Maaviljeluse kodutöö (0)

Mullaharimismeetod künd- leetja mullaga põllu näitel- Väljaotsa 26,7ha

Väljaotsa põld on valdavalt leetjate muldadega, optimaalse huumusesisaldusega, kergete liivsavi muldadega põld, mille suuruseks on 26,7ha. Põld on karbonaatsel lähtekivimil kujunenud muld , mille profiilis esineb väljakujunenud kollakashall või pruunikaskollane lessiveerunud horisont, lõimiselt kerged liivsavid. Probleemiks on see, et leedekiht on lähedal ja sügavalt harida ei tohi, et leedekiht välja ei tuleks ja muld oma huumuskihti ei kaotaks. Antud põllul sobivad kasvatamiseks kõik kultuurid, sest leetjad mullad on väga produktiivsed . Näiteks kasvatatakse seal otra , nisu ja kaera.
Peamiselt kasutatakse mullaharimismeetodina ettevõttes kündi, sest künniga saavutatakse ühe korraga taimejäänuste vaba pealispind ning kobe mullastik , mis on sobilik nii külviks kui taimede tärkamiseks. Põhiline künnitööriist on ader , mis tänapäevase tehnikaga võimaldab künda nii pinnapealselt kui ka sügava töösügavusega. Lisaks kasutatakse automatiseeritud ja GPS- põhiseid atru, et saada spetsiaalselt nii pinnapealne künd kui vaja.
Kõige tavalisem probleem atrade puhul on künnitihese tekkimine, mis on kokkusurutud kiht künnisügavusest (u 18- 25cm) allpool. Selle vältimiseks tuleb erinevatel aastatel kasutada erinevaid künnisügavusi. Tihese näitab kõige paremini ära paiseleht . Kui koristusjääkide hulk on tavapärasest suurem (nt nisu), siis on lisaoht, et künnitihesesse tekib omakorda koristusjääkide koht. Seda saab kõrvaldada põhuäkkega põldu läbi töötades.
Kergetel muldadel tekitab ader pinnase, mis vajab hea külvipinna saamiseks vaid mõningast tasandamist ja tihendamist. Seetõttu on künnil sellistel põldudel teiste süsteemidega võrreldes suur majanduslik eelis. Künniga töötamisel on miinuseks see, et pinnas kaotab niiskust ja kui kuiv pinnas ning lähiajal on vähe sademeid, on taimede tärkamine kehv. Künd vähendab ka vihmausside arvu ning tugev vihm peale kündi võib tekitada tugeva kooriku. Samuti võib tugev vihm ja tuul suurendada erosiooniohtu.
Kündmise miinuseks on kindlasti ka inimeste tööaeg ja suur kulu, eesotsas küte. Kündmine on aeglane (5 hõlma on 1,5-2 ha/h). Kündmine soodustab veel huumuse mineraliseerumist.
Samas küntud mullal on veemahutavus suurem ja küntud muld külmub sügavamalt ja on kobedam ning toitainete jaotus on künnikihis ühtlasem. Loomulikult on künd eelistatud meetod kui esmane haigustõrje- ja kahjuritetõrjemeetod.
Künniaega saab valida kas sügisel või kevadel, millel mõlemal on omad plussid ja miinused. Sügisel tehtava künni korral on põhu ja taimejäänuste lagunemise aeg pikem. Sügisel on kõik tööd lõppenud põllul ja aega rohkem, kevadel tuleb mõelda juba külvile. Sügisel tehakse künd kuni on +10ᴼC mullas, sest kuni selleni toimub elutegevus mullas ja lagunemisprotsess käib. Kevadel võtab mulla soojenemine rohkem aega ja aega oodata pole, samas kevadel muld soojeneb kiiremini. Kevadel taimejäänuste lagunemine võtab mullast toiteaineid, mida on vaja kultuurtaimedele juba.
Künnisügavuse määrab ära huumuskihi paksus, mis on Eestis 18-25cm. Sügavuse suurendamine on kulukas , sest 1cm võrra suurendamine nõuab 5-7% energiat. Künni viisidest on olemas eeviisiline, silekünd ja ringkünd. Väljaotsa põllul kasutatakse eeviisilist kündi, kus põld jaotatakse ristkülikuteks, kus vahelduvad kokkukünnil ja lahkukünnil eed. Kündi alustatakse kokkukünni eega . Kusjuures kokkukündi alustatakse lahkukünniga, sest vastasel juhul jääks 70cm riba kündmata. Künni teostamisel tuleb jälgida, et kokku ja lahkukünni eed ei satuks kokku eelmise aasta eedega.