Leiba ja tsirkust? (0)

Leiba ja tsirkust ? Viljajagamine ja avalikud mängud.
Avalikud mängud
Roomlased armastasid veriseid vaatemänge, milleks olid elukutseliste gladiaatorite võitlused. Arvatavasti võeti see komme üle etruskidelt, kelle matuserituaalide juurde kuulus sageli orjade või surmamõistetute võitlus lahkunu haual. Esimesed gladiaatorite võitlused Roomas leidsid aset 264 eKr Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Kui algselt peeti Roomas gladiaatorite võitlusi samuti rituaalsete toimingutena, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule suunatud meeliköitvaiks etendusteks. Gladiaatorite mängud toimusid amfiteatrites, millest tuntuim on Colosseum Roomas.
Gladiaatorite võitlustel oli kõige tavalisem jõukatsumine kahe erinevas relvastuses võitleja vahel. Gladiaatorid jaotati erinevateks võitlejatüüpideks ehk erialadeks. Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks. Üks neist oli varustatud kiivri, rinnakaitse, kilbi ja mõõgaga, teise relvastusse kuulus aga kolmhark ja võrk. Sageli läks areenil kokku korraga mitu sellist paari. Võidetu saatuse üle langetas otsuse publik , kes ülespidi pööratud pöidlaga andis märku armuandmiseks, allapoole pööratud pöidlaga aga soovist, et võitja võidetu tapaks. Kui keiser kohal viibis , jäi lõplik otsus tema teha. Suurte kiiduavalduste osaliseks sai vapper võitja, võidetu langes aga üldise pilke alla. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva juubeldamine.
Ent võitlused ei piirdunud lihtsate kahevõitlustega. Korraldajad ilmutasid silmapaistvat fantaasiat, lastes areenil kokku eri relvastuses ja kombinatsioonides väesalku. Omavahel lasti võidelda ka metsloomadel või gladiaatoritel metsloomadega. Vahel piisas surmamõistetute saatmisest areenile kiskjate saagiks . Tapetud metsloomade arv võis olla hämmastav, näiteks Colosseumi avamispidustustel aastal 80 saadeti ühe päevaga hukka 5000 mets- ja 4000 kodulooma.
Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast. Kuid see ei olnud kogu tõde. Oli võimatu teha gldiaatoriks meest, kellel puudusid vajalikud füüsilised ja psüühhilised omadused või seda kes ei tahtnud kaasa mängida. Gladiaatoreid õpetati välja spetsiaalsetes koolides . Üks suuremaid koole oli Ravennas . Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas.
Gladiaatorite jõukatsumiste kõrval nautisid roomlased ka hobukaarikute võidusõite hipodroomil . Kuulsaim hipodroom oli Circus Maximus, mis paiknes Roomas otse keisrite palee kõrval.Võistles neli võistkonda, mida eristas kaarikujuhtide rõivaste värv: valge, sinine, punane ja roheline. Igal võistkonnal oli Rooma elanike seas kindel ja kirglik pooldajaskond. Nagu gladiaatorid, nii olid kaarikujuhidki enamasti orjad, kuid edukamad neist võitsid kuulsust ja võisid loota vabanemisele ning suurtele auhinnarahadele võitude eest. Keisririigi ajal oli nii gladiaatorite võitluste kui ka hipodroomi võistluste korraldamine keisrite aukohus.
5. sajandil gladiaatorite võitlused kui paganlikud pidustused lõpetati ristiusu mõjul. Tänapäeval võib öelda, et nad elavad edasi härjavõitluses.
Viljajagamine
Vaesemad roomlased sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru., mida neile jagati. Siit tulenebki, et vaesematele kodanikele jagati tasuta leiba. Jõukamate menüüs olid olulisel kohal lihatoidud. Rikas roomlane sõi tavaliselt kolm korda päevas. Hommikul ja lõuna ajal piirduti eelmisest õhtust alles jäänud paladega. Peamine oli õhtusöök, mis enamasti möödus külaliste seltsis. Kergemale eelroale järgnesid praad ja magustoit , vahel ka värsked puuviljad. Joogiks pakuti lahjendatud veini. Sööjad võtsid kohad sisse kergelt kaldus lavatsitel, kus mehed külitasid. Varasemal perioodil istusid naised meeste kõrval, kuid keisririigi ajal külitasid naised nagu mehedki. Toitu võeti näppudega. Sageli tegid sööjad endale toiduga liiga ja et uutele roogadele ruumi teha, tuli varasem lihtsalt välja oksendada. Rahvale pakuti üha suurejoonelisemaid vaatemänge ja laiendati viljajagamist. Et inimesi lõbustada, korraldati tsirkuses mänge, kus gladiaatorid võitlesid omavahel või metsloomadega. See poliitika sai tuntuks loosungi "Leiba ja tsirkust" all. Kui kreeklased tegelesid vabal ajal enesetäiendusega,siis roomlased kasutavad vaba aega lõdvestuseks, kui ei ole tsirkust või kui ei ole leiba siis kukub keiser. Roomlane ei tööta, kuid nõuab endale leiba. Leiva jagamine oli oluline osa rooma riigipoliitikast, sama oluline ja nõutav roomlase elus oli sagedane võimalus näha vaatemängu. Siit tulenebki loosungi "Leiba ja tsirkust" tähendus ja miks seda tehti.
Kasutatud kirjandus: 1)Ajaloo õpik
2) Internet
3)Raamat "Inimene, ühiskond, kultuur (1. osa) "