Lindudest vanasõnu ja rahvajutte (1)

Vanasõnu lindudest
Kured läinud- kurjad ilmad, haned läinud- hallad taga, luiged läinud- lumi taga.
Kui talvel linnuke aknale istub, peab talle süüa andma, muidu sureb keegi perekonnast (Türi)
 Ei pea viimast viljapead põllu pealt ära noppima: taevaaluste linnujagu peab alles jääma. (Kaarma)
 Varblasi ei tohi eemale peletada, veel vähem kinni püüda või surmata – see toob otsekohe suurt lambaikaldust. ( Kadrina )
 Kevadistele rändlindudele tuleb öelda: “Tere, tere, linnukesed , tulite jälle meile tagasi!” (Kadrina)
 “Tere-tere, linnukene , kauge teekonna lõpetaja!” Nii öeldi kevadel lindudele, kes tulid. (Kodavere)
 Ära kulli sega, kui ta üleval hiirt, ussi või rotti passib. (Saaremaa)
LÕOKE TOOB LÕUNASOOJA,PÄÄSUKE TOOB PÄEVASOOJA ÖÖBIK , SEE TOOB ÖÖSOOJA . ( Paistu )
Hommiku hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekägu.
Harakas laulab haigust, vares laulab vaesust .
Kui kured kisendavad, tuleb kurja ilma.
Kui luiged madalalt lendavad, siis tuleb madal talv; kui luiged kõrgelt lendavad, siis tuleb sügav talv.
Kui vares 3 korda vaagub, siis tuleb kevad. (Saarde)
Parem varblane peos kui tuvi katusel
Linavästrik taob jõejää oma pika sabaga puruks.
Luiged viivad lume.
Kägu kukub lehed puusse.
Kui pääsuke lendab tuppa , siis juhtub midagi väga halba. 
Kui lind kakab peale, see toob õnne.
Harakas maja ümber askeldamas toob halba õnne
Vares kuuseladvas tähendab peatselt rasket õnnetust või surma lähedaste seas.
Rahvajutte lindudest
PUUKORISTAJA
Kord kuulnud puukoristaja ööbiku laulu ja küsinud ta käest: “Kust sa need laulud õppisid?”
Ööbik vastanud: “Kuulasin külalapsi karjatänaval.”
Puukoristaja tahtis sama ilusasti osata laulda ja läks karjatänavale kuulama. Samal ajal aga kõndis hall hobune mööda tänavat ja laskis sinna oma soru. Puukoristaja õppis kuuldud hääle ära ja teebki nüüd “sorrr”. Sellepärast kutsutakse lindu nüüd kusetajaks.
PEOLEO
Ennevanasti käskind Jumal kõigil loomadel ja lindudel tulla kaevu kaevama , et kuival ajal vett oleks. Peoleo üksi hoidnud tööst kõrvale, et oma kaunist rüüd hoida. Jumal näinud seda ja keelanud peoleol kaevudest, muudest aukudest ja nõgudest joomise ära. Ainult puulehtede pealt tohtis ta vett saada. Sellest ajast saati peab vihmakass ainult puulehtede pealt jooma, et oma ilusat kuube hoides kaevu kaevamisest eemale hoidis. Seetõttu karjub nüüd peoleo aina vihma.
VINT
Rahvas räägib, et ka vint, nagu peoleogi, ei olevat osa võtnud jõesängi (mõnel pool kaevu) kaevamise töödest, mistõttu ta nüüd ainult lepalehtede pealt tohtivat juua. Seepärast karjuvatki vint vihma.
Tegelikult ei ole vindi laulul ja vihmal mingit seost.
ÖÖBIK
Põllumees kündis härgadega, kelle nimeks olid Kiri ja Küüt.Härjad olid väga laisad. Põllumees pidi neid kogu aeg tagant sundima:” Kiri! Küüt! Laisk , laisk! Too piits , too piits!”
Ööbik kuulis künnimehe hüüdu ja juba järgmisel hommikul laulis ta  ise: “Kiri! Küüt! Laisk! Laisk! Too piits, too piits, plaks , plaks, plaks!” Nii laulab ta tänapäevani.
LEHELIND
Kui Metsaisa lindudele laule jagas, magas väike lehelind selle maha. Teised laulnud, tema aga ei osanud midagi teha. Kord juhtunud ta karja juurde. Sinna tulnud tüdruk lehma lüpsma. Ta lüpsnud ikka “ silk , solk, silk, solk”. Lind kuulnud ja laulnud järele. Nii sai ta endale laulu.