“Õnn, mida me eelistame” (0)

“Õnn, mida me eelistame”
Arutlused , mis on õnn, tulid juba Aristotelese ajal, tuhandeid aastaid tagasi. Väljaarvatud armastusest, ühtegi inimkogemust ei peeta nii tähtsaks kui õnne kogemust. Meie saavutused, karjäärid, suhted on mõttetud juhul kui nad ei tee meid õnnelikuks. Igapäevaselt inimesed üritavad leida õnne definitsiooni, arutlevad, mis ikkagi on õnn ja mida tähendab õnnelik elu. Mina toon välja filosoofia professorite Raymond Beliotti ja Daniel Haybron vaateid õnnele.
Kui me räägime sellest, kas inimene on õnnelik või mitte, me tihti viitame ainult inimeste isikliku mõtte seisundi peale, mis on ajutine hetke “õnn”. Kuid aga rääkides inimesest, kes elab õnneliku elu, me vaatame inimese tervikliku seisundi peale ja ta elule. Raamatus “ Oxford Handbook of Happiness ” Daniel räägib heaolust, mida seletavad kolm teooriat, kahest nendest ta räägib tihedalt.
Rahulolu teooria järgi, õnn tähendab rahul olek enda eluga. See ei ole ainult inimese emotsioon , vaid arvamus ja hinnang, kuidas tema elu läheb. Rahulolu elu on tähtis kuna ta on kooskõlas asjadega, millest me hoolitseme ja rahulolu ka hindab neid asju terviklikult. Kuid aga rahulolu sõltub inimese normidest, sellest, kuidas inimene hindab õnneliku elu ning milliseid piiranguid ta endale paneb. Õnn identifitseeritakse heaoluga , mis on sobiv inimese elule ja väärtustele.
Emotsionaalse oleku teooria määrab õnne inimese meeleolu ja emotsioonide järgi. Õnn sõltub inimese üldisest emotsionaalsest seisundist - kui inimese emotsionaalne seisund on positiivne, inimene on ka õnnelik. Õnn ei ole ainult emotsionaalne mudel rõõmsameelse käitumisega, vaid õnn on psüühiline kinnitus, et sinu elu on tore ja täidetud. Heas elus inimesed peavad teha vooruslikud tegevused, need omavahel teevad inimest rõõmsaks.
Oma essees Raymond arutab, kas õnn on illusioon ; seletab ja hindab õnne mõiste nagu valdavalt positiivne meeleolu.
Inimesed ei pea arvama , et õnn on illusioon. Me loome endale ihalusi, saavutades neid, me tunneme ajutist rõõmu. Peale seda loome endale uue eesmärgi, kuna on alati soov omada rohkem, kui praegu. Me leiame teostumist eesmärgi saavutamises ja selle protsessi käigus. Tõsi elu väärtus ei pea olema püsiv, vaid peab olema saavutav.
Õnn kui valdavalt positiivne meeleolu ei ole alati hea või/ja mõistlik asi. Valdavalt positiivse meeleolu ei pruugi olla õnnelik teiste inimeste arvates. Näiteks:1)õigluse järgi moraalselt mitteväärsed inimesed ei vääri õnne, selline õnne ei ole heategu ; 2)kunstlik õnn, mis põhineb välise illusioonil; 3) virtuaalne reaalsus , kus masin elab meie elu selle asemel, et aidata meid elada; 4) sügavad pettused , siis kui õnn põhineb inimese ettekujutamisel; 5) füüsiline trauma , mille pärast inimene arvab , et ta elu on õnnelik.
Õnn on tähtis kuna see on eneseteostuv ja meeldiv, ta määrab kindlaks kuivõrd mõnus meie elu kogemus võib olla. Elu, milles on tähendus ja väärtus toob inimesele rõõmu, mis omavahel ongi tasuv õnn. Selline elu on parem, kui õnnelik, minimaalselt tähenduslik elu ning elu, milles on tähendus ja väärtus ongi eelistav.
Kasutatud allikad:
Belliotti, Raymond 2014. The seductions of happiness. – The Oxford Handbook of Happiness. David, Susan A., Ilona Boniwell , and Amanda Conley Ayers (toim). Oxford University Press. 291–302.
Haybron, Daniel 2014. The nature and significance of happiness. – The Oxford Handbook of Happiness. David, Susan A., Ilona Boniwell, and Amanda Conley Ayers (toim). Oxford University Press. 303–314.