Linoollõige narridest (0)

Tallinna Kunstigümnaasium
Linoollõige narridest
Loovtöö
Autor: Michel Davide Alberoni, 9B
Juhendaja : Liane Rohtmäe
Tallinn 2014
SISUKORD
Table of Contents

1. SISSEJUHATUS.
Valisin oma loovtööks linoollõike narridest. Tegin seda koos kunstiõpetuse õpetaja abiga. Võtsin selle teema õpetajaga Liane Rohtmäe, kuna tahtsin midagi ise teha. Aga kuna ma hakkasin liiga hilja pihta, siis midagi suuremat ma poleks teha jõudnud.
Selleks, et teada saada, mis on linoollõige, tutvusin selle ajaloo ja tehnikaga .
Linoollõikel on väga pikk ja huvitav ajalugu. Samuti lugesin palju linoollõike tehnikast, mis mulle väga huvi pakkus. Sellepärast soovisin ka ise järele proovida, kuidas seda tehnikat kasutatakse ja missugune on tulemus. Sain proovida trükimasinat ja uut trükitehnikat. Seal oli minu töö tulemus reaalselt silmale nähtav.
Kuna ma tegin linoollõike narridest, siis uurisin ka narride ajaloost. Sain teada, et narrid olid esindatud keskajal. Nendeks olid vaimulikud , kellele ei meeldinud katoliku kiriku hukkamõist muster elule. Nalja tegid nad enamasti kuninga õukonnas ja nende naljadel oli tõsi taga. Narridel olid huvitavad värvikirevad riided seljas , neid võis juba kaugelt ära tunda. Narrimüts, mille otstes rippusid kuljused, sall ümber kaela, kus olid samuti kuljused, jalas pikad saapad.
Peale seda, kui olin saanud teada linoollõike ajaloost ja narride ajaloost, tutvusin linoollõike tehnikaga ja õppisin ka seda ise tegema.
Valmistamiseks võtsin valge paberi, kuhu joonistasin narri . Kopeerisin selle linoolile, tekkinud kontuuri katsin ühtlaselt trükivärviga. Kokkupuutes paberiga jättis linool sellele trükijälje.
Trükkida saab nii käsitsi kui ka spetsiaalsete trükipresside abil. Asetasin paberi linooli peale ja keerasin ümber. Seejärel läbib linool ja paber trükimasina, mille linool trükib narri paberi peale.
Selleks, et efekt ja tulemus oleks parem, tuleb rohkesti trükivärvi panna ja korralikult katta linoollõike jälgi. See on vajalik selleks, et hiljem oleks paberi peal joonis ära tuntav, esile tungivam ja selgem. Peale trükkimist peab kindlasti linoollõike ära pesema , et uuesti värvida. Linoollõige lõigatakse välja, kasutades peitlit, teravat nuga või mõnda muud terariista ja värvitakse rullikuga. Võimalik on kasutada mitut plaati ja mitut trükivärvi, et saavutada mitmevärviline ja detailirohke teos.
Saavutasin oma linoollõike soovitud tulemuse. Trükivärv oli nähtav ja joonis selge ning efektne . Narr tuli paberile ilus ja tore. Kindlasti soovin tulevikus veel teha linoollõiget, kuid nüüd juba midagi suuremat ja veel huvitavamat.



2. NARRIDE AJALUGU.
Narride sünniajaks võib pidada kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat sajandit. Narr ehk pajats on kesk - ja renessansiajal olnud palgaline Euroopa kuninglikus õu-
konnas . Narrideks said enamasti vaimulikud, kuna neile ei meeldinud katoliku kiriku hukkamõist muster elule.
Narr oli terava mõistusega õukondlane, keda palgati teiste lõbustamiseks. Enamalt jaolt lõbustas ta kuningaid ja rikkaid inimesi, kuid tavaliselt oli ta ka esindatud rahvalaatadel. Narr mitte üksnes ei irvita sarkastiliselt, ta ütleb välja ka kibedat tõtt. Tal oli lubatud häbematuste väljaütlemine tõe huvides; kõik see toimus naljatlevalt tõsiselt. Tõsidus tema naljade taga, see oli üks olulisemaid rolle Narr oli ainus, kes võis karistamatult seada kahtluse alla puutumatuid usutõdesid. Näib nõnda, et selle põhjatust paganlusest pärit mehe tõde tagas ühiskonna tasakaalu. Narr oli pigem teisitimõtleja kui eksitaja ja pealekaebaja. Narr esindas kaduvat maailmas, kus valitses narritõde, mitteriiklik ja mittekiriklik.
Narritõde pani naeruks tõsist ja dogmaatilist. Narritõde avaldus naeru kaudu, ent tema naljad olid õelad võllanaljad. Ametlik propaganda ei kasuta kunagi naeru keelt. Võib-olla tahab narr öelda, et ühest tarkust ei ole. Maailmausundid tunnevad ainult üht tarkust: tark on see, kes käib Tema teed.
Nii oli narr selleks, kes meelitajate jõugu keskel sai tasu selle eest, et ta ütles välja tõe.
Narr tähistab kõiki neid kunstnikke, kes teenisid elatist näitlejate, miimide, muusikute ja šarlatanidena. Lolle ja narre ei maksa omavahel segamini ajada.
Keskajal teenisid just targad inimesed leiba narridena, kuna nood vastandusid rumalate poolt kehtestatud reeglitele. Nende ülesanne oli rääkida naljalugusid ja õukonna meelt muul kombel lahutada. See oli austusväärne põline amet. Teada ja tuntud on väide, et narrid petavad ja kelmitsevad väsimatult; targad ja õppinud aga piirduvad üksnes narride arulageduse pilkamisega, suvatsemata süveneda tõsiasjadesse, mille abil oleks lihtne pettust paljastada.
Narriks peetakse isikut, kel on lust hinnas, olles samas teiste silmis veider . Pajatsiks võib pidada ka armunuid, on teada - tuntud ütlus: „ Armastab kui narr“.
Narr on persoon , kes põlgab kirjandust. Keskajal oli narr – eelkõige rahva lõbustaja, õukonnas hinnatud, kaval isik. Ainult narr ise ei lase ennast narrida ega saa teada ka narriks teha. Narr on püha hull.
Eririietust kandsid keskajal ka narrid. Narrid kandsid tavaliselt narrikostüümi. Neid iseloomustas teravatipuline müts , mille otsas oli kuljused ja kellukesed. Suur sakilise äärega krae, mille küljes rippusid samuti kuljused. Nende riietus oli toretsev ja värviline, et meelitada möödujaid kuulama ja vaatama. Palju kasutati ruudulisi riideid , jalas pikkade ninadega kingad, kitsad püksid ja rippuv müts kellukesega. Kuna narr kandis väga värvikirevaid riideid, siis oli ka igal värvil tähendus. Nii kolmeharuline narrimüts kui ka kolmevärviline narrirüü viitavad päikesekultusele. Kolmeharuline peakate on päikesejumaluse atribuut. Narri värvid kollane, sinine ja punane on kolmainsusliku taevase tule värvid.
Iseäranis häbitult tähistasid narride vennaskonnad kristlikus Euroopas jõulupühi. Tallinnas laulsid ja tantsisid kaubasellid koos naiste ja noortega suure kõrge kuuse ümber ning süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Sellid võtnud käest kinni, hüpelnud ja tantsinud paariviisi ümber puu ja tule.
„Ning kuigi õpetajad neid selle pärast noomisid ja seda Moosese vasikatantsuks nimetasid, ei hoolinud ometi sellest noomimisest mitte midagi,“ kirjutab kroonik Russow . Kuldvasikatants oli narritants. Narritants oli maagiline tants.
Kui kolmeharuline narrimüts asendus eeslikõrvadega ning narri kuulsus hääbus laatadesse ja rahvavalgustajate targutustesse, lahkusid koos õuenarridest nõuandjatega ajaloo näitelavalt ka narrikuningas, narripiiskopid ja – paavstid , varsti järgnesid neile päriskuningadki. Elu muutus kohe hallimaks. Kaardipõrgus aga valitseb narr tänase päevani. Kuigi trumpäss käib üle kõige, ei saa ta jokri vastu. Narr jääb narriks. Narr ei vaheta masti nagu trumpäss.
2.1. Linoollõike ajalugu.
Linoollõike kasutusele võtjateks võib pidada Saksamaa kunstnike rühmitust Die Brücke, mis tegutses aastatel 1905–1913. Aga nemadki nimetasid alguses oma trükiseid puulõigeteks, mis kõlas tollal paremini ja väärikamalt.
Pablo Picasso ja Henri Matisse aitasid kergitada linoollõike mainet ning tasapisi sai sellest üks täiesti tavalisi meediume graafikaga tegelevatele kunstnikele. Oma lihtsuse tõttu on linoollõige saanud iseäranis populaarseks kunstiõppes ja mitteprofessionaalsete kunstnike seas, kuid leidub ka arvukalt elukutselisi kunstnikke, kes seda tehnikat laialdaselt kasutavad. Eestis on kaasajal tuntuim selline kunstnik Peeter Allik .
2.2. Linoollõike tehnika.
Linoollõige on trükitehnika, kus aluspinnana kasutatakse linooli. Neid on olemas palju liike ja on ka spetsiaalselt trükkimiseks mõelduid. Linoollõige on puulõikele sarnanev graafikatehnika, kus trükkimisel kasutatakse linooli. See on kõrgtrükk , kus paberile jätavad jälje värviga määritud trükiplaadi kõrgemad osad.
Linoollõige on trükitehnika, kus aluspinnal lõigatakse välja teatud kuju või joonis.
Linoollõikeks on vaja trükimasinat, et välja trükkida pilt. Linooli lõikamiseks on vaja peitlit või teravat nuga, et saaks lõigata enda poolt joonistatud joonise.
Trükkimiseks on vaja mitu kihti värvi, et tulemus oleks korralik ja joonis selgelt nähtav.
3. KOKKUVÕTE.
Minu loovtöö linoollõige narridest oli väga huvitav ja arendav .
Esmalt tutvusin erinevate materjalidega, sealt sain teada narride ajaloost, mis sajandil oli nende kasvuperiood. Selleks oli 13 ja 14 sajandil, keskajal. Sain teada põhjustest, miks üldse tekkisid narrid. Nendeks olid vaimulikud, kellele ei meeldinud katoliku kiriku hukkamõist muster elule. Missugused olid nende naljade sisud ja kellele nad nalja tegid. Naljad olid enamalt jaolt tõsise alatooniga ja nalju tehti rikastele ja kuningatele. Samuti sain teada, missugust riietust nad kandsid ja kus nad oma nalju esitasid. Nalju esitati kuningapaleedes või laatadel . See oli austusväärne ja põlatud amet. Narridel oli narrikostüüm, mis tegi nad eriti äratuntavateks. Iseloomustas seda värvikirevus, ruuduline müts, mille otsas olid kuljused või kellukesed, pikkade ninadega saapad või kingad, kaela ümber kolmnurkne sall, mille otsas olid samuti kellukesed või kuljused, riietuses oli palju ruuduornamente. Lõpetuseks sain teada, kuidas hääbus nende nn. narritamine. Kadusid troonidelt kuningad, paavstid, koos nendega narridest nõuandjad.
Asudes linoollõike tehnika juurde, tutvusin esmalt linoollõike ajalooga . Selle kohta palju materjale ei ole, kuid sain teada rühmituse nime ja milline nägi välja algne linoollõige.
Seejärel tutvusin linoollõike tehnikaga. Kuidas tehakse ja valmistatakse linoollõiget. Missugust trükimasinat ja missuguseid vahendeid kasutatakse linoollõike tegemiseks.
Linoollõike tehnika oli minu jaoks väga huvitav. Tutvusin uue tehnikaga enda jaoks. Õppisin tegema trükitehnikat, mida tehti vanasti. Õppisin õigesti joonistama narri ja lõikama peitlitega. Sain teada üksikasjalikumalt, kuidas tehakse linoollõiget ja milline on lõpptulemus. Mulle väga meeldis pilt, mis oli kaetud trükivärviga. Eriti oli tore peitliga lõigata linooli, see oli minu jaoks esmakordne kogemus. Kui mul on võimalik, siis kindlasti soovin veel teha seda, kuid siis juba midagi suuremat ja põnevamat.
Minu juhendajaks oli meie kunstiõpetuse õpetaja Liane Rohtmäe, kellele olen väga tänulik , et ta soovis mind juhendada ning õpetas mulle palju vajalikke töövõtteid. Leian, et selline tegevus on väga vajalik, et arendada meie loovust ja tutvuda vanade aegade tehnikate ja ajalooga.
Kasutatud kirjandus ja materjalid:
1. http://en.wikipedia.org/wiki/Jester
2. http://et.wikipedia.org/wiki/Linooll%C3%B5ige
3. www.google.ee
4. Haridus 2004 nr.11 lk.32-33
5. „Keskaja leksikon “ Madelaine Pelner Cosman 2001
6. Ajakiri Imeline Ajalugu 2012-2014
7. http://www.tlu.ee/opmat/tp/trykkimine/linoollige.html
LISAD.
9