Raamat ,,Ma armastasin kiskjat" on tõsieluline lugu, mis räägib ühe naisterahva avameelsest pihtimusest. See on kirjutatud peale autori karistuse kandmist vanglas ja hõlmab perioodi tema sünnist 1958. a kuni Eesti Vabariigi taaskehtestamise esimeste aastateni. Ta räägib enda kujunemisest lapsepõlves, arenemisest nooruses ja keerulistest situatsioonidest küpses eas. Kirjutatu pühendas autor oma lastele, mis viitab selgelt sellele, et tema lapsed peavad teadma oma emast kõike ja selle pihtimusega üritab ta lapsi kaitsta taolise käekäigu eest. See on autobiograafiline teos, mille peategelaseks on autor ise ning tema suhted kõrvaltegelastega on toodud ,,mina" vormis, mis teeb teose usutavaks ja paneb kaasa elama. Autori sõnumiks lugejale on see, et inimesel peab olema kodanikujulgust ning sisemist jõudu tunnistada enesele, et alati ei pruugi kõige kallim inimene olla see, kes ta algselt näib või keda enesele ette on kujutatud....
Armastus võib määrata karmi saatuse "Ma armastasin kiskjat" Pille Hanni Ilmumisaasta 2008 "Ma armastasin kiskjat" on sarimõrvari naise avameelne elulugu. Jutustus räägib, kuidas ta elas koos oma mõrtsukast abikaasaga. Tänu oma abikaasale sai Pille 12 aastat vangistust. Tegevus toimub Tallinnas ning oli aeg, kus Eesti oli Nõukogude Liidu võimu all. 11. klassis jäi Pille rasedaks ning ta jättis kooli pooleli. Ta abiellus ning sai lapse. Abikaasa nimi oli Jaanus ning lapse nimi oli Peep. Hiljem nad lahutasid ning laps jäi Jaanusele. Pille ei jäänud aga sugugi leseks. Ta abiellus uue mehega, kelle nimi oli Andreas. Andreas oli ilus, pikk ning mehelik. Pille armastas teda läbinisisti. Last nad kahjuks ei saanud, kuna Pille jäi peale sünnitamist viljatuks. Mul oli kahju, et Pille lapsi enam ei saanud. Paljud naised teevad aborte ning nendega ei juhtu mitte midagi. Aga elu ongi ebaõiglane. Kahjuks ei läinud ka uue abikaasaga hästi....
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ...
annaabi.ee 
