbritannias, Hispaanias ja Prantsusmaal.
Euroopa suurimad maheturud asuvad Saksamaal, Suurbritannias ja Prantsusmaal.