"Libahunt"/"Kauka jumal" kokkuvõte/arutlev kirjand (3)

Ühe õnn on teise õnnetus
Tihtipeale tekib meis kõigis väike enesehaletsus nähes, et kellelgi hästi läheb. Muidugi ei seostu õnn ainult loterii- ja rahavõitudega, vaid ka armastavate sõprade ja pere olemasoluga ja muude saavutustega elus. August Kitzberg on kas teadlikult või puhtjuhuslikult oma kahele sisult täiesti erinevale draamale „Libahunt“ ja „ Kauka jumal“ ühe seose loonud, kui mitte rohkem.
Eks kõik inimesed kogevad kord seda tunnet armuda ja armastada ning kallimaga koos olles unustatakse kõik halb. Kõik on hästi kuni hetkeni, mil tekib juurde kolmas osaline. Keegi, kes suurest armukadedusest ja vihkamisest teise osapoole vastu suurehäälselt vihanooli ja pilkeid loobib. See on suureks proovikiviks armastajatele, kuid kui tunne on suur ja tugev, siis jäetakse ka see halb kogemus koos seljataha. „Libahundis“ kahjuks nii ei läinud.
Margus oli kõigest 14-aastane, kui talle noore kasuõe Mari kõrvale tuli veel teinegi. Tema oli Tiina. Eks selles loos mängis suurt rolli ka neiu ja tema ema „must“ minevik. Nimelt põletati Tiina ema tuleriidal, sest usuti , et ta oli nõid. Tammaru pere võttis aga nooriku oma kasulapseks ja teda kasvatati võrdväärselt Mari ja Margusega. Aja möödudes nad sirgusid ja nõnda ka nende tunded. Tiina ja Mari armastasid Margust, poiss aga ainult Tiinat. Kui Mann noorte suurest armastusest ja õnnest teada sai, hakkas kõik allamäge minema. Vähemalt Tiina ja Marguse jaoks. Mari suutis nende vastu pöörata kõigepealt terve pere ja lõpuks ka kogu külarahva. Oh seda rõõmu ja rahulolu, kui Tiina suure ahastusega metsa jooksis ja sinna päris pikaks ajaks jäi. Ainult Margus oli see, kes norutas ja nukrutses. Kui Tiina talle teist võimalust pakkuma tuli, hoidis teda tagasi vaid perekond ja nii kadus tüdruk viieks aastaks. Lõpuks vanemate sunnil Mari ja Margus abiellusid, kui järeltulijaid neil ei olnud. Margus ei suutnud Tiinat unustada. Kui viimane taaskord nende õuele ilmus, oli väljas pime ja värske peremees Margus tulistas Tiinat ning ta suri. Mari õnn Margusega koos olla sai Tiinale saatuslikuks ning õnnetuseks poisile , kes selle naisega oma ülejäänud elu veetma pidi.
Tänapäeval on asjalood muutunud. Mitte, et sääraseid armukolmnurki ei tekiks, aga nüüd ei sõimata üksteist libahuntideks ega nõidadeks, vaid saadetakse korda üsna alatuid tegusid . Suurel uhkel tehnoajastul nuhitakse armastatu kaaslase järgi, saadetakse ähvarduskirju, aetakse liikvele kuulujutte ja kõike muud säärast. Ekstreemsematel juhtudel kiputakse isegi teineteise elude kallale. Peaasi , et saaks need kaks lahku ajada ja armastatu jookseks nende endi käte vahele. Elu justkui mõnes Mehhiko seebikas.
Ega sellest ei erine ka „Kauka jumal“, kus raha oli Mogri Märdi jaoks õnne võti. Ometi selle sama õnne võtme tõttu kaotas ta oma noore tütre, saatis hukatusse oma poja ning lõpuks ka oma abikaasa, keda ta oma sõnutsi kunagi armastanud ei olnud. Vana-Märt lõpetas hullununa kuskil kolkas ilma ühegi sendita ja ilma ühegi armastava pereliikmeta. „Kõlisev õnn“ saatis õnnetusse kogu tema enda perekonna ja hukatusse paljude teiste ümbritsevate elud.
Rahaahneid inimesi leidus tol ajal ja leidub ka tänaseni, ehk isegi rohkem. Võetakse hiiglaslikke laene , mängitakse loteriid, loodetakse õnnelikele juhustele, et kuskiltki rahanatukest saaks. Siiski ei tohiks suurte summade keskel ära unustada oma lähedasi ja kõrvale jätta sõpru, sest rahagi lõpeb kord ning kui see juhtub, ei ole enam kedagi meie kõrval ja taskudki on tühjad.
Me teeme kõik, et saada ise õnnelikuks, mõtlemata, kui väga me teeme haiget teistele. Arvan, et suurem osa meist tahab olla heal järjel, nii rahaliselt kui ka suhete koha pealt. Nendelt kahelt loolt on rohkesti õppida ja jätkub ka hulgaliselt mõtlemisainet paljudele , sest eelkõige on sellised käitumismaneerid kinni vaid meie endi peades. Loodan väga, et aja pikku suudetakse aru saada, kui vale selline teguviis on ja mõeldakse rohkem kindlamate väärtushinnangute loomisele ja muutmisele.