Lapsendamine (0)

Kuresaare Ametikool
Teeninduserialade osakond
P-2
Maria Maripuu
LAPSENDAMINE
Kirjand
Juhendaja :Urmas Lehtsalu
Kuressaare 2009
Vahel on nii, et ühed vanemad annavad lapsele elu ja teised vanemad peavad aitama lapsel seda elu elada. Meie ühiskonnas valitseb arusaam, nagu sünniksid soovimatust rasedusest soovimatud lapsed, kellel ei ole väljavaateid heale elule. Just sellisest nägemusest lähtudes peetakse teinekord võimalikuks rääkida sündimata inimeste tapmisest kui halastusteost. Ei ole olemas soovimatuid lapsi, on olemas vanemad, kes ei soovi oma last. Eesti Vabariigis võib järjekord vastsündinu adopteerimiseks väldata mitu aastat, samal ajal kui igal tööpäeval sureb abordi tagajärjel umbes 30 last. Tänases Eesti seadusandluses puudub regulatsioon , mille alusel võiks aborti kaaluvale emale soovitada lapsest loobumist adoptsiooni kasuks. Ema võib küll anda nõusoleku lapse lapsendamiseks isikuliselt. Edasi aga otsustab kohalik omavalitsus , kas pere, keda sünnitaja on soovinud näha lapse vanematena, on sobilik.
Lapsendamine tekitab lapsendaja ja lapsendatu vahele vanema ja lapse vahelise suhte. Lapsendajad kantakse lapse sünniakti vanematena, soovi korral antakse lapsele lapsendaja perekonnanimi . Vanem on lapse seadusandlik esindaja, loomulikult on ta kohustatud kaitsma oma lapse huve ja õigusi. Riigi abi lapse kasvatamisel on sama, mis kehtib kõigi peres kasvavate laste kohta. Last ei saa „tagasi anda“.
Lapsendaja peab olema üldjuhul vähemalt 25aastane, füüsiliselt ja vaimselt terve ning suuteline last ülal pidama . Sama last võivad lapsendada omavahel abielus olevad isikud, ent on tehtud ka mõni erand, kui lapsendada on saanud üksik naine.
Lapsendamise otsustab kohus lapsendaja avalduse alusel, mis võib venitada lapsendamise protseduuri arvatust pikemaks. Selleks, et laps saaks oma tulevase perekonna juurde enne kohtuotsuse jõustumist, on paindliku variandina võimalik vormistada lapse elamine hooldusperes. Selleks annab nõusoleku kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja.
Lapsendada saab last:

• kes on jäänud orvuks;
  
• kelle vanemad on andnud kirjaliku nõusoleku lapsendamiseks;
  
• kelle vanematelt on võetud kohtus vanemlikud õigused;
  
• kelle vanem on kohtus tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks .
  

2
Peamine põhjus, miks lapsendatakse, on see, et paar ei saa bioloogilisi lapsi. Ning kuna kunstilise viljastamise teel ei pruugi kõik, kes last tahavad ikkagi last saada. Tulebki neil mõelda lapsendamise peale, mis võib päris kaua aega võtta. Sest lapsendamise järjekord on pikk. Tavaliselt tuleb lapsendamise järjekorras oodata üle aasta, aga vahest juhtub ka nii, et tuleb oodata kauem kui aasta näiteks kolm kuni neli aastat, mis on päris pikk aeg.
Aga on ka teisi põhjuseid lapsendamiseks näiteks paarid, kes on juba teatud vanuses ja enam lapsi ei saa. Ning soovivad olla lapsevanemad. Võis siis paarid, kelle on lapsed juba suureks kasvanud ja tahaksid endale väikseid lapsi, kelle eest hoolt kanda. Arva leidub inimesi, kes lapsendab lapsi heast tahtest, et pakkuda lapsele perekonda. Kui last lapsendata, tuleb olla endas kindel, et kas ikka tahad seda last. Ning kas suudad hoolitseda võõra lapse eest. Tagada talle hea tervise ja hea hariduse ning pakkuda kodu ja armastavat perekonda. Lapsel võiks olla ka väike mängunurk, kus ta saab omaette olla ja mängida. Et laps võiks tunda armastust, hoolivust ja soojust teiste perekonnaliikmete suhtes. Tuleks hoolitseda ka selle eest, et laps tunneks end mugavalt ja turvaliselt oma uues kodus.
Minu arvamus on see, et lapsele tuleks öelda varakult, et on lapsentatud. Kindlasti peaks ta tõde teada saama oma vanemate käest, mitte kolmandatelt isikutelt. Seda on küll raske tunnistada, et tegu pole enda lapsega, aga seda tuleb teha. Mida varem, seda parem. Hea võimalus oleks rääkida siis, kui vaadata koos pilte, mis on tehtud siis, kui laps tuli perre , ja rääkida lugu ära nii, nagu see oli. Mida väiksem laps, seda loomulikumalt ta seda võtab. Muidugi, iga üleelamine, mis juhtub lapsega sünnihetkest alates, jätab jälje. Ning nende silumisega tuleb vanematel tulevikus vaeva näha. Kuid eks igas peres tuleb laste kasvatamisel rasksusi ette.
Lapsele peaks jääma alles tema identiteet, võimalus suhelda oma sugulastega oma õdede-vendadega.Esiteks on elementaarne teada seda, kes on su esivanemad , millega nad tegelesid, kust nad pärit on. Adopteeritud laste puhul on aga see kõik ära lõigatud, puudub igasugune võimalus teada seda, millega näiteks tegeles su vanema või vanaisa. Kõige halvem selle teadmatuse juures on see, et sul ei ole aimugi pärilike haiguste kohta, mida su esivanemad on näiteks põdenud. See, et on juhtunud midagi sellist, et laps ei saa üles kasvada oma lihaste vanematega, ei tohiks võtta temalt võimalust oma veresugulastega lävida või vähemalt teada neist. Talle peaks jääma ka see elu alles, seda ei tohiks temalt ära võtta. Kuid on veel üks asi, mille võib teadmatus kaasa tuua. Nimelt võivad lapsendatud lapsed abielluda oma veresugulastega, näiteid selle kohta on maailmas küllalt.
3
Kui lapsele, kes on riiklikul asendushooldusel (kasvab lastekodus või kasuperes) on otsitud lapsendajaid Eestist ning neid ei ole leitud, on võimalus otsida lapsele pere ka välisriikidest. Vastavalt rahvusvahelisele seadusandlusele on lapsendamine kaitsemeede vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele. Kompetentse ametiasutuse roll on leida lapsele perekond, kes vastab lapse vajadustele ning suudab tema eest hoolitseda. Sarnaselt riikliku lapsendamisega tuleb ka riikidevahelises lapsendamises perel läbida protsess lapsendamise taotluse esitamisest kuni kohtuistungini. Lisaks lapse eestkosteasutuse nõusolekule ja teiste asjaosaliste nõusolekule on rahvusvahelise lapsendamise puhul vajalik sotsiaalministeeriumi nõusolek. Samuti oodatakse lapsendajate perelt kahe aasta jooksul järelraporteid lapse eluolu ja kohanemise kohta uues kodus.
Rahvusvahelise lapsendamise alane koostöö on Eestil kolme riigiga. Need on Soome, Rootsi ja Ameerika Ühendriigid.
Arvan, et paljudel tekib küsimus, kas samasoolistel paaridel oleks õigus ka lapsendada. Mina isiklikult ei poolda seda, et samasoolised paarid võivad lapsendada. Minu meelest rõhutakse pigem sellele, et samasooliste vanematega peres kasvanud laps ei näe "normaalse" mehe-naise suhte rollimudelit, aga just vanemaid jälgides peaks ta saama esimese ettekujutuse lähisuhete toimimisest. Ning mida peab tundma laps lasteaias ja koolis. See on ammu tuntud tõde, et lapsed on karmid . Kuid lõppude lõpuks on siiski parem variant, et lapsel on kodu ja armastavad vanemad (olgu nad siis mis soost tahes) kui et ta kasvab näiteks lastekodus või peres, kus omavahelised suhted on väga halvad. Homopaaride puhul võib ka väita, et osa soorollide asetusest on lihtsalt puudu. Esindatud on lihtsalt kas emad või isad . Naljaks küsimus on see, et kumb vanem on siis isa. Muidugi on samasoolises suhtes mõlemad pooled kas isad või emad. On ennegi nähtud peresuhteid, kus lapsel on olemas nt. nii ema, kui kaks isa. Ja mõlemad isad ei pruugi isegi olla geneetilised.
Nõus olen ma aga väitega, et lapsed võtavad vanematelt üle käitumismudeli. Samas ei saa muuta soolist orientatsiooni. Enamus geid on sündinud selleks ja heterovanemate lapsed, kes on elanud täiesti normikohase peremudeli keskmes. Ise nad ju lapsi teha ei saa ja lapsendada ka ei lubata.
Lõpetuseks on lapsendamine õilsal eesmärgil hea. Olgu siis vanemateks mees ja naine või samasoolised. Tähtis on see, et lapsel on kodu ja armastavad vanemad.
4