ning müstika. Peasosades olid Alena Skatula ja Denis Klimuk, kes said oma rolliga väga hästi hakkama. Alena Skatula on samuti peaosas olnud balletilavastuses ,,Manon". Olles ise kunagi õppinud balleti ja käinud vaatamas ka teisi balletietendusi, oli huvitav leida paralleele ja võrdlusi. Mulle meeldis kuidas etendus oli üles ehitatud, see oli enamasti arusaadav ja kaunis. Kuid kui ma eelnevalt ei oleks olnud teadlik selle sisust, ei ole kindel kas oleksin kõigest aru saanud. Luikede järv nõuab tantsijat, kes suudaks mängida süütut ja graatsilist valget luike, ent samuti ka pahelist musta luike- see õnnestus Alenal suurepäraselt. Kõige meeldejäävamaks jäi mulle "Väikeste luikede tants", mille meloodia on teada paljudele. Mind hämmastab kui samaaegselt ja graatsiliselt nad tantsivad, olles ka kooskõlas orkestriga. See kõik oleks olnud nagu kuskilt puldist juhitud. Samuti meeldis ka mulle väga
"Luikede järv" Neljandal veebruaril külastasin Rahvusooper Estoniat, kus esmakordselt nägin oma silmaga balletti. Etendus ise tekitas väga erinevaid emotsioone ning mõtteid, samas oli seda äärmiselt raske mõista ja kommenteerida. Loomulikult esimene asi, mis balletti puhul silma hakkab, on ikkagi mehed retuusides. See kummaline vaatepilt oli kohati vägagi häiriv. Ometigi oli äärmiselt meeldiv vaadata imekauneid eesti ja vene neidusid graatsiliselt tantsimas. Sisuks on taaskord armastus. Noor prints peab võtma üle trooni, sest tema isa suri ning ema on otsustanud selle talle anda. Mees aga ei taha veel vastutust enese peale võtta, ta tahab maailmas ringi käia, uudistada, näha, mida elul talle pakkuda on. Ta leiab noore luige näol ka enda eluarmastuse, kuid tema ema uus mees üritab teda naisest lahutada. Ühel ballil ilmub printsi ette noor neiu, kes on äravahetamiseni sarnane tema armastatuga, kuid kes tegelikult on von
positiivse kogemuse tõttu olin üsna elevil, sest teadsin, et ka seekord ma ei pettu. Varasem teadmine, ülevaade nii nimetatu (,,Luikede järv") sisust ja muusikapaladest muutsid elamuse ainult veel rohkem nauditatavaks. Tegemist on siiski ühe kõige kuulsama, kui mitte ise kõige-kõigema ballettiga tantsukunsti ajaloos, millest iga vähegi kultuurne ja intelligentne inimene on kuulnud. Olgu need kummitavad palad, 'väikeste luikede tants' või hoopis Lauri Leesi vene keele õpikutest veeritud tekstid-äratundmismomendid on paratamatud. Lõpuks sai pilet näidatud, kava ostetud, telefon välja lülitatud ning maha istutud, millele järgnes kerge ootusärevus eeloleva elamuse ees. Minu pilk ei olnud aga köidetud ainult andekate tantsijate ja ilusate tantsude, vaid ka lava ees mängiva orkestri poolt. Jälgides, kes mängis, leidsin end kohati pööramas tähelepanu muusika detailidele, pillidele, mis muidu
,,Luikede järv" Pjotr Tsaikovski Elamused 17. veebruaril nähtud balletist on vahvad. Koreograaf/lavastaja oli Tiit Härm, kes oli suutnud luua Pjotr Tsaikovski loodud balletist teha meeldejääva etenduse. Lisaks sellele oli veel Eldor Renter, kujundaja ja disainer välja mõelnud väga huvitava lava ja silmapaistvad kostüümid. Lisaks sai oma tööga suurepäraselt hakkama Rahvusooper ,,Estonia" sümfooniaorkester, kelle suurepärane mänguoskus tõi etendusse veel põnevust ja ilu. Enne etendust olin loomulikult kogu selle tüki suhtes vähe skeptiline, kuna eelmine kord, kui ma käisin balletti vaatamas, olles umbes 7 aastane, jäin ma poole etenduse pealt magama. Aga mida lugu edasi, seda põnevamaks läks lugu. Pinget hoidis üleval teadmine, et kolmandas vaatuses esitab Must Luik, mis on üks raskemaid partiisi baleriinide klassikalisest repertuaarist, soolotantsu, kus sooritas 32 tiiru ümber iseenda. Kahjuks pidin tema esituses pettuma, s
Kontserdiarvustus ,,Luikede järv" 10.novembril külastasin mina Rahvusooper Estoniat, kus käisin vaatamas balletti ,,Luikede järv". Nimetatud ballett on kuulsa vene helilooja, Pjotr Tsaikovski looming. Teos oli neljas vaatuses. Balleti koreograaf-lavastaja oli Tiit Härm, kes oli kasutanud osakesi ka Lev Ivanovi ja Marius Petipa koreograafiast. Ta on samuti koreograaf olnud ,,Romeo ja Julia"s. Luikede järve muusikaline juht ja dirigent oli Arvo Volmer, kaasdirigentideks Mihhail Gerts ja Risto Joost. Nemad andsid suurepäraselt edasi Tsaikovski võrratult ilusa muusika. Kujunduse ja kostüümid tegi Eldor Renter. Musikaalselt oli kuulda väga palju tuttavaid Tsaikovski muusikapalasid. Hästi eristatavad olid meeleolumuutused, hea ja halb. Kui tegu oli luigeprintsessiga või luigeparvega, oli muusika kerge ja ilus, kohati ka kuninglik. Kui aga tegu oli luikede
Pruudid: Ungari- Kaja Kreitzberg; Hispaania- Darja Günter; Napoli- Marika Muiste ; Poola- Olga Rjabikova ,,Luikede järv" on maailmalavade populaarseim klassikaliste ballettide tippteos, mille lõi 19. sajandi lõpul Vene päriolu helilooja Tsaikovski. Tiit Härma versioon jutustab hingestatult sellest, kus peategelane prints Siegfried põgeneb reaalsest elust fantaasiamaailma. Kujutluste maailmas asub luikede järv, kuhu on kerge põgeneda otsima õnne ja armastust, kuid millest ta ei leia lõpuks tagasiteed. Peaosa Ottedet esitas Alena Shkatula. Ta oli elegantne, kaunis luik, kes oli Siegfriedi kujutluste maailmas. Alena Shkatula partii oli baleriinide repertuaaridest üks keerukamaid, kuid ta tuli sellega suurepäraselt toime. Olles suures luikede parves võrdsena teiste seltsis, ei sulandunud ta teiste sekka, vaid oma uhke ja intelligentse olekuga paistis ta
kohtades ka nutma. Koreograaf-lavastaja: Tiit Härm. Peaosades: Galina Lauš, Maksim Tšukarjov, Aleksandr Prigorovski, Nanae Maruyama, Olga Rjabikova, Sergei Upkin, Anatoli Arhangelski, Heidi Kopti ja Andrus Laur. Esietendus toimus 1877. aastal Moskva Suures Teatris. Esimene vaatus algab pargis lossi lähedal. Siegfried tähistab oma täisealiseks saamist oma sõpradega. Peale külaliste lahkumist jääb ta üksi. Printsi tähelepanu köidab möödalendav luikede parv. Siegfried haarab relva ning jookseb järve äärde. Teine vaatus algab luikede ilmumisega metsajärve kaldale. Luikedeks osutuvas nõiutud tütarlapsed, kes öösiti inimesteks muutuvad. Võlur Robert noiab neid nõiduse vangis ning ainult tõeline armastus saab nad uuesti inimesteks muuta. Prints jõuab järve äärde ning märgates valget lindu tõmbab vibu vinna. Lind muutub ootamatult tütarlapseks, kes on luikede kuninganna Odette. Prints armub temasse
P. Tsaikovski on loonud ka 6 sümfooniat, sümfoonilisi fantaasiaid, 10 ooperit, 3 balletti, viiuli- ja 3 klaverikontserti, kantaate ja romansse. Etenduse koreograaf-lavastaja on Toomas Edur, dirigendid on Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd, kunstnik on Thomas Mika (Saksamaa) ning valguskunstnik Steen Bjarke (Taani). Odette'i osa mängi Ekaterina Oleynik, prints Siegfriedi osa Jonatan Davidsson. Ballett tekitas minus lapsepõlve tunde, sest kõigile on teada viis «Väikeste luikede tantsust». Etenduse ajal tekkisid minus väga soojad ning positiivsed tunded. E. Oleynik lõpetas Valgevene Riikliku koreograafiakooli ning on tantsinud väga mitmes balletis. Aastatel 2013-14 oli külalissolist Washingtoni Balletis. J. Davidsson õppis Rootsi Kuninglikus Balletikoolis ning ka USAs. Orkestrimäng avaldas mulle suurt mõju, sest oli huvitav jälgida, kuidas orkester teeb koostööd tantsijatega, keda nad ei näe. Eriti meeldis mulle harfi osa, sest see mõjus saladuslikult,
annaabi.ee 
50 punkti
~ 9 lehte
4 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid