Ringjooneline liikumine aga see eest võib olla nii lõputu kui ka pidev. Liikumine ei ole võimalik ilma vormi ja mateeriata, seega tegi Aristoteles järelduse, et liikumine on igavene (ehk ka maailm on igavene). Kui liikumisel oleks algus või lõpp, siis oleks selle liikuma käima lükanud mingi muu liikumine ja selle peataks mingisugune muu liikumine, mis oleks võimalik. Seega on Aristotelse sõnul olemas igavene liikumapanev jõud, mis on ka esmane liikumapanija, mida ta nimetab jumalaks. Jumal ei sisalda endas mingit võimalikkust, ta on läbinisti tegelikkus ja puhas vorm (vormide vorm). Kuna Aristotlese sõnul on kõige liikuva miski liikuma pannud, siis tekitas see aga probleemi sundliikumise seletamisega (näiteks lendulastud vibunoole liikumine). Seda, et peale noole laskmist vibu enam noole liikumist ei mõjuta, kuid nool liikub ikkagi edasi, selgitas Aristoteles keskkonna
Aristoteles vaatles maailma reaalselt. Tema maailmaks oli Maa kui taevakehade suletud süsteem. Maal valitsesid neli elementi: tuli, õhk, vesi ja maa. Seal tuli ka Aristotelese olemisõpetus. Ükski asi ei saa olla ilma vormi ja mateeriata. Loodus on mateeria vallutamine vormi poolt. Mateeria aga ei saa eksisteerida ilma elementide vormideta. Kuna vorm on liikumapanev jõud, siis allapoole liikudes jõutakse esmase mateeriani (mateeria prima). Ülespoole liikudes jõutakse esmase liikumapanija Jumalani. Aristotelese järgi on jumal vormitu ja liikumatu, ning esmatähtsusetu. Platoni arvates pidi inimestel olema religioon. Ta uskus, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta Jumalasse. Usule jumalasse lisandub veel usk isiklikusse surematusse. Platoni hingeõpetuse järgi on hing surematu. Hing on pärit ideede maailmast, inimese kehasse satub ta läbi sünni, kus ta on vangis ning igatseb tagasi ideede riiki. Aristoteles ütle, et hing on kõikidel elusolenditel lihtsalt keha vorm
Kui ei juhtu täpselt nii nagu ennustati, siis seisneb tarkuse kriteerium inimese mõistlikkuses ja suutlikkuses olukorraga leppida. Thomas uurib oma essees jumala olemasolu vastates küsimustele,kas Jumal on, kuidas ta on ning mis kuulub tema tegevuse juurde. Ta järeldab,et jumala olemasolu on nii võimalik kui ka võimatu. On võimatu,et miski on ühel ja samal kombel liikumapanev ja liikumapandav,seega järeldub,et on olemas mingi esimene liikumapanija-Jumal. Sama loogikaja järeldub ka,et Jumal on esimene toimivpõhjus. Jumal on iseenesest paratamatu ning on teistele paratamatuse põhjuseks. Jumal on kõikide asjade olemise, ja headuse, ja mis tahes täiuse põhjus, ta on tunnetatav ja arusaav, ning ta seab kõiki looduslikke asju eesmärgi poole. Kuna on olemas loodusseadused peab olema keegi,kes neid looduslikke asju eesmärgi poole seab. Seda nimetataksegi jumalaks. Ta kirjutab,et Jumalat saab
millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed. Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Aristotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende
Kui mateeria ei saa kunagi eksisteerida nii, et tal poleks mingit vormi, ning vormid on mateeria staatilised ja dünaamilised tunnused ning kui mateeria omandab vormi üksnes tänu materiaalsele asjale, millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed. Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust: algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit potentsiaalsust, mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat. 5 Tunnetus- Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid
teadmistes mõistab ta hukka ,,iidolid" sest need takistavad tõeste teadmiste omandamist. Iidoleid on 4 liiki : hõimuiidolid (kalduvus näha asja seoses meiega ,mitte nii,nagu nad iseenesest on.selleks et loodust käsutada tuleb kõigepealt õppida loodusele kuuletuma); koopaiidolid( eri inimeste kaasasündinud ja omandatud eripärad, mis kallutavad inimeste arusaama asjadest),turuiidolid tulenevad keele mõjust: me kasutame sõnu, millele tegelikkuses miski ei vasta (näiteks saatus,esmane liikumapanija, element tuli),teatri-iidolid on filosoofiliste süsteemide kahjulik mõju. Bacon peab silmas eeskätt Aristotelest ja tema järgijaid, kes Baconi arvates painutavad loodust, et see Aristotelese filosoofiaga vastavuses oleks. Bacon tahab öelda et teadlane peab lähenema loodusele süütu ja rikkumata silmaga. Baconi meetodi nõrgad kohad tulenevad sellest, et ilma inimliku subjektiivsuse ja äraarvamiseta ei ole teaduslik uurimistöö võimalik. Baconi
materiaalsele asjale, millel juba on see vorm, siis ei saa olla loomist ega esimest antud liiki vormi. Seega peavad maailm ja liikumised maailmas olema igavesed. Kuigi asjadel ei ole algust ajas, peab samaaegselt toimivate põhjuste jadal olema esimene liige, millel ei ole põhjust. Et iga tagajärg nõuab põhjust, mis on temast numeeriliselt erinev ning antud tagajärje põhjuste lõputu regress seda tagajärge esile ei kutsuks, siis peab olema põhjuseta algpõhjus ehk liikumatu liikumapanija. Sellel ei saa olla mingit võimalikkust (potentsiaalsust), mistõttu see peab olema mateeriavaba vorm. Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Arustotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid
vaid on samal ajal külm võimalikkuses. Järelikult on võimatu, et miski oleks ühel ja samal kombel liikumapanev ja liikumapandav, ehk paneks iseennast liikuma. Järelikult peab kõike, mis liigub, panema liikuma [miski] muu. Järelikult kui seda, mis paneb liikuma, pannakse liikuma, peab ka teda ennast liikuma panema muu, ja sedagi muu. Aga see ei ole lõpmatusse minemine (lõputu regress), sest nõnda ei oleks miski esimene liikumapanija; ja järelikult ka mitte mingi muu liikumapanija, sest teised liikumapanijad ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et neid paneb liikuma esimene liikumapanija, nagu näiteks kepp ei pane liikuma teisiti kui seeläbi, et käsi paneb teda liikuma. Järelikult peab jõudma mingi esimese liikumapanijani, mida miski liikuma ei pane, ja sellest saavad kõik aru kui Jumalast. Teine tee lähtub toimivpõhjusest. Me ju leiame, et nendes meeltega tajutavates
Ta kutsub esile liikumist, olles ise liikumatu. Aristotelese järgi on see võimalik üksnes juhul, kui algpõhjus iha objektina tõmbab asju külge, ilma et ta ise muutuks. See seletab taeva ja kõikide Maa elanike eesmärgipärast liikumist. Iga asi püüab saada Algpõhjuse sarnaseks, niivõrd kui asja loomus seda võimaldab. Elusolendid paljunevad, et nende liik oleks surematu, ja ka teised asjad jäljendavad Jumala elu. Jumal (Esmane Liikumapanija) naudib igavest õnne, mõeldes kõige väärilisemast mõtlemise objektist omaenda mõtlemisest. Aristotelese universum on suletud süsteem, mis koosneb taevastest ja maistest substantsidest, mis igavesti liiguvad ja muutuvad vastavalt oma ihale jäljendada Jumalat. http://et.wikipedia.org/wiki/Aristoteles Tunnetus Aristotelese tunnetusteooria tuleneb sellest, et ta heidab kõrvale Platoni eidosed kui füüsilisest maailmast lahus olevad vormid
Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhitõde. Inimene on ajalooga algusest peale seotud. Ajaloofilosoofia aineks on maailmavaimu arengu seaduspärasused. Maailmavaim on aluseks kõigile maailmas toimuvatele ajaloolistele protsessidele ja sündmustele. Maailmavaimu ei seosta Hegel ühegi konkreetse isikuga ega ka Jumalaga tavainimese mõistes. Maailmavaim on pigem üldistatud inimene või inimteadvus, mis on vastandatud mõtteliselt konkreetsetele inimestele. Ta tegutseb ajaloos ja on selle liikumapanija. Hegel on veendunud, et ajalugu on mõistuspärane, sest ilma selle veendumuseta ei saaks olla ka ajaloofilosoofiat. Mõistus, mis avaldub maailmaajaloos, on maailmamõistus. Viimane avab ajaloo tema loogika aspektist lähtudes ning kujutab seega endast ajaloolist seaduspärasust. Maailmamõistus ei samastu Hegelil maailmavaimuga, sest maailmavaim on ajaloo aluseks ja tema lahutamatuks omaduseks ongi maailmamõistus.
siis peabki ta olemasolema ka tegelikult, mitte ainult mõtteliselt. Vastasel juhul poleks ta midagi, millest enamat pole võimalik mõelda. Jumalatõestused: 1)ontoloogiline (''tõeliselt olev'') jumalatõestus. Thomas Aquino: Causa mouvenes igasugune liikumine ja muutumine nõuab liikumapanijat. Kuna aga liikumapanijate rida ei saa lõpmatuseni venitada, peab olema ensimene liikumapanija Jumal. Causa prima igal mõjul on oma põhjus, kuna ga miski ei saa olla iseesnda põhjus, peab olema olemas esimene iseennast põhjustanud põhjus: Jumal. On asju, mis võivad olla või mitte olla. Kui kõik oleks nii loodud, et see võib olla aga võib ka mitte olla, siis aga ei saanuks midagi eksisteerima hakata. Järelikult on asju, mis on hädavajalikd, kas iseenesest lähtuvalt või teiste tõttu. Teistest lähtuvalt paratamatute asjade rida ei saa olla lõputu,
Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma panija ja liikumiseshoidja ise ka oma liikumise milleltki saama. Selline liikuvate asjade ja nende liikumapanijate ahel kas läheb lõpmatusse või pidi leiduma esimene liikumapanija, mis kas annab ka iseendale liikumise (nii arvas Platon) või on ise liikumatu (nii arvas Aristoteles). Platon käsitleb seda probleemi oma hilisteoses “Phaidros” (245c-246a; Platon, Teosed I, lk. 311). Kreekalikule maailmamõistmisele iseloomulikult oli ta seisukohal, et lõpmatusse ei saa liikumapanijate ahel minna, niisiis pidi leiduma üks algus (arche), kust kõik tekkinu pärit on. Too arche ise ei saanud olla millestki tekkinud, sest kui ta oleks millestki tekkinud, siis ei oleks ta
Pierre Abelaerd (1079 - 1142) kontseptualism - universaaliad on enne inimesi ja asju ideedena jumaliku vaimu sisuks. Inimvaim suudab abstraktsiooni abil uni taibata. Mõisted pole suvakad, abst tulemus. Inimtunnetuse seisukohalt omavad universaalsust üksnes sõnad. Sõna juures 2 osa sermo-tähendus. vox- hääl, kõla Ah jah.. whutever 5. PILET REENA KONSPEKT 1. Milles seisnes antiikse ja kristliku eluhoiaku vastuolud Jumala ja inimese käsitlemine Hera: jumalik ürgtuli ari: esimene liikumapanija, iseennast vaatlev vaim. Stoi: panteistlik jumal=kõik. Plotinos: aint jumal tõeline, kõk muu jumaliku olemise emonatsioonne vastuhelk Kri: kõikvõimas looja, maailm on tahte läbi ei millestki. Kõik peale jumala on loodu, nende vahel ületamatu kuristik. Kõik olemas ainult jumala tahtele. Inimese ülesanne on täita jumala tahet. Seda teades oma tahet ilutas sõnaga=riik. Kirst vaga ülim voorus alandlikkus looja vastu.
Kõigi ajalooliste sündmuste ja protsesside substant (alus) on maailmavaim. See maailmavaim ei ole konkreetne isik, ka mitte Jumal lihtrahvalikus tähenduses; pigem on see inimene üleüldse, abstraktne inimene või inimteadvus üleüldse, mis mõtteliselt vastandatakse konkreetsetele inimestele. Selline vastandamine saab olla vaid mõtteline, sest tegelikult "vaim ei hõlju ajaloo kohal nagu vete kohal, vaid tegutseb ajaloos ja on ajaloo liikumapanija". Kogu Hegeli ajaloofilosoofiat läbib mõte ajaloo mõistuspärasusest. Ajaloofilosoofia pole Hegeli arvates võimalikki ilma veendumuseta, et ajalugu on mõistuspärane: "Kes mõistlikult vaatab maailma, sellele vaatab ka maailm mõistlikult vastu". Mõistus, avaldudes maailmaajaloos, on maailmamõistus. Mõisted maailmavaim ja maailmamõistus ei ole Hegeli jaoks identsed. Maailmavaim on ajaloo substants ehk alus,
Tähtsaim on finaalne põhjus, loodus ei tee midagi otstarbetult. Igas esemes on entelehhia - sisemine eesmärk, nähtuse loomus (kanamunast tuleb kanapoeg). Tõstatab esimest korda pärilusprobleemi. Maailma üheks lahutamatumaks osaks on liikumine - iga muudatus, mis toimub. Maailm on igavene. Maailma loomist pole. Kust on liikumine alguse saanud? Alguses oli liikumapanev jõud - primum mobile immotum (esmane liikumapanija). See liikumapanija on ise muutumatu, täiuslik, kehatu, ruumitu, igavene, liikumatu. Füüsika. Eristab 4 liikumist: 1)suurenemine & vähenemine; 2)kvalitatiivne muutumine - kvaliteet muutub; 3)tekkimine & hävimine; 4)ruumiline ümberpaiknemine. Kõik muutuvad neljandaks. Elu on liikumine. Ringjooneline, sirgjooneline liikumine. 5 Terve kosmos on kerakujuline. Jaguneb kaheks: ülal- ja allpool kuud. Ülalpool on taevane. Allpool on maa, õhk, vesi ja tuli. Tsentrumis on Maa. Selle
sõltu millestki muust. · Jumala suveräänsus · Kas selline olend on olemas? · Kogu loodu lähtub jumalikust tahtest. · Kosmos on mõistuspärane ja mõistuspärases · Seejuures Jumal tahab vaid seda, mis on universumis peab olema Põhjustamata Olend, loogiliselt vastuoludeta. Liikumatu Liikumapanija, olemise hierarhia tipp. · Samuti sõltub moraalne kord Jumala tahtest: Miski pidi põhjuse ja tagajärje ahela käima · "Miski on selletõttu hea, et Jumal seda nii tahab." panema. · Inimese tahe · Sellise kõrgeima olendi puudumine tähendaks, et · Tahte juhtimise alt vabanenud tungidele rajatud elu meie mõistus ei ole kooskõlas reaalsuse tervikuga. moondub
Jumalat vaadeldakse kehatu, ajatu, kõikvõimsa, targa ja heana. Ta on loonud maailma eimillestki. Tõestused lahterdusid järgmiselt: ontoloogiline jumalatõestus (tegelik olemasolu on midagi enamat kui vaid mõeldav olemasolu ning kuna Jumal on miski, millest enamat pole võimalik ette kujutada, peab ta olemas olema ka tegelikult, mitte ainult mõtteliselt), Jumal kui liikuma panija (igasugune liikumine ja muutumine nõuab liikumapanijat, mistõttu peab olema esimene liikumapanija, kes ise on liikumatu e Jumal), Jumal kui põhjustaja (mitte miski ei saa olla iseenda põhjus ja põhjuste ahel ei saa olla lõpmatu, peab olemas olema esimenne iseennast mitte põhjustanud põhjus e Jumal), Jumal kui hädavajalik ja paratamatu (on asju, mis pole hädavajalikud, ent ka asju, mis on hädavajalikud, kas iseendast lähtuvalt või teiste tõttu ning kuna teistest lähtuvate paratamatute asjade rida ei saa olla lõputu, on olemas esimene iseenesest
Poliitika sisuks on inimesed, formaalseks kujuks on võimukorraldus (aristokraatia, demokraatia vms), kujundajaks on seadusandja või valitseja ning eesmärgiks on hea elu. Vorm on see, tänu millele vormita materjalist saab mingi asi. Igas asjas, mida me oma meelte ja aruga tunnetame, on vorm (idee) ja mateeria läbi põimunud. Ta usub platonlikult, et on olemas ka puhas vorm, igasugusele mateeriale eelneb puhas ideedemaailm, igavene ja jumalik, peab olema esimene liikumapanija jumalik vaim, vormitu mateeria liikumise algallikas, seda nimetab ülimaks hüveks või täiuslikuks olemiseks. Materiaalsuses on ka võimalikkus ehk potentsiaalsus, et võimalus realiseeruks, saaks tegelikkuseks, ehk aktuaalsuseks, peab asi püüdlema selle suunas. Vaas ja see muu värk...formaalne ja eesmärkpõhjus. Kõikidel liikidel on kalduvus areneda kõrgema poole. Kunstnik ja ehitusmeister on kui loodus ise, mis on alati liikumises ning teeb seetõttu tegelikkuseks üha uusi vorme
annaabi.ee 
