tundmatu aine lõhnaga tutvu eemalt, ära maitse! 2. vajadusel kasuta avivahendeid nt. kittel, kummikindad jne. 6. pärast tööd pese käed ja korrasta laud. 3. plahvatus- ja tuleohtlike aineid hoia põletist eemal. 7. kasuta väikeseis ainekoguseid 4. hoia töökoht puhas ja korras, väldi kemikaalide sattumist nahale, riietele ja lauale! Katsevahendid: Katseklaas katsete tegemiseks, ainete kuumutamiseks (ka lahtisel leegil). Keeduklaas katsete tegemieks, vedelike kuumutamiseks (ei või lahtisel leegil). Kolvid lahuste valmistamiseks ja hoidmiseks (kooniline- ja ümarkolb). Statiiv- katsevahendite hoidmiseks Mõõtesilinder vedelike koguste ligikaudseks mõõtmiseks Pipett vedelike täpseks mõõtmiseks. Tilgapipett vedelike tilkhaaval võtmiseks. Lehter vedelike valamiseks. Uhmer ja nui tahkete ainete peenestamiseks. Portselankauss ainete kuumutamiseks (ei tohi lahtisel leegil).
tahkeid aineid) soojendada või keeta. Kuumutamisel kasutatakse katseklaaside hoidmiseks katseklaasihoidjat. See on kas puidust või metallist spetsiaalne näpitsakujuline hoidja. 2) Keeduklaasid on õhukeseseinalised lamedapõhjalised silindrilised klaasnõud, mida kasutatakse reaktsioonide läbiviimisel, vedelike soojendamiseks ja keetmiseks. Keeduklaasi tohib kuumutada ainult asbestvõrgul. Kuumutamine lahtisel leegil või elektripliidil ilma asbestvõrguta on keelatud. 3) Kolvid on õhukeseseinalised mitmesuguse kujuga klaasnõud. Neid kasutatakse suuremate vedelikuhulkadega töötamisel. Kolvi maht võib olla alates 25 ml kuni mitme liitrini. 4) Lehtreid kasutatakse vedelike valamiseks peenekaelalistesse nõudesse ja filtreerimisel. Kõrvuti klaaslehtritega kasutatakse ka plastmassist valmistatud lehtreid. Lehtreid
kolme komponenti: hapnikku, põlevmaterjali ja temperatuuri. Põlevmaterjalid on kõik ained mis süttivad. Need ained võivad olla tahked, vedelad või gaasilised. Tahkete ja vedelate ainete põlemisel tekivad kõigepealt aurud, mis hiljem süttivad. Põlemist iseloomustavad parameetrid on süttimistemperatuur, põlemistemperatuur, leekpunkt, isesüttimistemperatuur ja ka plahvatus. Põlemisel on näha leeki, erinevad ained ja materjalid põlevad enamasti erinevat värvi leegiga. Leegil on ka erinevad kohad eri värvi ja eri temperatuuriga, enamasti on temperatuur kõige kõrgem leegi keskel. Leegi ehituses võime eristada kolme osa: sisemises tumedas osas pole põlemiseks piisavalt hapnikku, keskmises osas toimub põlemine optimaalselt ja seal on temperatuur kõige kõrgem, leeki ümbritseb vaevu nähtav kollakas osa. Täieliku põlemise saadused on süsihappegaas ja veeaur, kuid mittetäielikul on ka palju teisi
Leelismetallid asuvad IA rühmas (naatrium, kaalium). On aktiivseimad metallid, loovutavad kergesti (võime kasvab ülevalt alla, aatomite mõõtmete kasvu tõttu) väliselt elektronkihilt ainsa elektroni, muutudes väga püsivateks leelismetallide katioonideks laenguga 1+. Väikese elektronegatiivsusega, ühendites on valdavalt iooniline side. Looduses vabalt ei leidu, eelkõige kloriididena. Kõige parem on kindlaks teha kuumutamisel, leegil on iseloomulik värvus. Kerged, pehmed, suhteliselt madala sulamistemperatuuriga. Keemiliselt väga aktiivsed, oksüdeeruvad kiiresti kokkupuutel hapniku (tekib peroksiid, hüperoksiid; need on tugevad oksüdeerijad, süsinikdioksiidiga reageerides eraldavad hapnikku) või veega (moodustavad leelise, tõrjuvad välja vesiniku). Seetõttu hoitakse suletud anumas petrooleumi- või õlikihi all. Nahale tekitavad sügavaid põletushaavu
2.Emulsioonitest Valasin kahte kuiva katseklaasi 2ml 96% etanooli ja lisasin 2 ml kahte erinevat lahust, millest üks sisaldas lipiide ja teine mitte. Loksutasin mõlemat katseklaasi hoolikalt. Seejärel lisasin 4ml destilleeritud vett. 1. Proovi sisaldanud lahus muutus häguseks. See on lipiidide olemasolu kinnituseks. 3.Akroleiiniproov Lisasin kahte katseklaasi 1g NaHSO4 ja lisasin kummalegi mõne tilga erinevatest akroleiiniproovidest. Kuumutasin segusid gaasipõleti leegil. Ühes katseklaasis olev segu muutus tumedaks (proov 2), moodustus akroleiin, teises mitte (proov 1) . Järelikult leidus esimeses proovis glütserooli, teises aga mitte. 4.Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides Lisasin kolme katseklaasi erinevat lipiidi lahust 1.steariinhape 2.või (loomne rasv) 3.oliivõli (taimne rasv) Igale lahusele lisasin ~8 tilka broomilahust. Broomile iseloomulik pruunikas värvus kadus täielikult oliivõli lahuses
või üldse vask(II)sulfaadi vorm. See on vask(II)sulfaadi vesilahusest kristalliseeruv eresinine keemiline ühend. Ka seda kasutatakse taimekahjurite tõrjeks. Esineb mineraal kalkantiidina. Vase vees lahustuvad ühendid on mürgised, ärritavad ning keskkonnale ohtlikud. Moodustab väga ilusaid siniseid kristalle, kutsutakse ka „sinikiviks“ (inglise keeles bluestone). Sinise värvi annavadki kristalli seotud hüdraatunud veemolekulid, mineraali avatud leegil põletades on võimalik vesi dehüdreerida, mille tagajärjel muutub aine hallikas-valgeks. Kasutatakse näiteks basseinides vetikate kasvamise takistamiseks ning väga väikestes doosides kalade bakteriaalsete haiguste raviks. Kasutatud ka värvainena, puidukaitsevahendina jne. Varemalt kasutatud ka meditsiinis, kuid aine on siiski nõrgalt toksiline. Suuremas koguses tekitab nahaga kokkupuutel ärritust, suurtes kogustes allaneelates võib olla ka surmav. (CuOH)2CO3 ehk Cu(OH)2 x CuCO3
2. Keemialaboris kasutatavad anumad, 2b. ohutusnõuded. a) Katseklaas- katsete tegemiseks. b) Keeduklaas- lahuste valmistamine ja keetmine. c) Kolb- lahuste valmistamine, hoidmine. d) Mõõtesilinder- vedeliku koguse mõõtmine. e) Pipett- aine transportimine f) Tilgapipett- sama mis eelmine ainult et tilkades. g) Lehter- abi ümbervalamises. h) Portselankauss- tugevaks kuumutamiseks. i) Portselantiigel- lahtisel leegil kuumutamiseks. j) Tiiglitangid- tiigli hoidmiseks k) Uhmer- aine peenestamiseks. 2b. a) Jälgi tööjuhendit ja õpetajat. b) Ära sea ennast ja teisi ohtu. c) Ole ettevaatlik tulega. d) Hoia töökoht puhas. e) Kasuta võimalikult väikeseid aine koguseid. f) Tundmatuid aineid nuusuta eemalt, ära joo ega maitse. 3. Keemiliste reaktsioonide tunnused. a) Värvuse muutumine. b) Valgusefekt.
ajanud ja proovi rikkunud. 2.Emulsioonitest Valasin kahte kuiva katseklaasi 2 ml kahte erinevat lahust, millest üks sisaldas lipiide ja teine mitte. Loksutasin mõlemat katseklaasi hoolikalt. Seejärel lisasin 4ml destilleeritud vett. 1. Proovi sisaldanud lahus muutus häguseks, teine mitte. See on lipiidide olemasolu kinnituseks. 3.Akroleiiniproov Lisasin kahte katseklaasi 1g NaHSO4 ja lisasin kummalegi mõne tilga erinevatest akroleiiniproovidest. Kuumutasin segusid gaasipõleti leegil. Ühes katseklaasis olev segu muutus tumedaks (proov 1), moodustus imal,ebameeldiv lõhn, akroleiin, teises mitte (proov 1) . Järelikult leidus esimeses proovis glütserooli, teises aga mitte. 4.Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides Lisasin kolme katseklaasi erinevat lipiidi lahust 1.oliivõli (taimne rasv) 2.või (loomne rasv) 3.palmitiinhape (taimne rasv) Igale lahusele lisasin ~8 tilka broomilahust. Broomile iseloomulik pruunikas värvus kadus täielikult oliivõli lahuses
Kordamine üleminekueksamiks: Leelismetallid asuvad IA rühmas (naatrium, kaalium). On aktiivseimad metallid, loovutavad kergesti (võime kasvab ülevalt alla, aatomite mõõtmete kasvu tõttu) väliselt elektronkihilt ainsa elektroni, muutudes väga püsivateks leelismetallide katioonideks laenguga 1+. Väikese elektronegatiivsusega, ühendites on valdavalt iooniline side. Looduses vabalt ei leidu, eelkõige kloriididena. Kõige parem on kindlaks teha kuumutamisel, leegil on iseloomulik värvus. Kerged, pehmed, suhteliselt madala sulamistemperatuuriga. Keemiliselt väga aktiivsed, oksüdeeruvad kiiresti kokkupuutel hapniku (tekib peroksiid, hüperoksiid; need on tugevad oksüdeerijad, süsinikdioksiidiga reageerides eraldavad hapnikku) või veega (moodustavad leelise, tõrjuvad välja vesiniku). Seetõttu hoitakse suletud anumas petrooleumi- või õlikihi all. Nahale tekitavad sügavaid põletushaavu. Naatriumit kasutatakse redutseerijana ning
2. Emulsioonitest Valasin kahte kuiva katseklaasi 2ml 96% etanooli ja lisasin 2 ml kahte erinevat lahust, millest üks sisaldas lipiide ja teine mitte. Loksutasin mõlemat katseklaasi hoolikalt. Seejärel lisasin 4ml destilleeritud vett. Proov nr 1 muutus häguseks, see on lipiidide olemasolu kinnituseks. 3. Akroleiiniproov Lisasin kahte katseklaasi 1g NaHSO4 ja lisasin kummalegi mõne tilga erinevatest akroleiiniproovidest. Kuumutasin segusid gaasipõleti leegil. Ühes katseklaasis olev segu muutus tumedaks ja lõhnas praetud rasva järele (proov 1), moodustus akroleiin, proov nr 2 lõhnas kummihaisu järele. Järelikult leidus esimeses proovis glütserooli, teises aga mitte. 4. Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides Lisasin kolme katseklaasi erinevat lipiidi lahust 1. palmitiinhape 2. searasv 3. päevalilleõli Igale lahusele lisasin ~8 tilka broomilahust. Broomile iseloomulik pruunikas värvus kadus
-1 M(CuSO4) = 159,5 gmol 0,7 : 159,5 = 4,39 · 10-3 Koefitsent: = 4,8 ehk: 1 mooli CuSO4 kohta on 4,8 mooli vett. Veaarvutus: A = 5 4,8 = 0,2 Viga: 0,2 / 4,8 x 100 = 4,17 % Järeldused: Kuna pudeli peal oli kirjas, et me kasutame segu, mille koefitsent on 5, siis me saime üsnagi täpse tulemuse. Erinevus tegelikkusest võib olla tingitud sellest, et kuumutasime CuSO 4 · nH2O-d liiga tugeval leegil (ta natuke hakkas kärssama). Samas võib viga ka tingitud olla pudeli sisu ebatäpsusest võrreldes mis sildil on, arvestades, et paljud õpilased kasutavad reaktiivi ning ei ole väga ebatõenäoline, et keegi on reaktiivi rikkunud. Aga ma siiski usun, et seekord tulenes viga sellest, et meie põleti leek oli liiga intensiivne. Katse 6: Üleküllastunud lahuse saamine Töö eesmärk: Saada üleküllastunud lahus ning vaadelda sellega toimuvaid muutusi, kui lahust mõjutada.
2 Katseklaasi, destileeritud vesi, gaasipõleti, statiiv, eksikaator. ammooniumnitraat, naatriumsulfaat, termomeeter. Töökäik: Töökäik: Kaaluti tiigel ja sellesse lisati 1-1,2g Cuso4 * nH2O. Tiiglit kuumutati Kahte katseklaasi valati 5 ml gaasipõleti leegil, et eraldada destilleeritud vett ja mõõdeti selle kristallvesi. See järel tiigel jahutati algtemperatuur. Ühte katseklaasi eksikaatoris ja kaaluti. Jätkati lisati 3g ammooniumnitraati ja teise kuumutamisega konstantse kaalu 3g naatriumsulfaati. Termomeetriga saavutamiseni. segati ained lahustumiseni ja
Leegi temperatuur on madalam kui oksüdeerival ja normaalsel. Kergelt taandavat leeki kasutatakse malmi keevitamisel. Pea meeles Keevitusleegi iseloomu määrab keevitaja silma järgi leegi kuju ja värvuse põhjal. Leegi reguleerimisel tuleb pöörata tähelepanu põlevgaasi- ja hapnikukulu õigele vahekorrale. Põleti suudmiku kanali ristlõikepindala on võrdeline keevitatava metalli paksusega. Nõrgal (pehmel) leegil on kalduvus tagasilöökideks ja plaksudeks, tugev (terav) leek aga puhub sulametalli keevitusvannist välja. Gaaskeevitaja põhiline tööriist keevitamisel ja pealesulatamisel on keevituspõleti. (pildi nr:5)Keevituspõletiks nimetatakse seadet, mille abil põlevgaas või põlevvedelike aurud segatakse hapnikuga ja tekitatakse keevitusleek. Igal põletil on seadis, mis võimaldab reguleerida keevitusleegi võimsust, koostist ja kuju.
atsetüleeni täielikuks põlemiseks ei jätku hapnikku. Leegi temperatuur on madalam kui oksüdeerival ja normaalsel. Kergelt taandavat leeki kasutatakse malmi keevitamisel. Pea meeles! Keevitusleegi iseloomu määrab keevitaja silma järgi leegi kuju ja värvuse põhjal. Leegi reguleerimisel tuleb pöörata tähelepanu põlevgaasi- ja hapnikukulu õigele vahekorrale. Põleti suudmiku kanali ristlõikepindala on võrdeline keevitatava metalli paksusega. Nõrgal (pehmel) leegil on kalduvus tagasilöökideks ja plaksudeks, tugev (terav) leek aga puhub sulametalli keevitusvannist välja. Keevitusleek ei tohi olla liiga nõrk ega tugev. Injektorpõleti Gaaskeevitaja põhiline tööriist keevitamisel ja pealesulatamisel on keevituspõleti. Keevituspõletiks nimetatakse seadet, mille abil põlevgaas või põlevvedelike aurud segatakse hapnikuga ja saadakse põlevsegu, mille väljumisel keevituspõleti suudmikust ja süütamisel
Töö eesmärk: Arvutada katse tulemustest kristallvee koefitsient (n) vask(II)sulfaat kristallhüdraadis (s.o vee moolide hulk ühe mooli CuSO4 kohta) Kasutatud töövahendid: kaal, tiigel, gaasipõleti, eksikaator Kasutatud reaktiiv: CuSO4 · nH2O vask(II)sulfaat kristallvesi Töö käik: Kaaluti kuiv ja puhas tiigel (±0,01g). Tiiglisse kaaluti 1-1,2 g CuSO 4 · nH2O. Kristallvee eraldamiseks kuumutati tiiglit ettevaatlikult gaasipõleti leegil (u 220 oC), mille juures sool muutus veevabaks. Tekkinud CuSO4 oli värvitu ühend. Tiigel jahutati eksikaatoris ja kaaluti. Kuumutamist korrati konstantse kaalu saavutamiseni. Kuumutamisel vähenenud mass vastas soolast eraldunud kristallvee massile. Katse tulemustest arvutati kristallvee koefitsent (n) ja vask(II)sulfaat kristallhüdraadis, s.o. vee moolide hulk ühe mooli CuSO4 kohta Katse andmed ja arvutused: Suurust n nimetatakse kristallvee koefitsendiks: n = Aine moolide arv: n (mol)=
!!!!!!!!!! viimane peab olema eriti täpne õhukese materjali keevitamisel,reduktorite külge kinnitatakse klambritega kummivoolikud mille pikkus peab olema 8-20 m!!hapniku voolikutes tohib olla rõhk kuni 1,5 mpa nende seinas on 2 kordne riide kiht ja nad on musta või tumehalli värvi põlevgaaside voolikute maks.töörõhk on 0,6 mpa ja nad on punast värvi.Normaalne leek saadakse siis kui atsetüleeni ja hapniku vahe kord on üks ühele kuni üks ühe koma kolmele,leegil on taevasinine värvus ja teravate kontuuridega tuum,normaalse leegiga keevitatakse kuni 0,5 % süsiniku sisaldusega terast alumiiniumi ja selle sulameid ning vaske ja pronksi,taandav leek tekib siis kui atsetüleeni on leegis küllaga tuum pikeneb kaotab teravad kontuurid ja värvub rohekaks kuna osa süsinikku jääb vabasse olekusse siis muutub leek suitsevaks, pikemaks ja kollakaks.Taandava leegiga keevitatakse malmi ja süsiniku rikast terast.hapendav leek tekib juhul kui leegis
ja toime sulametallile. Põlevsegu koostise muutmisega saab keevitaja muuta keevitusleegi põhiparameetreid. Normaalse leegi saamiseks peab hapniku ja põlevgaasi suhe olema C 2H2 puhul 1,1...1,3, maagaasiga 1,5...1,6 ja propaan-butaani puhul 3,5. Põlevgaasid, mis sisaldavad süsivesinikke, annavad keevitusleegi, millel on kolm selgesti eristatavat osa: tuum, taandav tsoon ja loit. Need kolm selgesti eritatavat tsooni aga puuduvad vesiniku leegil ja leeki on välisilme tõttu raske reguleerida. Põleti düüsist väljavoolava gaasijoa süütamisel nihkub leek edasi joa liikumise suunale, kusjuures gaasisegu voolamiskiirus peab olema veidi suurem gaasi põlemise kiirusest. Liiga suure kiiruse puhul puhutakse leek ära (jäik leek), väiksema kiiruse puhul (pehme leek), kus leek võib lõpuks tungida põleti sisemusse gaasikoguste reguleerimisel. Atsetüleeni põlemisel hapnikus võib
toimel muutuvad gramnegatiivsed roosaks-punaseks. 10. Milline näeb välja Grami järvi värvitud endospoore moodustavast bakterikultuurist valmistatud preparaat valgusmikroskoobi vaateväljas? 11. Millist meetodit kasutatakse endospooride värvimiseks? Endospoorid ei värvu bakterite lihtsate meetoditega. Endospooride värvimine põhineb tugevatoimeliste värvide kasutamisel. Värvimiseks kantakse fikseeritud ja kuivale preparaadile 5%-line malahhiitrohelise vesilahus, kuumutakse leegil 5min, seejärel pesti värv maha. Viiakse läbi täiendvärvimine safraniiniga 2 minuti jooksul. Preparaati pestakse, kuivatakse ja mikroskopeeritakse. 12. Miks üldjuhul ei ole võimalik valgusmikroskoobi abil vaadelda bakterite vibureid? Neid pole võimalik vaadelda, kuna nende diameeter on liialt väike. IV TEEMA 1. Mille poolest erinevad hallitusseened pärmseentest? Esinevad kahel erineval morfoloogilisel kujul: filamentoossete hallitusseentena
tuumamembraan lagunenud ja mitoosi kääv tänu kolhitsiinile depolümeriseerunud, siis saavad kromosoomid paisuvas rakus vabalt liikuda. Fikseerimine. Rakke fikseeritakse metanooli ja jää-äädikhappe segus vahekorras 3:1. Metanool denatureerib ja sadestab valgu, äädikhape aga koaguleerib nukleoproteiini. Kromosoomipreparaadi tegemine. Preparaadi valmistamisel tilgutatakse fikseeritud rakususpensioon puhastatud märjale alusklaasile ning kuivatatakse kas õhus või leegil. Niiskes keskkonnas on kromosoomid pehmed, kuid muutuvad kõvaks kohe peale kuivamist. Pehmed kromosoomid on väga elastsed, eriti kui neid on väga lühikest aega fikseeritud. Elastseid kromosoome on võimalik faaskontrastmikroskoobi all mitu korda pikemaks venitada nagu kummipaela. Niiskes keskkonnas läbi viidud kromosoomide pikendamist nimetatakse kromosoomide venitamiseks ehk sirutamiseks (chromosome stretching).
Vask(II)sulfaadi molekul seob endaga teatud arvu molecule vet ning tema valemi üldkuju on CuSO4 x nH2O . Suurust n nimetatakse kristallvee koefitsendiks ja seda saab arvutada alljärgneva valemi abil: N= aine mass (g) / aine molaarmass (g x mol-1) Töö käik: Kaaluda tehnilistel kaaludel puhas kuiv tiigel. Tiiglisse kaaluda 1-1,2 g CuSO4 x nH2O. Kristallvee eraldamiseks kuumutada tiiglit termostaadis 220 .c juures või ettevaatlikult gaasipõleti leegil, mille juures sool muutub veevabaks. Tekkinud CuSO4 on värvitu ühend. Kõrgemal temperatuuril kuumutamine ei ole lubatud, kuna siis hakkab lagunema CuSO4. Tiigel jahutada eksikaatoris ja kaaluda. Kuumutamist korrata konstantse kaalu saavutamiseni. Kuumutamisel vähenenud mass vastab soolast eraldunud kristallvee massile. Katsel saadud veevaba sool hoida alal järgnevateks katseteks. Katse tulemused: Tiigel 17,23 g
Messing - + - 28 Pea meeles Keevitusleegi iseloomu määrab keevitaja silma järgi leegi kuju ja värvuse põhjal. Leegi reguleerimisel tuleb pöörata tähelepanu põlevgaasi- ja hapnikukulu õigele vahekorrale. Põleti suudmiku kanali ristlõikepindala on võrdeline keevitatava metalli paksusega. Nõrgal (pehmel) leegil on kalduvus tagasilöökideks ja plaksudeks, tugev (terav) leek aga puhub sulametalli keevitusvannist välja. Pea meeles Keevitusleek ei tohi olla liiga nõrk ega tugev. Terminid normaalne leek nõrk (pehme) leek oksüdeeriv leek ristlõikepindala taandav leek tugev (terav) leek Kontrollküsimused 1. Missugused omadused on atsetüleenil ning millist ülesannet täidab atsetüleen metallide gaaskeevitamisel
Leelismetallid asuvad IA rühmas (naatrium, kaalium). On aktiivseimad metallid, loovutavad kergesti (võime kasvab ülevalt alla, aatomite mõõtmete kasvu tõttu) väliselt elektronkihilt ainsa elektroni, muutudes väga püsivateks leelismetallide katioonideks laenguga 1+. Väikese elektronegatiivsusega, ühendites on valdavalt iooniline side. Looduses vabalt ei leidu, eelkõige kloriididena. Kõige parem on kindlaks teha kuumutamisel, leegil on iseloomulik värvus. Kerged, pehmed, suhteliselt madala sulamistemperatuuriga. Keemiliselt väga aktiivsed, oksüdeeruvad kiiresti kokkupuutel hapniku (tekib peroksiid, hüperoksiid; need on tugevad oksüdeerijad, süsinikdioksiidiga reageerides eraldavad hapnikku) või veega (moodustavad leelise, tõrjuvad välja vesiniku). Seetõttu hoitakse suletud anumas petrooleumi- või õlikihi all. Nahale tekitavad sügavaid põletushaavu
PEPTIIDSIDEME JA AMINOHAPETE TÕESTUSREAKTSIOONID Värvusreaktsioone kasutatakse valkude avastamiseks ja valkude koostises esinevate aminohapete tõestamiseks. Mõnede värvusreaktsioonide põhjal (biureedireaktsioon) on välja töötatud ka valkude ja aminohapete kvantitatiivse määramise meetodid. 3. Biureedireaktsioon a. Biureedireaktsioon biureediga Võtke kuiva katseklaasi spaatliga natuke kusiainet (ca 0,1 g) ja kuumutage lahtisel leegil. Kusiaine algul sulab. Kui edasisel kuumutamisel katseklaasi sisu hakkab tahkeks muutuma, lõpetage kuumutamine. Kuumutamisel tekib kusiainest biureet ja NH3, viimast võib ķa tunda lõhna järgi. Pärast jahtumist lisage biureedile katseklaasis 1-2 ml 10%-list NaOH lahust ja loksutage. Aluselisele biureedilahusele lisage 1-2 tilka 1%-list CuSO4 lahust. Tekib punakasvioletne (või roosakas) värvus – Cu kompleks biureediga. Hoiduge CuSO4 ülehulgast,
A. Uuritav materjal Materjali valik toimub vastavalt haiguse patogeneesile, s.o. haigustekitaja võimalikule lokalisatsioonile organismis. B. Mikrobioloogiline diagnoosimine 1. Algmaterjali mikroskoopiline uurimine. Eesmärk: mikroorganismi morfoloogia kindlaksmääramine ja organismipoolse põletikulise reaktsiooni olemasolu määramine. Klinitsistile antakse orienteeriv vastus. Algma- terjal kantakse esemeklaasile, fikseeritakse leegil või alkoholiga, värvitakse vastavalt otsitavatele mikroorgani- smidele mõne spetsiaalse värvimismeetodi järgi (metüleensinine, akridiinoranž, Gram, Ziehl-Neelsen, Giemsa, tušimeetod jt.) ja uuritakse mikroskoobiga (valgus-, faaskontrast-, pimeväli-, fluorestsentsmikroskoopia). Regist- reeritakse mikroorganismide värvumine, näit. Gram (+) või Gram (–), nende kuju, kihnu, eoste, inklusioonide olemasolu, suurus, asetus omavahel ja organismi rakkude suhtes
Vigastatud või kulunud iga 8000;-... .10000 km tagant. Enne määrimist tuleb laagrid lülid asendatakse. Seejärel asetatakse kett sulatatud gra- pesta. Selleks et mitte rikkuda laagrite istu rummus, pes- fiitmäärdega (95% universaalmääret VT või YG ja 5% takse neid välja võtmata. Eemaldama peab vaid grafiidipulbrit) täidetud vanni. Vanni koos määrdega kuu- mansett-.tihendid koos seibidega. Laagreid on mugavam mutatakse keevas vees, mitte leegil (joon. 106). Ketti kee- pesta, kui rehvid on maha võetud, sest muidu on raske detakse umbes pool tundi, kusjuures teda liigutatakse aeg- vältida pesu- 196 197 Joon. 108. Rakis vedru kokkusurumiseks amortisaatori lahtivõtul
annaabi.ee 
