Laulev revolutsioon (2)

Laulev revolutsioon
1988.a. kevad-september toimus Eestis laulev revolutsioon. See on poeetiline nimetus, millega võetakse kokku mitmed sellel ajal Tallinna lauluväljakul toimunud suursündmused. Nendel üritustel kasutati juba massiliselt kevadel avalikult välja toodud rahvuslippe; lauldi paljusid varem keelatud rahvuslikke laule; toetati sõnavõttudes Gorbatšovi reformipoliitikat ning esimest korda kutsuti üles omariikluse taastamisele (NB! Selle ettepanekuga tuli välja EMS esimees Velliste 11. septembris toimus lauluväljakul “Eestimaa Laul” , kus osales rekordiliselt 300 000 osavõtjat.

• 1988. aastal toimus laulva revolutsiooniga seotud mitmeid poliitilisi sündmusi:
  
• 2. veebruaril tähistati Tartu rahu aastapäeva
  
• 24. veebruaril tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva
  
• aprilli algul toimus loominguliste liitude ühispleenum. Seal
  
• nõuti suuremaid õigusi rahvusteadustele
  
• arutati rahvuskultuuri olukorda
  
• avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonnaga
  
• Rahvas pooldas pleenumi seisukohti.
  

• aprilli keskel (telesaates “Mõtleme veel”) sündis ja viidi kohe ka ellu Rahvarinde idee. Rahvarinne oli suurim massiliikumine Eestis (ametlik nimi: Rahvarinne Perestroika Toetuseks). Selle juhiks oli Edgar Savisaar
  
• aprilli keskel toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi avalikult välja sini-must-valge lipp (juunis kuulutati rahvuslipuks)
  
• 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Selles dokumendis:
  
• Eesti seadused kuulutati ülimuslikus (=kõrgemaks, tähtsamaks) NSV Liidu seaduste suhtes.
  
• nõuti liidulepingut (esimest korda tõstatati Eesti riikluse probleem nii kõrgel tasemel).
  
• Eestis olid 1988.a kujunenud välja ka selgepiirilised poliitilised suunad:
  
• Radikaalid/ Rahvuslased : neid esindasid ERSP; EMS jne. Pooldasid omariikluse kiiret taastamist. NSVL keskvõimudega koostööd teha ei soovinud. 1989.a. panid need jõud aluse kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Kodanike komiteede liikumine hakkas registreerima omaaegse Eesti Vabariigi kodanikke ja nende järeltulijaid, kes omakorda 1990.a. kevadel valisid Eesti Kongressi.
  
• Mõõdukad/Alalhoidlikud: neid esindasid RR, EKP nn. rahvuskommunistlik tiib jne. Moskvaga teravasse vastuollu astuda ei tahtnud; pooldasid mõõdukaid reforme; esialgu taasiseseisvumist ei tahtnud, vaid olid nõus sõlmima liidulepingu NSVL keskvõimudega, kui Eesti saab laialdase autonoomia.
  
• Impeeriumimeelsed jõud: neid esindasid Interrinne; Töökollektiivide Ühendnõukogu; EKP vanameelne tiib jne. Olid vastu nii Eesti autonoomiale, kui ka iseseisvumisele; tahtsid olemasoleva olukorra/riigikorra säilimist; pidasid Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. Peamiselt koondasid enese ridadesse venekeelse elanikkonna ning sõjatööstusettevõtete töötajaid/esindajaid.
  
• 1989. aastal rahvuslik liikumine jätkus:
  
• jaanuaris võeti vastu keeleseadus – eesti keel sai riigikeeleks
  
• 24. veebruaril heisati sini-must-valge lipp Tallinnas Toompea Pika Hermanni torni. See päev sai jälle iseseisvuspäevaks
  
• veebruaris algas kodanike komiteede liikumine. Hakati registreerima kodanikke Eesti Vabariigi kodakondsusseaduse alusel. Eesmärgiks oli taastada Eesti iseseisvus juriidilise järjepidevuse alusel (veebruaris 1990 valiti Eesti Kongress )