peamised kirjaoskajad olid vaimulikud hariduse eesmärgiks oli õpetada hirmu tundma Jumala ees Kloostrite juures suured kirikud Kloostrid asusid linnades kloostrikool tegeles tulevaste vaimulike ettevalmistamisega Dominiiklased Esimesed dominiiklased tulid siia õige varakult koos Taani kuninga väega Tallinnasse asusid dominiiklased 1229, Tartusse 1300, mõnevõrra hiljem ka Narva Oskasid hästi eesti keelt, olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed Tegelesid hariduse andmisega Nõudsid munkadelt eesti (kohaliku) keele oskamist Rändasid igal pool maal ringi ja jutlustasid, tegid misjonitööd Kloostrite asukoht rajati eranditult linnadesse kloostrid paiknesid linnaservas keset vaestekvartaleid kirikud olid suured jutlusruumid KESKAEGSETE KLOOSTRITE LOEND Kärkna klooster Tallinna Mihkli klooster Lihula klooster Tartu Püha Katariina klooster
Koolis käidi 10-12 aasta vahel. Kirikukoolide kaudu väljus lugemisoskus linna piiridest, samuti levis linna madalamias rahvakihtides. Oluline oli kiriku lähendamine rahvale ja usuõpetuse ümberkorraldamine. Kirjasõna õpetamisele aitas kaasa ka ägenenud võitlus kahe usuvoolu vahel. Põhimõte- koolis õpitu pidi kantama kodudesse, koolilapsed pidid õpetama kodulapsi ja vanemaid. Oluline oli loetust arusaamine- üldise arengu tendents. Kirikukirjanduse kaudu hakkas linnaeestlaste teadvusesse tungima kristlik õpetus- vanad kasvatuspõhimõtted asendati uutega. 1601 oli näljahäda ja sellele järgnes katk, mis viisid hauda suurema osa linnarahvast. Tagasilöögi sai kooliõpetus. RÜÜTLIKASVATUS Lääne-Eesti eeskujul kujunesid feodaalide seas rüütlikombed,- kasvatus,- kultuur. Rüütlilit ei nõutud haridust- kirjutamine ja lugemine ei olnud peamised. Juba noorest peast õpetati tulevastele isandatele rüütlikombeid. Rüütlid pidasid end kõrgemaks ka linlastest
kuuluvad linnad kultuuriliste uuenduste vahendajad. Teatud vastukaal feodaalsele mõtteviisile ja aadlile. Miks kirik ei otsinud koostööd päriselanikega? Usaldamatus (eriti peale 1223 mässu, ei võetud eestlasi enam linnustesse); teine põhjus feodalismil põhinev mõtteviis eesti ja läti talupojad undeutsche ehk alam seisus. Vähesed tõusid sellest seisusest kõrgemale. Haridus: kiriku kaudu teatud võimalus. Hiliskeskaegne feodaalne sunnismaisus sulges selle tee. Ainult linnaeestlaste poegadel võimalus. Nii ei tekkinudki eestis oma rahvusest preesterkonda. Eestis oli kirik koloniaalvõimuks (piiskopkonnad) ja suhtumine pärisrahvasse tõrjuv. Päriselanikel 3 võimalust: - uue korra omaksvõtmine ja hüvede korral sellega kaasaminek - neutraalne kohanemine ja passiivne vastupanu - aktiivne vastupanu, sissisõda, maalt lahkumine Keskaegne dualism: vastuolu kristliku vabaduse ja sotsiaaase tõelisuse vahel üleeuroopaline.
Põhjalikult korraldati ümber kohtusüsteem ja ühtlustati see Venemaa omadega. Üldjoontes pääses võidule kodanike formaalõihusliku võrdsuse põhimõte, kinnisvaratehingute registreerimiseks loodi kohtute juurde kinnistusjaoskonnad. + hakkavad tööle advokaadid, kohtuprotsess avalik, kaotatakse seisuslikud kohtud Linnareform-1892 Kehtestati uus linnaseadus, mis vähendas tunduvalt hääleõiguslike linnakodanike hulka. Alanud majandusliku tõusu tagajärjel, mis jõukate linnaeestlaste arvu tõusule kaasa aitas, õnnestus eeslastel peagi siiski ka selle seaduse raames sakslaste ülemvõimule tõhusalt vastu hakata. + linnavolikogu e duuma said valida kõik kinnisvaraomanikud - rüütelkond tegutses edasi, kirikul suur roll võimu teostamisel Usureform kõigiti soodustati õigeusu levikut. Vürst Sahhovskoi eestvõttel rajati Virumaale, juba pikki saj pühaks peetud allika lähedale Kuremäe nunnaklooster. Eriti silmatorkav oli aga
muistseid kihelkondi kirikukihelkondadeks. Nad kaotasid haldusliku tähenduse ja kujunesid kirikuringkonnaks, maakoguduse alaks inimeste kirikusse kuuluvuse järgi, ühe vaimuliku ametipiirkonnaks. 25) # Dominikaani ordu eesmärgiks sai jutluste ja õpetuse abil katoliku usu tugevdamine.Tallinnasse asusid dominiiklased 1229, Tartusse 1300, mõnevõrra hiljem ka Narva. Dominiiklased oskasid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. # Frantsiskaanid kuulutasid rahvale apostliku vaesus, askees, ligimesearmastuse.Eestis olid frantsisklaste kloostrid Tartus, Keskaeg Rakveres ja Viljandis. # Tsistertslastel kujunes välja süsteem harimiseks (ehk konversi süsteem), milleks kasutasid ilmikvendi ehk konverse. Inimene, kes ei olnud kirjaoskaja, kel ei olnud võimalik kunagi saada mungaks, võis saada ilmikvennaks ja teha kloostris tööd.
inimeste seas. tagasipöördumine. Liikmed Aadlipäritolu daamid Jõukate ja haritud Vaesed ja väheharitud (lesed või vanatüdrukud). perekondade liikmed. inimesed. Positiivne Harisid ise kloostripõlde, Rääkisid hästi eesti keelt, Lihtrahva seas tegelesid aianduse ja maarahva ja linnaeestlaste populaarsed, sest loomakasvatusega, uued seas populaarsed. selgitasid usutõdesid põlluharimisvõtted. rahvalikult, lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavad keeles.
rajati 1220. aastate lõpul 1230. aastate algul just tema algatusel. Kuigi need esialgsed kloostrid ei jäänud püsima, ei loobunud ordu keerulistest poliitilistest oludest hoolimata misjonitegevusest Liivimaal ning alates 13. sajandi keskpaigast tegutsesid Tallinna ja Riia dominiiklaste kloostrid juba järjepidevalt. 1300. aasta paiku jõudsid dominiiklased kloostri rajamiseni ka Tartus.. Dominiiklased tundsid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed, sest isegi kui missat peeti ladina keeles, jutlustati alati eesti keeles. Poolehoiu teenisid nad ka oma apostelliku vaesuse põhimõtte tõttu.(mõlemad,nii frantsiskaanid ja dominiiklased) Hilisematel sajanditel muutusid küll ka kerjusmungaordud jõukamateks, ent 13. sajandil eristas rõhutatud vaesus ja kasinus neid selgelt mitmetest vanematest rikastest ja vähem range elukorraldusega ordudest. Frantsisklased ehk frantsiskaanid ehk minoriidid (Ordo Fratrum
Dominiiklaste pidasid oluliseks haridust. Dominiiklaste ordu põhiülesandeks oli misjonitöö allutatud maade põlisrahvaste seas ja võitlus ketserlusega. Nende mungakoolides koolitati kohaliku rahva keelt oskavaid munkpreestreid, ja nende hulgas oli Tallinnas 15. sajandil ka eestlasi (Jacobus Kottekyn, Friedrich Kaukes). Tallinnasse asusid dominiiklased 1229 aastal, Tartusse 1300 aastal, mõnevõrra hiljem ka Narva. Kuna dominiiklased tundsid hästi eesti keelt olid nad maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. Undeutsche ehk mittesakslased. Pikaaegse vallutussõja tõttu suhtuti eestlastesse umbusuga. Pärast eesltaste 1223/24 aasta mässu neid enam linnustesse ei võetud. Usaldamatus polnud ainsaks põhjuseks, miks uus võim ja kirik ei otsinud koostööd pärisrahvaga, vaid oluline oli ka feodalismile rajanev mõtlemisviis. Selle põhjal olid Eesti ja Läti talupojad kui ,,mittesakslased", alam seisus.
kui mõisnik ise pooldas hernhuutlust. Paljudel juhtudel pääsesid sellised hernhuutlikud talupojad ka pärisorjusest ennem vabaks kui üldine talurahva mass. Eesõigustatud positsiooni abil jõudsid nad ka enamasti jõukamale majanduslikule järjele, mis ühenduses laiema silmaringiga võimaldas ka lastele paremat haridust anda. Kui pärisorjast talupoegadel polnud võimalus kõrgemat haridust saada, siis mõisameeste, köstrite ja linnaeestlaste pojad võitlesid ennast mõnikord suisa ülikoolini välja.49 Hernhuutlus võis panna talupojad paremini mõistma oma olukorda, nii et pärast juhtiva hernhuutlase lahkumist hakati tegutsema omapead ja nõudma oma huvide kaitset kas või vastuhakkude teel. Vennastekoguduste juhtimine arendas talupoegade organiseerimis- ja juhtumisvõimet, suunas neid paljuski isetegevusele. Hernhuutluse negatiivsed mõjud rahvakultuurile
Enne tehti suurtes kogustes pajas. Nüüd sai praadida jms, popiks söögiks muutusid praetud liha, muna, pannkoogid. Agana leiva asemele tuli korralik puhas rukkileib, peenleib, lääne- Eesti saartel magushapu leib. Olulisele kohale tuli kartul. Varasemate tanguputrude asemele/kõrvale tuli riisi ja mannapuder. Näiteks seente söömine liikus ida-Eestist läände. Lõuna Eestist mujale kohupiim,veritangu vorstid, mulgipuder. Kohvi ja tee joomise harjumus algas kujunema linnaeestlaste ja mõisa eeskujul. Sageli valmistati kohv nn kodukohvist. Gevara. Muutus ka meelelahutuse laad, vabaaega hakati sisustama seltsides. Rahvusliku liikumise c faas. Vaieldav küsimus. 1890ndad. Esimene võimalus. Teine: 1905. Jannsen ja teised on seda meelt, et 1890ndad. Venestuse lõpp 1894-1895. 1894 vahetus keiser venemaal. Samas võib öelda ka, et venestus kestis kuni 1914. Venestus reformid Eestis. 1889-1895 1885- ... 1917 1870 .. baltikumis 1877- linnaseadus
Tänapäeval on nii, et olgu surnupesija kas siis meessoost või naissoost, siis peseb ta nii naissurnuid kui ka meessurnuid. KASUTATUD MATERJALID: 1.Trükised ja raamatud: M. Metsavahi, Ü. Valk. Regivärsist netinaljadeni ,Tallinn 2005. Rahvakombed, tavad, rituaalid:125 Akadeemia 18.aastakäik 2006 number 3. M. Mikkor, Platsenta söömisest tänapäeva Eestis maailmatraditsiooni taustal, Tabud teaduses ja elus:593-605. Akadeemia 10.aastakäik 1998 number 3. Linnaeestlaste sugulussuhted:460- 461. Akadeemia 12.aastakäik 2000 number 4. Sünnikombestikust linnas ja maal, Lapseooteajaga seotud pärimuslikud kujutelmad:807-813, Eelistatum sugu:814- 816, Platsenta:843- 847. Akadeemia 12.aastakäik 2000 number 5. Sünnikombestikust linnas ja maal, Toimingud vastsündinuga:1017-1025, Katsikul käimine: 1029-1032. Akadeemia 16.aastakäik 2004 number 11. Muutuvast matusekombestikust Eestis. Suhtumine surma ja matustesse: 2530-2532
Siit tuleneb sakslaste ja mittesakslaste sotsiaalse ja õigusliku seisundi ning kultuurilise nivoo erinevus hiliskeskaegses ühiskonnas. Kiriklike reformikatsete perioodil, püüdis kirik Liivimaal olude sunnil mittesakslaste hingeõndsuse eest enam hoolitseda. Kirikutesse loodi mittesaksa jutlustajakoht. Alles reformatsioon äratas kiriku huvi rahvakeelte vastu(puhtakujuline jumalasõna Martin Luthteri õpetusest). Reformatsioon mõjus demokratiseerivalt mittesakslate ja linnaeestlaste kultuurioludele. Uue evangeelse kirikukorraldusega anti eestlaste kogudustele kasutada suured kirikud, ja nüüdsest peale alanud regulaarsete eestikeelsete jutlusetega tõstis luterlik reformatsioon esile rahvakeelse kirikliku trükisõna muretsemise. 2.1 Eestikeelsed trükised 16. sajandil Trükitud raamat jõudis Liivimaale juba 15. sajandil. Trükiste levikule viitavad Tallinnas säilitatavad inkunaablid, millest osa algselt Tallinna dominiiklaste kloostrile, Oleviste jutlustajale
Õiguslik korraldus andis eelise sisserändajaile. Al 14. sajandi lõpust hakati järjest enam piirama mittesasklaste pääsu "parematesse" ametitesse, kohati piirama õigust omada linnas kinnisvara. Ka ehted, rõivaesemed ja muudki asjad jagunesid samuti saksa ja mittesaksa omadeks. Kuid pigem tegu sunnismaiste talupoegade eemalehoidmisega, mitte etniliste eestlaste. Kartus, et talupojad tulevad linna ja võtavad töökohad ära ja teevad tööd, milleks sobivad pole. Linnaeestlaste või -lätlaste suhtes ei pruukinud kehtida. Sotsiaalsete seinte jäigastumine, sõltuvate talupoegade tõrjumine linnadest, aututeks peetavate inimeste hulga kasv linnades - oli üleeuroopaline tendents. Selle üheks oluliseks põhjuseks oli maa- ja linnaelanikkonna muutunud omavaheline suhe. Hansalinnades on täheldatud kodanikuks astunute suurt tõusu 14. saj teisel poolel ja 15 saj alguses. Põhjused peituvad suurel määral epideemiates, lüngad
Tegutsedes ülikoolides edendasid nad teoloogiat ja filosoofiat (Albertus Magnus, Aquino Thomas, Meister Eckhart). Dominikaanlased tegelesid kõikjal misjoniga, seega on arusaadav, et nende ordu oli üks esimesi, mis alustas tegevust ka Eestis. Tallinnasse asusid dominiiklased 1229. a., Tartusse 1300. a., mõnevõrra hiljem ka Narva. Dominiiklased tundsid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. · Augustiinlaste ordu Katoliiklik munga- ja nunnaordu, mille liikmed elavad Püha Augustinuse teostest lähtuvate reeglite järgi. Ordu asutamise kinnitas paavst Innocentius IV 1244. a. Augustiinlased jagunesid kaheks põhiliseks haruks: augustiinlaste reeglite järgi elavad toomhärrad ehk kanoonikud, kes püüdsid ühendada vaimulikku kutsumust ühiskondlike kohustuste täitmisega ja
Seda laadi ajaloovaade ei olnud mitte ainult rahvuslik, vaid ka luterlik. Kultuuritegelaste päritolu seotud vennastekogudusega. Kui kahe maailmasõja vahel etapleerus eesti teaduslik mediavistika, siis sellest samast Jakobsoni-Merkeli ideestikust kuigi kaugele ei mindud. Tõusis nõudmine kirjutada Eesti ajalugu. Kui varem oli vaadeldud, et on saksa linn, siis 30ndatel selgus, et linnade enamus olid mittesakslased. Hakati keskenduma maa- ja linnaeestlaste ajaloole. Eestis kõige enam jõudis agraarajaloos teha Blumfelt. See oli oma aja kogu maailma medievistikas üsna innovaatiline. Eesti kui koht, kus hakati kasutama statistilisi-massilisi andmeid maarahva uurimisel. Blumfelt ei doktoritöö hävis sõjas, töötas hiljem Rootsis. Samas traditsioonis jätkati keskaja agraaraja uurimist ka Nõukogude Eestis Sulev Vahtre poolt, mis on andnud ka jääva väärtusega tulemusi. Uuesti hakkas teemade ring laienema 70. aastate lõpus
tähendusrikkus, mille annavad neile talletunud aja jäljed. Need meenutavad kõiki inimesi ja elatud elusid, mis selle majaga seotud on, kõiki neid võimalikke sündmusi, mis seal on toimunud, lugusid, mida seal on jutustatud, mõtteid, mis seal on mõeldud ja tundeid, mida seal on läbi elatud. Puitkorterelamutel ja puitasumitel on meie pärandi kontekstis eriline tähendus muidugi veel selle poolest, et sageli on nad just meie endi esivanemate ehk linnaeestlaste elu- ja kultuurikeskkond. Suur osa sellest ajaloolisest ehituspärandist, millega me Eestimaal tegeleme ja mida hoiame, on ju meile justkui kellegi teise poolt hoida jäetud või antud: mõisad, kirikud või linnused on enamjaolt valminud minevikus valitsenud kõrgklassi esindajate tellimusel, kes valdavalt ei olnud eestlased. Ka Tallinna keskaegsetes kaupmehemajades ei rääkinud omaaegne pererahvas tavaliselt maakeeles.
Esimene osa oli kõige ulatuslikum pealkirjaga Õpetliku sisuga rahvavalgustuslikud kirjutised. Siin kavatseti tuua artikleid 7 valdkonnast: loodusteadused, arstiteadus (põhiliselt rahva tervishoid), põllumajandus ja tehnoloogia, geograafia ja etnograafia, ajalugu (eriti kuulsate inimeste biograafiad), pedagoogika (artiklid nii laste kasvatamisest kui kõlblusõpetusest) ja viimaks "kohaliku lihtrahva elu mitmesugustel teemadel, kiiduväärsetest ja halbadest kommetest, talupoegade ja linnaeestlaste mitmesugustest institutsioonidest. Teine osa oli kirjandus, eriti jutud lihtrahva elust, muinaslood, naljad, luuletused. Kolmas oli kriitika ja bibliograafia, mille eesmärgiks oli võimalikult täielikult tutvustada eesti keeles ilmunud raamatuid. Neljas osa oli mitmesuguste õpetuste ja praktiliste nõuannete ning kuulutuste jaoks. Eesti Koit pidi ilmuma üks kord nädalas ühe trükipoogna suuruses koos lisadega. Õpetatud Eesti Seltsile ajakirja asutamiseks luba ei antud.
Ja mitte ainult uute teoste ilmumine, vaid ka varemilmunute kordustrüid --nii keelas tsensuur üalmägitud eeskirja põjal näteks 1899. a. «Tasuja» uue trüi väjaandmise. Bornhöe need jutustused, milles ta kujutab oma kaasaegset XIX saj. lõu linnaolustikku, ei ole kül omanud ajalooliste teostega võreldavat üiskondlikku mõu, kuid teatavat täelepanu pävivad ometi. Jutustades tolleaegse Tallinna eesti kodanluse ja väkekodanluse elust, vahekordadest allakäva aadli esin457 dajatega, linnaeestlaste saksastumisest jne., aitasid need teosed kaasa kirjanduse vaateala laienemisele, kuna varasem proosa piirdus peamiselt küaelu ainestikuga. Peamist huvi pakub Bornhöe jutustustes tolleaegse olustiku, mitmesugustesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste, nende mõteviisi, harjumuste ja vaadete tõpäane kujutus. Tätsamates nendest --«Anni neitsipõves» ja «Rollides», mis on oma sisult võdlemisi läedased --on kesksel köal aadli narruseni ulatuva seisusliku
annaabi.ee 
