Linnade laienemin ja sisestruktuur (0)

2.7.LINNADE LAIENEMINE JA SISESTRUKTUUR .
Linnad jagunevad sektoriteks, mis kujunevad sõltuvalt maa hinnast ja keskuse kaugusest. Vanades ühe keskusega linnades eristatakse järgmisi linnaosi:
1).kesklinn-ärila, kus ülekaalus on kaubandus ja kontoripinnad;
2)üleminekupiirkond- agul ; segahoonestus, kus valdavad ümberehitatud teenindushooned, kontorid ja elamud ; soositud elamispiirkond;
3)vana tööstuspiirkond; 19.-20.saj. tööstus-või ladude piirkond, mis on nüüdseks sageli ümber ehitatud kaubandus-või elamispiirkonnaks:
4)madala maksumusega elurajoonid;
5)kõrge maksumusega (eliidi)elamurajoonid;
6)uuskeskus ( edge city);
7)uus tootmise piirkond, nt. Lennuvälja juures;
8)uus (raske) tööstuspiirkond;
9)vanad ja uued keskklassi elamurajoonid (korrusmajad);
10)eeslinn, vaid eliidi elumajad(suburb);
11)regeneratsiooniala endises agulis (2) või tööstuslala (3).
Väljaspool linna piiri paiknevad tuumikuga tihedalt seotud eeslinn ja uuslinn .
Kesklinna moodustab enamasti ajalooline linnasüda. Aja jooksul linn kasvab. Kesklinnast, mis on parima kättesaadabusega, saab kaubanudus- ja kontoritetsoon ehk nn. Ärila (ehk city, ingl.k. central business district ). Seal paiknevad kalleimad kauplused, pankade ja firmade peakontorid, valitsusasutused jmt. Kõrgete hindade tõttu surutakse elanikud, tootmine ja vähemtulus kaubandus kesklinnast välja. Ruumipuudus ja kinnisvara kõrge hind sunnib ehitama kõrghooneid.
City moodustamine on eriti ilmekas Põhja-Ameerika suurlinnades (New York , Chicago, Toronto ), mille ärilad koosnevad taevasse kõrguvatest pilvelõhkujatest (õhk ei maksa ju midagi). Ameerikas on pilvelõhkujad kujunenud firmade maine kujundamise komponendiks.
Euroopas, kus vanalinnad on sageli arhitektuuriliselt üliväärtuslikud ja kus avalikul võimul on linna planeerimisel olnu dmärksa suurem roll, kasvavad ameerikalikud ärilad vana keskuse naabruses. Teenindusettevõtlus paikneb lisaks linnasüdametele ka eeslinnakeskustes, kesklinna lähedastes vanades renoveeritud tööstuskvartalites ja ka eraldi selleks otstarbeks rajatud uuslinnade (ingl.k. edge city) äripindadel linnast väljas, kuhu on hea autoga ligi pääseda.
Kesklinna ümbritseb harilikult üleminekutsoon, varasem agul ja tööstusvöö segahoonestuse, elamute, kontorite, kaupluste ja teenindusettevõtetega. Vanad tööstuspiirkonnad on paljudes linnades muudetud elamu- või kaubanduspiirkonnaks.
Kapitalistliku linna territooriumil on selgelt eristatavad erineva maksumusega elurajoonid: kõrghoonetega odavakortelistest magalatest kuni suurte kruntide ja luksuslike villadega eliitlinnaosadeni. Sotsialistlikus linnas sellist eristumist ei olnud, kuna maal polnud hinda ja elanike jõukus oli piiratud. Erinebused on hakanud kujunema alles pärast sotsialismi lõppu.
Alates tööstusjastu teisest poolest ümbritsevad kõiki suuremaid linnu eeslinnad või linlastest maaelanike asumid. Inimesed on linnast lahkunud ning rajanud elamise odavamasse ja paremasse elukeskkonda. Tänu (auto) transpordile moodustub linnaregioon, mis pole enam maapiirkond ega veel ka päris linn.
Linnasektorite kujunemine
Aja jooksul on linnad läbi teinud kindlad arengustaadiumid, mille vältel on linnade ruumiline korraldus muutunud. Igas järgmises staadiumis on vanad hooned lammutatud või uuel moel kasutusse võetud.
Põllumajandusajastu linnas olid avalikud asutused ( kirik , kool), teenindus(turg), tootmine ja elamurajoonid surutud linna kaitsemüüride vahele ja paiknesid segamini . Iseloomulikud olid kitsad , harilikult ebasümmeetrilised tänavad. Linnad olid antisanitaarsed ja äärmiselt halbade elutingimustega.
Algul kindlusasulana rajatud linnade elnakie arv ajapikku kasvas ja valgus müüride vahelt agulitesse. Linnaelanikud eristusid jõukuse järgi-heakorralised ja ümberehitatud kivihoonetega tuumikus elasid kõige jõukamad linnakodanikud, räpastes puitagulistes vaesed tööinimesed.
Tööstusajastu linn kasvas kõige kiiremini. Ärila kasvas nii laiusesse kui ka kõrgusesse. Varasemad agulid jäid otse ärikeskuse külje alla. Et aga elamuehitus on kulukas , siis agulitesse ei kolitud, vaid autosid omavad ja jõukamad teeninduses või juhikohtadel töötavad linnaelanikud ( valgekraed ) rajasid kodu äärelinnades ning hiljem ka eeslinnades, kust algul rongidega ja hiljem autodega kesklinan tööle sõideti.
Maalt tuli linnadesse jätkuvalt inimesi, kes vaestena olid sunnitud elama agulites. Linnade kiire kasv, antisanitaarsus ja epideemiad ning linna kui funktsioneeriva organismi keerukus sundis linnavõime 19.sajandi lõpus mõtlema rohkem sellele, kuidas liiklust ning elamu- ja tööstusrajoone ratsionaalselt paigutada.
Tööstusajastu lõppedes suurema osa elanikkonna heaolu paranes . Palju kapitali suunati linnast välja asuvate eramute ehitusse. Kehvade elutingimuste, saastumise ja kuritegevuse eest lahkuti ärilaid ümbritsevatest agulitest eeslinnadesse. Agulid lagunesid veelgi ja neist kujuneisd kuritegevuse pesad, mis omakorda peletasid eemale korralike elanikke. Linn kaotas tööstuslinna ringstruktuuri ning kujunes planeerimisest ja sotsiaalsetest protsessidest tingituna sektoriliseks nii funktsionaalses (tööstuse- ja elurajoonid) kui ka elurajoonide (sissetulekute jaotuse ja etniliste tunnuste järgi) lõikes.
Infoajastu linn-hajutamine linnastusruumis ja taaslinnastumine .
Infoajastu linnas väheneb tööstustöökohtade osakaal oluliselt tootmise üleilmastumise ja mehhaniseerimise tõttu (deindustrialiseerumine). Nn. Valgekraede ja eriti info- ja teadussektoris töötavate inimeste (ehk kuldkraede) osatähtsus tõuseb. Tekivad uued linnasisesed mustrid: vanad agulid taasasustatakse ja tööstushooned renoveeritakse.
Väidetakse, et infoajastu linnadest kaob keskklass (töölised) ja elanikkond jaguneb kaheks: suure sissetulekuga kõrgprofessionaalid ning madalapalgalised teenindustöötajad (koristajad, lapsehoidjad, isikuteenindajad). Muugulgas kaotavad mitmed varasemad ühiskondlikust teadvusest lähtuvad käitumismallid (auto ja maja omamine kui teatud klassitunnus) endise tähtsuse ja inimeste ruumiline käitumine linnas muutub märksa mitmekesisemaks.
Ennekõike tootmisettevõtted, aga üha enam ka ettevõtete peakorterid ja infoteenindusettevõtted kolivad ummikutes vaevlevatest kesklinnadest eeslinnadesse ja veelgi kaugemale, et juurdepääs autoga oleks hõlpsam. Uuesd töökohad tekivad kõrgtehnoloogilistesse teadusparkidesse ja uustööstuspiirkondadesse, soodustades töö- ja elukohtade hajumist. Suurema kuritegevusega linnade (Los Angeles , Miami jt.) tagamaale kerkivad rikaste turvatud asumid.
Üha enam infoühiskonna inimesi töötab kodus, nn.-kaugtööd. Nii säästavad firmad kulutusi kontoripindadele ja töötajad igapäevaseid sõidukulusid. Selle tulemusel paigutab osa töökohti ümber elurajoonidesse, meeldivasse loodus- ja kultuurikeskkonda. Pendelrände ja transpordi intensiivsus väheneb oluliselt.
Elukohtade paigutust ja muutust mõjutab oluliselt elanike vanuseline jaotus. Noored vallalised valgekraed (ingl.k. yuppie ), kellel ei ole veel piisavalt raha oma maja ja auto ostmiseks , elavad kesklinnas, kuni saavutavad karjääriredelil teatud positsiooni, millega kaasneb kõrgeim palk. Abielludes ja keskikka jõudes kolivad nad äärelinnavaikusesse, kust ei ole veel liiga kauge tööle läia. Vananedes ja karjäärist loobudes ostetakse sageli maa meeldivas maapiirkonnas, kus siis pensionipõlve peetakse.
Siintoodud linna arengu staadiumitest võib infolinna mustreid leida vaid arenenud läneriikidest.
Eesti suuremates linnades toimuvad praegu protsessid, mis on iseloomulikud nii tööstuses- kui ka infolinnale. Pärast nõukogude perioodi, mil maal ei olnud hinda ja maakasutust reguleerisid tsentraaksed plaanid, on selgelt kujunemas kalli maa ja büroopindadega linnakeskused, kus aktiivselt ehitatakse.
Eesti linnaelanikkond eristub sissetulekute, vanuse ja rahvustunnuste alusel. Inimesed rändavad maalt linna (tööstuslinna 1.staadium), samas on jälgitav eeslinnastumise (tööstuslinna 2 staadium) ja agulimajade remontimine (infostaadium). Üldiseks probleemiks on kujunemas tänavate ülekoormatus eratranspordiga ja liiklusest lähtuv saastekoormuse kasv.