pappel. http://g4.nh.ee/images/pix/900x585/Xq584344L9U/haab-sureb-aegamooda-65933946.jpg http://www.diislikeskus.ee/images/leppkonteiner.jpg 1)Haab võib kasvada kuni 40 meetri kõrguseks. 2)Haab elab umbes 100 aastaseks. http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/images/haab.jpg Haab kasvab peamiselt salu- ja lodumetsades, aga ka teiste metsakoosluste servadel. Kliima suhtes on vähenõudlik, täiesti külmakindel. Valgusnõudlik, mistõttu laasub kergesti. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid http://tamulataimed.weebly.com/uploads/8/6/6/0/8660854/6076026_orig.jpg Haaba kasutatakse tiku-, tselluloosi- ja paberitööstuses, kastilaudadeks, katuselaastudeks, puunõudeks. Haavalaaste kasutatakse ka iluesemete punumiseks. http://images9.fotki
Õiekate on kaheli; kroonlehti on viis. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud ka religioossete tavadega: ta on pühendatud veinijumal Dionysosele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata sisseraiutud luuderohu kujutist. Kasvatamine. Luuderohi vajab kasvuks värsket viljakat niisket mulda. Kuigi luuderohi on külmahell, talub ta vähesel määral varju. Kasvatamisel tuleks arvestada, et looduses kasvab luuderohi niisketes soistes segametsades, salu- ja lodumetsades. Luuderohi tuleks ümber istutada iga paari aasta järel. Sobiv on lehekompostmulla ja liiva segu. Paljundamiseks tuleks juulis-augustis võtta poolpuitunud varrepistikud ja panna need kohe mulda. Et saada ilusat lopsakat taime, tuleks 8-9 cm läbimõõduga potti istutada 3-5 pistikut. Talvel külmub luuderohi sageli kuni maapinnani, mistõttu on teda keeruline meie kliimas kasvatada. Seetõttu võib luuderohtu Eestis sageli kohata kui toataime. Vahel
Lennu iseärasused Tõuseb lendu iseloomuliku kääksuva häälitsusega ja lendab end ühelt küljelt teisele käänates. Tikutaja teeb lennates saba ja tiivasulgedega selliseid liigutusi, mille tulemusena tavaliselt vaikne lend omapäraselt möhisevaks muutub. Selle heliga tähistatakse territooriumi ja peibutatakse emaslinde. Tegutsemispaik, elupaik Elutseb lagedailmelistel madal- ja siirdesoodel (harva ka rabaservadel), luhtadel, märjematel randniitudel, märgadel puisniitudel ja hõredates lodumetsades. Tegutsemise iseärasused Päeval seisab puhketundidel sageli mätta varju peitunult, pea õlgade vahel. Toitumise ajal on tikutaja väga elav (jookseb, haarab putukaid). Pesa ja munad. Pesa asukoht Pesapaiga valikul on tikutaja vähenõudlik. Talle sobivad mitut tüüpi sood ja niisked niidud, sageli metsaharvudki. Pesa asub enamasti mõnel mättal, see on kuivade rohukõrtega vooderdatud lame süvend. Täiskurnas on neli muna, mõnikord kolm või viis. Munad on
Moodustab sageli suuri kogumikke. Harilik vesikanep Ladinakeelne nimetus: Eupatorium cannabinum L. Rahvapärased nimetused: jooksjahein, kanepilill, oja-kollad, veeojarohi. Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda vesikanep. Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 0,5...1 (1,5) m. Kasvab veekogude kallastel, kaldavõsastikes, kraavides, soostunud ja niisketel aladel, lamminiitudel, sageli lammi- ja lodumetsades, ka niisketes salumetsades või nende servadel. Paljuneb seemnetega. Paljundatakse ka puhma jagamise teel. Vars on püstine, tugev, ülemises osas harunenud, peenevaoline ja sageli lühikarvane, värvuselt roheline, mõnikord ka punakas. Kirpvähilised ja puudukilbilised Kirpvähilised Ladinakeelne nimetus: Hippomedon denticulatus. 5-15 mm pikkused. Lapik ja kõverdunud keha. Liiguvad ujudes, hüpates, roomades ja ronides. Elavad madalas vees.
Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad, roosakaslillad kuni lillakaspunased lehetuped. Paljunemine: Peamine on vegetatiivne levimine risoomi abil, kuid paljuneb ka seemnetega. Kasvukoht: Sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikes, metsaservadel, jõekallastel. Puisniitudel, pärisniitudel, laanemetsades, lodumetsades, vähem loometsades, palumetsades ja salumetsades. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. USSILAKK Paris quadrifolia Rahvapärased nimed: ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari
diferentseerumata mullaprofiili puhul pH 4,6-5,6, keemine C ülemises osas >60cm, alaliselt (keskmiselt) liigniisked ehk märjad mullad, allosas tugevasti gleistunud. Mullaliigid: GI-kui on eluvio-akumulatiivne profiil, G(I)-muld on küllastumata. Looduslikus taimkattes leetumisele viitavad taimekooslused puuduvad või esinevad üksikute liikidena koos lubjalembelistega. Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodumetsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad; küllastunud ja küllastumata gleimullad on veesettelise lähtekivimiga. Gleimullad on levinud kogu Eestis madalamatel pinnavormidel ja hõlmavad ~28% kogu maafondist ja ~17 % põllumaast
Eestis esinevad mullad: Eesti muldadel on eristatakse viit liiki aluskivimeid: Vendi, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastu aluskivimid. Gleimullad Pidevalt liigniiske muld, mille profiilis on rohked gleilaigud ja roosteplekid või pidev gleihorisont. Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodumetsades alla 10 cm paksune turvastunud rohukamar või metsakõdu. Lähtekivimi, orgaanilise aine, gleistumise, mullaprotsesside laadi, profiili ehituse järgi eristatakse järgmisi gleimuldade tüüpe: karbonaatsed gleimullad, mis asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veereziimiga; leostunud ja leetjad gleimullad ehk glei-pruunmullad on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil ja on parimad gleimullad;
tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva olevat. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit. Sanglepp pole sageli kohatav linnapuu. Tavaliselt kasvab ta vesistes lodumetsades ja mererannikul. Linna laienedes on Tallinna piiridesse sattunud ka mõned väikesed lodumetsa laigud, näiteks kaubanduskeskus "Magistral" juures, kus sanglepp end hästi tunneb. Haljasaladel ja parkides näeb seda puud meie pealinnas harva. Hall lepp Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall
kasvama viljad. Õiepungad arenevad sügisel. Hall lepp õitseb varakevadel märtsis või aprillis, umbes nädal enne sanglepa õitsemist. Mõlema lepa õied ja käbid on üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Lepad on tuultolmlejad. Sanglepp – nimetatakse ka mustaks lepaks.Tumedama koorega ja enamasti kõrgem ning jämedam ja ei ole nii laialt levinud: ta kasvab tavaliselt vesistes lodumetsades ja mererannikul. Sanglepa kõrgus on kuni 30m, iga tavaliselt 100-150, harva kuni 300 aastat.Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos. Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust
punase tooni saamiseks. Ravimtaimena tuntud mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve puhul, aga ka kõhulahtisuse, enteriidi, mao- ja emakaverejooksu korral. PEETRILEHT Nimi: Succisa pratensis. Succisa alt lõigatud, sõnast succidere, et risoom altpoolt sureb, näib ta altpoolt lühemaks lõigatuna; pratensis niidu-, niidul kasvav. Sugukond uniohakalised. Kasvukoht: niisketel kuni märgadel või soostuvatel niitudel ja puisniitudel, lodudel ja lodumetsades, madalsoodes ja siirdesoo-segametsades. Eelistab kasvukohti soostuvatel ja turvastunud pinnastel. Püsik. Risoom lühike ja tugev, alt justkui lühemaks lõigatud, vars enamasti harunenud, 30-70 cm kõrge. Lehed terved, munajas-elliptilised, nii kodarikuna kui ka varrel (varem kandis taim peetri piibelehe nime, kuna lehed meenutavad maikellukese lehti). Õied kerajates tipmistes korvõisikutes, sinised. Õitseb juulist septembrini. Viljad 5mm pikad, tihedalt karvased.
korral. Meega keedetud kibuvitsa õielehtedega ravitakse roosi. Sügisel kogutud juurtest tehtud tõmmisega ravitakse põiepõletikku, reumatismi ja neerukivitõve. Kibuvitsamarjadest saadud õliga tehakse kompresse haavandite, haavade, kriimustuste j a muude nahavigastuste puhul. Tuleb teada, et kibuvitsa pika ja suurtes annustes tarvitamise korral veri pakseneb, mis mõjub südame ja kõhunäärme talitlusele. Sang- ehk must lepp Ainus glutinosa Sanglepp kasvab lodumetsades, niisketes segametsades j a puisniitudel, veekogude kallastel ja jõelammidel, aga ka madalamatel liivaluidetel. See on noorest peast põõsas, täiskasvanuna aga kuni 30 m kõrgune puu. Noore puu koor on rohekaspruun, sile ja läikiv, vanema puu koor on tumepruunja krobeline. Tüvi on sirge, ladvas on ümmargune võra. Pungad on punakaspruunid ja kleepuvad, ümmargused või äraspidimunajad, lehed on pealt tumerohelised, alt helerohelised ja kaetud näärmetäppidega
6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu põhjaveega segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva viljakate muldadega kasvukohti. Jänesekapsas Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik, kuid paljusid teisi kasvatatakse dekoratiivsete lehtede ja vahel ka õite pärast nii koduaedades
alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp *Mustpea- põõsaslind Värvulised Laul on musträstal ilus ja väga Isaslinnul on kollane nokk, sulestik Pesitsevad nad salu- ja musikaalne. on must ilmas läiketa. Emaslinnu lodumetsades, nokk on pruunikasmust, sulestik on puisniitudel, maa ja seljalt tumepruun ja kõhualune on linna parkides, *Musträstas laiguline. kalmistuil ja aedades.
ka üleujutusveest. Kevadeti ja sügiseti on lodud pikka aega üle ujutatud. Muld on viljakas, turbalasundi paksus on alla 1,0 m. Enamik lodudest on kaetud metsaga, põhilised puuliigid on sookask ja sanglepp - mõlemad taluvad üleujutusi. Lodumetsad on põhjaveelise toitumisega, kuid vesi on hästi liikuv ja enamasti mineraalaineterikas, südasuvel võib aga põhjavesi langeda küllalt sügavale. Seetõttu on kuivendamata lodumetsades sookase ja sanglepa toitereziim küllalt hea ja nad moodustavad seal keskmise tootlikkusega puistuid. Sanglepikute boniteet kõigub tavaliselt II...III klassi piirides, sookaasikutel III...IV klassi piirides. Lodumetsades leidub ka arukaske, harilikku kaske ja saart, mis pärast kuivendamist võivad kohati kujuneda enamuspuuliigiks ja moodustada puistuid. Alustaimestik on liigirikas. Raiestike eluskate on väga lopsakas. Suureneb sookastiku, metskõrkja, tarnade, luht-
sillad, tugipostid jmt). Mänd Kuusk Lehis Lehisest põrand _____________________________A. Roos______________________________ 21 ______________________Materjaliõpetus I kursus_______________________ 4.3 Kodumaised kõvad lehtpuud Saar (Fraxinus excelsior) Saaremetsi on Eestis natuke vähem kui tammikuid. Eestis kasvab harilik saar peamiselt salu- ja lodumetsades ning (eriti Saaremaal) puisniitudel. Saare enamusega puistud ehk saarikud moodustavad Eesti metsadest ~0,4%. Harilik saar on kiirekasvuline (just esimesed 10 aastat), mullaviljakuse ja valguse suhtes nõudlik, väga hiliskülmaõrn, kasvab meil 27m kõrguseks ja saab 200-300 aastat vanaks. Saarepuitu hinnatakse kui ühte ilusamat ja tugevamat puud. Lülipuiduline puu, esineb ka küpspuitu, maltspuit on lai, nõrgalt kollakasvalge; lülipuit hallikaspruun, tihti nõrgalt eristatav
punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti. Õied või õisikud: Õied on viietised ja paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged. Õisiku läbimõõt umbes 15 cm, õiel aga 1,52,5 cm. Õitseb mai lõpul ja juunis Liigi eritunnused: majad on toiduks paljudele lindudele. Viljad on dekoratiivsed punased. Lodjapuud taluvad hästi linnade saastunud õhku ja pügamist. Kasvukoha nõuded: Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. Täiesti külmakindel, talub hästi varju ja eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi. Talub hästi ka linna gaase ja tahma. Kasutamine haljastuses: üksiku efektitaimena koduaedadesse, suurematel haljasaladel rühmadena, vabakujulised või pügatavad hekid. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/lodjap2.htm http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_lodjapuu.html http://www.neevaaed.ee/tooted/lehtpuud-ja--psad/harilik-lodjapuu-
· halvasti laasuva, oksliku, jändriku, tüüaka ning tavaliselt kõveravõitu tüvega. Kännuvõsust uuenenud puud on mitmetüvelised (tüved hargnevad maapinnalähedalt) Betula fruticosa - levinud Euraasia põhjapoolsetel aladel. Eestis kasvab madal kask 12,5 m kõrguse rohkesti hargneva püstise põõsana peamiselt Mandri-Eesti ida- ja edelaosa soostunud niitudel, madal- ja siirdesoodel ning rabastuvates lodumetsades. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. · Sügisel kolletuvad, munajad või ovaalsed (lehe pikkus laiusest suurem), lühidalt teritunud või tömbitipulised, täkilisservalised lehed on 13 cm pikad. · Tumepruunid, peened võrsed on kaetud tihedalt vahatäpikestega · Kasutatakse ilupõõsana haljastuses ning okstest valmistatakse luudi. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks.
Eelnevalt laotakse puude alla näietks riidega kaetud raamistik. (Mägi, Niiberg 1999) Toomingas Paljundamine Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude 33 abil. (Studioviridis.ee) Elutingimused Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. (Studioviridis.ee) Kärpimine Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi
kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised 4-10 cm pikad ja 2-6 cm laiad. Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Joonis 16. Harilik toomingas (Padus avium) Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või 75 põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. (studioviridis.ee) Kahjurid Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid
Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. 5.2 Kahjurid Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta
Teatavasti on üks klorofülli neeldumisspektri maksimume just nähtava valguse punases osas. Seetõttu pole suurematel sügavustel klorofüll kõige parem fotosünteesipigment ja seal elavad produtsendid kasutavad teisi pigmente (puna- ja pruunvetikad näiteks). Ka väga väikesed erinevused reljeefis võivad tekitada erinevaid elupaiku. Näiteks niisketes metsades, mis paiknevad savikal aluspõhjal täituvad pärast suuri vihmasid madalamad lohud kiiresti veega. Sama efekt on ka luhtades ja lodumetsades. Reljeefi pole nagu silmaga nähagi kuid taimestikulised erinevused võivad olla väga suured. 53. Miks on erinevate laiuskraadide elustik erinev, millised keskkonnatingimused sõltuvad laiuskraadist? Päike on maal peamiseks valgus- ja soojusallikaks. Maale langevast kiirgusest neelab atmosfäär 20 – 40%. Poolustel, kus langemise nurk on teravam, tuleb kiirgusel läbida rohkem atmosfääri kui ekvaatoril. Samuti on valguse terava nurga tõttu poolustel kiirgushulk
Leheroots kuni 1,5 cm pikk, punakas ja lehelaba lähedal kahe suure tumepunase näärmega. Vili on läikivmust luuvili, kerajas, läbimõõt 0,7-0,8 cm, suure seemnega, viljaliha roheline. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Seemned levivad lindude abil. Kasvab võsastikes, kuuse-lehtpuu segametsades, jõe- ja ojakallastel, metsaservades, eelkõige salu- ja lodumetsades, puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva põhjaveega viljakate muldadega kasvukohti. Toomingas on külmakindel, võrdlemiselt aeglase kasvuga puu. Noorelt varjutaluv, vanemas eas muutub valguselembeseks. Kahjurid Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi
annaabi.ee 
