Muhu Katariina kirik (0)

TALLINNA MUUSIKAKESKKOOL
Tanel Praakli
10. klass
Muhu Katariina kirik
Referaat
Õppejõud: Urve Leemets
Tallinn
2011
Muhu Katariina kirik asetseb Muhu saare suurimas, Liiva külas, Kuivastu - Kuressaare maantee 12. kilomeetril. Eesti üheks silmapaistvamaks varagooti ehituseks peetud kirik on koos Pöide ja Karja kirikutega ehitatud gootika õitseajal ning kuulub Saare-Lääne kirikute rühma. Esmakordselt mainitakse kirikut Hermann von Wartberge kroonikas, kus selle valmimisajaks nimetatakse 1267. aastat. Siiski lõppes kivikiriku ehitamine Otto von Lutterbergi toetusel alles 1280. aastail. On täiesti võimalik, et sel ajal võis valmida tõenäoliselt Ojamaa meistrite poolt praeguseni säilinud kivist kirik, kuid arvatavasti ehitati Muhu kiriku puust esikirik juba pärast aastat 1233, mil Muhu saar langes Mõõgavendade Ordu valdusse. Praegune kirik on 1703. aastal Põhjasõja ajal purustatust 1738. aastal üles ehitatud. Kirikul on olnud läbi sajandite ka kaitsefunktsioon. Skolaaride kaitsepühakuks on 3.-4. sajandi vahetusel elanud Püha Katariina Aleksandriast, kellele kirik on pühitsetud ja kelle järgi saigi kirik oma nime. Kirikus tegutseb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Muhu Katariina kogudus. Kirik ja kirikuaias asuvad hauaplaadid on riikliku kaitse all.
Kiriku ehitamisel rajati esmalt valdav osa pikihoone müüristikust, kus paksus lääneseinas paikneb müüritrepp ja külgseintes on tugevalt raamistatud kitsad lantsettaknad. Akende teravkaarsed sillused algavad külgedel väikese laiendusastmega (sama Ambla, Koeru ja Karja kirikus). Pikihoone täielikku väljaehitamist idas takistas nähtavasti esikirik. II ehitusetapil esikirik lammutati. Pärast seda püstitati võlvitud kooriruum , pikihoone võlviti ning viidi selle ehitus lõpuni, samuti ühendati mõlemad ruumid võidukaarega. Valminud pikihoone kaunistati figuurimaalingutega.
Kirik on üldjoontes hästi säilitanud oma esialgse kuju. Kirikul polnud algselt torni. Hiljem on kirikul olnud puust haritorn, mis ehitati kirikule esmakordselt 1663. a. Samal aastal lasi Muhu-Suuremõisa rentnik Igelström valada kirikule torinikella, mis 1861.a uue vastu välja vahetati. 1764. a. on kirik saanud uue väikse 8-tahulise haritorni, mis koos katusega hävis 1941. a. septembris sõjatules.
Kiriku interjööri kõige hinnalisemaks osaks on kirikus, kuid eriti selle kooriruumi põhja- ja idaseinal olnud umbes 1330. aastaisse dateeritavad seinamaalid . Stiililt kõrggootikasse kuuluvail maalinguil on kujutatud kolmikkaarte all seisvaid inimfiguure. Ilmselt on need jäänused kompositsioonist "Viimne kohtupäev". Reformatsioonijärgsel ajal aga kõrvaldati kirikust katoliiklike pühakujude kõrval ka seinamaalid - need jäid aastasadadeks korduvate valgenduskihtide alla. Seinamaalinguid puhastas uuesti kattekihist 1913. a. arhitekt J.L.Gahlnbäck. Aastail 1969-1974 uuriti ja restaureeriti maalinguid Moskva kunstiteadlase V.Filatovi juhatusel . Kahjuks olid pikihoone seinamaalingutega kaetud krohvikihist selleks ajaks alles vaid tühised riismed, seetõttu on suur osa maalingutest hävinenud, säilinud on vaid väikesed fragmendid, mis on siiski Eestis unikaalsed . Neile oli saanud saatuslikuks katuse puudumine pärast 1941. a tulekahjut. Täielikult taastati kõrge kimmlaudadest sadulkatus alles 1959. a.Tänaseks on vahepeal mitmeks aastakümneks hooletusse jäänud kirik saanud jälle EELK Muhu koguduse pühakojaks. 1983. aastal algasid kiriku renoveerimistööd, mis vahepeal küll soiku jäid. Paljuski on see saanud võimalikuks tänu Rudolf Schmuulipoolt Rootsis Växjö piiskopkonnas algatatud korjandustele ning Rootsi firma "Skanska" ja samuti mitme Muhu saare mehe tööle. Lääneseinal olev kirikukella varikatus on lisatud 1993.a. Restaureerimine toimus T. Parmaksoni projekti järgi. Vastkorrastatud kiriku taaspühitsemine leidis aset 22. mail 1994. a. 2008. aasta sügisel süüdati Muhu kiriku abihoone , mille tõttu hävisid paarkümmend kirikupinki ja 17. sajandist pärit kirikuõpetaja riidekapp .
Muhu Katariina kiriku välisarhitetuuri iseloomustab stiilirangus ja proportsioonide monumentaalsus ning vaieldamatu on kiriku arhitektuuriline omapära teiste Eesti keskaegsete kirikute seas. Kiriku ühelöövilisele ja kahe kõrge kuplitaolise domikaalvõlviga pikihoonele (koguduse ruum) liitub idas sellest tunduvalt kitsam ja madalam ristvõlviga kooriruum. Kiriku peauks on lääneseinas ja külguks eeskoja ning omapärase väikese raidportaaliga lõunaseinas. Käärkamber puudub. Järgides muidu Saare - Lääne piiskopkonnale omast üldskeemi, on siin omalaadsena lisatud koori idaküljele väiksem eenduv kandiline lõpmik - aedikula, mille eeskujud pärinevad tsistertslaste kloostrikirikutest ning mida on kasutatud üksnes veel Hiiumaal Pühalepas.
Hoone kolmeastmelisus annab selle välisilmele kauni ehitusliku kompositsioonirütmi. Ainsateks arhitektuuriliselt rõhutatud kohtadeks kiriku välimuses on silmapaistva hoolikusega tahutud raiddetailid, eriti portaal. Need on meistrimärkidega, mida kohtame ka Karja kirikus. Ilmselt on osa kiviraidureid töötanud mõlema kiriku ehitusel. Kuid siiski puuduvad silmapaistvalt puhta töötlusega raiddekooris peaaegu täiesti skulptuurid ja taimmotiivid, mis on iseloomulikud ligikaudu samaaegsetele Karja ja Pöide kirikule. Lääneportaali uks on osaliselt säilinud 1617. aastast. Kiriku akende stiilipuhaste varagootiliste raidraamistike puhul on nähtud seost Lääne-Euroopa katedraaligootikaga. Kiriku vähesed kitsad aknad, võlvidele viiv kitsas müüritrepp ja süvendid riivpalgi kinnitamiseks viitavad hoone kaitsefunktsioonile. Nimelt on vanemad Saaremaa kirikud enamasti ehitatud kaitsekirikutena. Seda tingis siin asjaolu, et ka pärast sakslastele alistumist 1227. aastal säilitasid saarlased teatavaid õigusi, kusjuurel võitjail oli esialgu keelatud ka linnuste ehitamine. Lisaks olid siinsed maavaldused jagunenud omavahel sageli vaenujalal olnud ordu ja piiskopivõimu vahel. Samuti võis kirikus kaitset leida saarlaste sagedaste vastuhakkude puhul.
Kiriku esemelises interjööris on selle ehitamisajast säilinud dolomiidist altarilaud. Keskajast on ka ristimisvaagna kivist jalg. 1629. a. valminud renessanss -stiilis kuuetahuline kantsel on vanemaid Saaremaal Nelja esitahku raamivad elegantsed kvaliteetselt töödeldud voluudina painutatud konsoolid, mida kaunistavad pikad akantuselehed. Tahkudele kinnitunud vapid on kaduma läinud. Kõnetool ootab peatset restaureerimist. Kantsli autoriks on Kuressaares tegutsenud meister Balthasar Raschky, kelle töödes on tuntav stiililine side Sileesia kunstiga. Kiriku klassitsistlikus stiilis altari on valmistanud Kuressare tisler Nommen Lorentzen 1827. a. Altari taga on imekaunis vitraažaken. Altarimaal „ Kolgata “ pärineb eelmisest altarist ja on maalitud 1788. a. Aegade vältel on kiriku interjööris toimunud mitmeid muudatusi. Nii puudus siin kiriku eksisteerimise algussajandeil pingistik. Arvatavasti 18. sajandil ehitati mõisnikust patrooni ja tema perekonna jaoks empoorrõdu kiriku pidihoone lõunaseina idanurka. Läbi lõunaseina raiuti sellele pääsemiseks ukseava . Empoorrõdu hävis 1941. a. tulekahjus, ukseava müüriti kinni viimase remondi käigus. Esimese oreli ehitas kirikusse köster Freundlich 19. sajandi keskel. Uus orel pärines 1887. aastast. Teise Maailmasõja järel orel lõhuti ja lõpuks ka orelirõdu.
Omaette tähelepanu väärivad kirikus ja kirikaias leiduvad paganliku sümboolikaga trapetsikujulised hauakivid, milliseid on teada ainult Saare- ja Läänemaalt ning mis hetkel on säilinud veel vaid Pöides, Valjalas ja Kaarmal. Need hauakivid on dateeritud 12.-13. sajandisse. Huvitavaim neis on praegu kiriku müüritrepile viiva ukseava silluseks. Kompositsiooni keskel paikneb " ilmapuu ", sellest paremal seisab pikas rüüs mees, oda käte vahel. "Puust" vasakul on suur kõver joogisarv, viimast seostatakse paganlike peiedega. Kujutatud stseeni tõlgendatakse kui sõdalase siirdumist allilma. Seal jätkuvat elu ja maailma kestvust sümboliseerib "päikesepuu", joogiohvrit lahkunu auks aga sarv . See on üks kahest Eestis säilinud inimfiguuri kujutavast 12.-13. sajandi hauaplaadist. Jälgi paganlikust päikesekultusest võib eestlaste matmiskombestikus märgata veel 18. sajandil ja hiljemgi ratasristide näol.Kiriku õues asuvad ka mõned samast ajast lihtsa ristiga ja igasuguse kujutiseta hauaplaadid ning paar pooleldi maasse vajunud 17. sajandi kiviristi. Hauakivide, luude ja mõningate arheoloogiliste leidude põhjal on arvatud, et kirik on rajatud muistsele muhulaste pühapaigale.

Kasutatud allikad:

• http://www.saaremaa.ee/ Muhu Katariina kirik
  
• http://www.eelk.ee/muhu/ EELK Muhu Katariina kogudus
  
• http://et.wikipedia.org Muhu Katariina kirik
  
• http://www.eestigiid.ee/ Muhu Katariina kirik
  
• http://www.puhkaeestis.ee/ Muhu Katariina kirik
  
• http://kirikud.muinas.ee/ Muhu Katariina kirik
  
• http://www.meiemaa.ee/ Muhu kiriku abihoone põleng sai
  ilmselt alguse süütamisest
  
• http://www.muhu.ee/ Muhu Katariina kirik
  
• Eesti Entsüklopeedia 6. köide („Valgus“ 1992)