Louis XVI (0)

Sissejuhatus
17. sajandil, Louis XVI valitsemise ajal, muutus Prantsusmaa Euroopa poliitilise ja kultuurielu keskuseks. Kogu kultuur allutati ülirangetele reeglitele. Kuid sellest sajandist sai Prantsusmaa kultuuri õitsenguaeg. Ajastu nimeks sai klassitsismiajastu .
18. sajandi lõpul oli Prantsusmaal absolutistlik monarhia . Prantsusmaad valitses Louis XVI stiilis “Pärast meid tulgu või veeuputus ”.
Ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. Eelistatud seisusteks olid vaimulikud ja aadlikud . Nende käes olid kõik tähtsamad riigiametid, ligi 1/3 maavaldustest ning nad ei pidanud makse maksma. Kogu maksukoorem lasus kolmandal seisusel.
Louis XVI
Louis XVI sünd. 23. augustil 1754. aastal, oli viimane kuningas Prantsusmaal enne revolutsiooni. Ta päris riigi Louis XV´ lt, oma vanaisalt, kuna tema isa oli juba surnud. Ta krooniti Reimsis 11. juunil 1775.
16. mail 1770 abiellus ta Austria hertshertsoginna Marie Antoinette ’ iga, kellega tal oli kaks tütart ja poega .
Marie-Antoinette sündis 1755 Viinis Austria keisri Franz I ja Maria Theresia noorima tütrena. Üsna varakult plaanitseti tema mehelepanekut Prantsuse troonipärijale Louis- Auguste ' ile, et tugevdada Austria ja Prantsusmaa vahelisi sidemeid .
1770 vaid 15-aastane Maria Antonia (Antoinette'iks hakati teda kutsuma alles Prantsusmaal) abielluski Louis'ga ja ta sõitis kuningalossi Versailles 'sse. Kuid sealne õukonnaelu teda eriti ei köitnud ja ta sisustas oma aega pideva lõbutsemisega. Pärast seda, kui 1774 . aastal Marie Antoinette'i abikaasast sai kuningas Louis XVI ja temast endast kuninganna, muutusid pidutsemised veelgi meeletumaks. Prantslased uut kuningat ei sallinud.
Iseloomult oli Louis XVI usklik , õiglane ja kohusetundlik , armastas lihtsat eluviisi ja füüsilist tööd. Halvaks küljeks oli see, et ta oli otsustusvõimetu ega omanud ülikute silmis kuninglikku autoriteeti ning aadliku elegantsi.
Sisepoliitika , revolutsioon
Sisepoliitikas oli Louis XVI valitsuse peamiseks probleemiks järjest süvenev rahapuudus ja riigivõlg, milles süüdistati kuninganna luksuslikku eluviisi. Marie Antoinette’i vastases propagandas kasutati ära ka tema Austria päritolu, väidetavat truudusetust (mis oleks andnud ettekäände Louis XVI poegade kõrvaldamiseks troonijärglusest tema noorema venna kasuks) ja kaelakeeafääri, milles ta oli tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida.
Prantsusmaa majanduslik olukord läks üha halvemaks. Pikaajalised sõjad ja kuningapoja priiskav eluviis nõudsid tohutuid kulutusi. Riigikassa täitmiseks tõsteti pidevalt makse. 1787. ja 1788. aastal tabas Prantsusmaad viljaikaldus .
Pidevalt halvenevale majanduslikule olukorrale lisandusid vastuolud ühiskonnas. Talupojad olid küll isiklikult vabad, kuid rahulolematud sellega, et pidid kandma mitmesuguseid koormisi. Tekkiv kodanlus – rikkad kaupmehed , arstid, advokaadid jt – soovis aadlike ja vaimulikega võrdseid poliitilisi õigusi.
1789 oli Louis XVI sunnitud uute riigitulude kehtestamiseks kokku kutsuma generaalstaadid (esimest korda pärast 1614. aastat)
12. juulil algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused ning selle kulminatsiooniks kujunes Bastille kindlus- vangla vallutamine kaks päeva hiljem. Seda peeti despootia sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud ning seal hoiti selle vallutmise ajal vaid seitset vangi.
Oli alanud stiihilise rahvaterrori ajastu, ühtlasi aga ka Prantsuse revolutsioon. Bastille lammutati ning selle asemele tekkinud tühi plats muudeti tantsimiskohaks. Bastille'st alguse ja hoo saanud rahvavägivald levis üle maa, kõikjal põletati losse , lõhuti maju ja kauplusi ning tapeti ka inimesi. See vägivald avas aga ka tee reformidele, sest ärahirmutatud kuningavõim andis end nüüd Asutava Kogu ja selle vastmoodustatud relvajõu, Rahvuskaardi voli alla. Rahvuskaardi juhiks sai markii La Fayette. Järgnevalt hakati läbi viima mitmeid reforme ning koostama põhiseadust, mis pidi kuninga võimu oluliselt piirama.
Otsesemateks ajenditeks revolutsiooni puhkemisele olid kahtlemata Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid. Esimesena püüdis neid läbi viia füsiokraat Anne Robert Jacques Turgot , kes oli Prantsusmaa rahanduse juht 1774–1776. Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele (mis praktikas tähendas eestkätt hindade vabakslaskmist), feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja vaimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal.
Rahvuskoguga ühines ka osa aadlike ning vaimulike saadikuid. Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks koguks, mis pidi koostama Prantsusmaa jaoks põhiseaduse ehk konstitutsiooni ning panema seega aluse uuele riigikorrale.
Seejärel käis järjepidev diktatuuride vahetus, mille käigus tapeti üle 40 000 inimese.
Populaarsust võitis ka Napoleon Bonaparte , kes oli end esimest korda näidanud 1795. aasta oktoobris, mil surus kindlakäeliselt maha Direktooriumi vastu suunatid rojalistide mässukatse. Edaspidi paistis ta silma eduka väejuhina. 1799. aastal sai temast Pariisi garnisoni ülem. Auahnele ja võidujanusele
Napoleonile sellest aga ei piisanud . Koos lähimate kaaslastega hakkas ta ette valmistama riigipööret.
9. Novembril 1799. aastal hõivasid Napoleonile ustavad väed Seadusandliku Korpuse hoone. Sõjaväe survel Võtsid saadikud vastu otsuse Direktooriumi laialisaatmise kohta.
Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli Napoleon. 9. Novembri riigipöördega lõppes Prantsuse revolutsioon, algas Konsulaadi ajastu ja Napoleon hakkas püüdlema ainuvalitsemise poole.
6. oktoobril 1789 sunniti Louis XVI koos perekonnaga Versailles’st Pariisi ümber asuma. Ta langes sügavasse depressiooni ega olnud enam võimeline tegutsema.
Kaotanud kontrolli sündmuste üle, üritas kuninglik perekond 21. juunil 1791 põgeneda välismaale, kuid tabati, viidi Pariisi tagasi ja hoiti nüüdsest peale valve all, sisuliselt koduarestis.
10. augustil 1792 rünnati kuningliku perekonna residentsi Tuileries ’d ja Louis XVI oli sunnitud koos perekonnaga Rahvuskonvendi kaitset otsima . Alates 13. augustist loeti tema ja ta perekond ametlikult vangideks (algul Luxembourg ’i palees , seejärel Temple ’is) ja 21. septembril 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks.
11. detsembril 1792 algas Rahvuskonvendis protsess riigireetmises süüdistatava Louis XVI (keda nüüd nimetati kodanik Louis Capet ) üle. Ta mõisteti surma 16/17. detsembril häältega 361 : 360 (teistel andmetel 361 : 288, kuna 72 konvendi liiget puudusid). Ka Philippe Egalité (Orléans’i hertsog ) hääletas kuninga surma poolt.
Louis XVI suri väärikalt, olles andestanud oma vaenlastele. Oma viimase sõnana ütles Louis, et ta sureb süütuna, lootuses, et tema veri prantslastele õnne toob.
Marie-Antoinette hukati 16. oktoobril 1793.