Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kuu välisilme, pinnaehitus, atmosfäär". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
basseinid, mered, looded, atmosfäär, kraatreid, mõõn, tõmme, mandriline, proovid, vulkaanilise, mõõna, taevakeha, 3476, raskusjõudkstsentrilisus, sideeriline, faasid, pinnaehitus, avaneb, vaatepilt, orge, kuulsaid, läbimõõdud, tihedamalt, lõunaosa, asteroidi, suurusest, tasased, terrassid, koguni, suuremaid, veetud, ühelt, keskele, teiseltSõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul. See on aga nii hõre, et maistes laborites taolist vaakumit saada ei õnnestu: ta on 10000 miljardit korda hõredam õhust merepinnal. 4.Pinnaehitus Juba enne Kuu-lende peeti tumedat ainet meredes ja basseinides vulkaaniliseks laavaks. Proovid on näidanud, et tegemist on tõesti basaldiks nimetatava vulkaanilise kivimiga. Kivimiproovide vanuse määramine näitab, et basseinid on tekkinud 3,85 kuni 4,0 miljardit aastat tagasi toimunud intensiivse meteoriitidega pommitamise käigus. Merede pind aga koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. 5.Miks on Maale nähtav vaid üks külg Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. 6.Kuidas ja miks tekivad tõus ja mõõn
· Mass: Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg · Pöörlemis- ja tiirlemisperiood: Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga. · Raskuskiirendus: Kuu pinnal on 0,17g Välisilme. Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on
Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem kui Maa pinnal. Esimene kosmiline kiirus on 1,7 km/s Teine kosmiline kiirus on 2,4 km/s. "Mered" ja "mandrid" Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Asend Maa suhtes Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.
paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. 3 Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul)
Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. 2. Välisilme Kuu pinnavorme näeme me palja silmaga, teleskoop toob neid nähtavale veelgi rohkem. Kuud iseloomustab rõngasmägede meteoriidikraatrite rohkus. Läbi teleskoobi näeme me veel mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. 3. Atmosfäär Kuul pole atmosfääri. Kuid mõned tõendusmaterjalid Tsementinuilt vihjavad sellele, et Kuu lõunapooluse lähedal asuvates sügavates kraatrites võib olla veest tekkinud jääd. Kui see osutub tõeks, on see suure tähtsusega tulevastes Kuu-uurimistes. 4. Pinnaehitus Kuu koor on keskmiselt 68 km paks ja varieerub oluliselt 0-st all kuni 107 km-n Korolevi kraatrist põhjapoole Kuu tagumisel küljel
3. Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärse t atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul. See on aga nii hõre, et maistes laborites taolist vaakumit saada ei õnnestu: ta on 10000 miljardit korda hõredam õhust merepinnal. 4. Juba enne Kuu-lende peeti tumedat ainet meredes ja basseinides vulkaaniliseks laavaks. Proovid on näidanud, et tegemist on tõesti basaldiks nimetatava vulkaanilise kivimiga. Kivimiproovide vanuse määramine näitab, et basseinid on tekkinud 3,85 kuni 4,0 miljardit aastat tagasi toimunud intensiivse meteoriitidega pommitamise käigus. Merede pind aga koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. 5. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega sellepärast, et kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.
Spektroskoopiliselt on Maa atmosfääris kindlaks tehtud hapniku, veeauru ja süsihappegaasi olemasolu, kuid teoreetikute arvates on atmosfääri põhiline koostisosa veel kindlaks tegemata. Arvatavasti paiknevad selle tundmatu gaasi spektrijooned spektri ultravioletses otsas, ultravioletse kiirguse aga neelab Maa atmosfääris olev osoon. Elementide üldist levikut arvestades võib sobivaks kandidaadiks pidada molekulaarset lämmastikku. (Vahemärkus: tundmatul astronoomil on õigus, Maa atmosfäär sisaldab tegelikult 78% lämmastikku, 21% hapnikku ja teisi gaase tunduvalt vähem.) Atmosfäärirõhk on Maal sada korda suurem kui Marsil. Sellistes tingimustes võib vesi olla vedelas olekus ning tumedad piirkonnad võivad endast kujutada hiiglaslikke veega täidetud alasid, ka Päikese peegeldumist nendelt pindadelt on õnnestunud vaadelda. Polaarmütsikesed võivad koosneda jääst, sest temperatuur on seal allpool vee külmumispunkti. Väga huvitavaid tulemusi on andnud Maa vaatlemine
osakeste keskmine läbimõõt on alla millimeetri, kuid on ka suuremaid osakesi. Peale kivimitükikeste sisaldab regoliit ka põrke käigus tekkinud klaasjaid osakesi. Sageli on osakesed selle klaasja ainega omavahel ühendatud. Üldiselt peegeldab regoliit tema all oleva pinna koostist, kuid esineb ka osakesi, mis on mõne kaugema kraatri tekkimisel saadud hooga kohale lennanud. Pinnal on heledamad ja tumedamad laigud. Heledad laigud on künklikud ja seal on palju kraatreid. Tumedad laigud on tasased. Tumedaid laike Kuul on näha ka palja silmaga, astronoomid kutsuvad neid meredeks. Heledaid alasid seevastu nimetatavad nad mandriteks. Vett ega mingit muud vedelikku Kuu meredes päriselt ei leidu, oma nime on nad saanud 17. sajandil sarnasuse põhjal. 3. Kuu väga nõrga raskusjõu tõttu pole seal atmosfääri , tuult ega ilmastikku. 4. Pinnaehitus Pinnaehitust iseloomustab rõngasmägede ja meteoriidikraatrite rohkus. Juba väikese
Tiiru ümber Maa teeb Kuu 27,32 päevaga. Peale selle pöörleb ta veel ümber oma telje. Kuna Kuu on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha. Et Maa ja Kuu tiirlevad ümber ühise raskuskeskme, nimetatake neid ka kaksiplaneediks. Kuu on Maa poole alati sama poolkeraga, sest Maa tekitatud tõus ja mõõn on Kuu pöörlemis- ja tiirlemisperioodiga võrdustanud. Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni - optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Nii on Kuu näiv pöörlemine Maa suhtes kiirem, kui Kuu Maale lähemale tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni
See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959. aastal, kui nõukogude automaatjaam "Luna 3" 5 edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad Kuu pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. 1.2. Kuu kraatrid ja mäed Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kõige suuremas Kuu mäeahelikus, Apenniinides, asub ka Kuu kõrgeim mägi Bradley,
Valga Põhikool ,,KUU" Referaat Valga 2009 Sisukord Sisukord.....................................................................................................................................2 Sissejuhatus................................................................................................................................3 Kuu.............................................................................................................................................3 Kokkuvõte..................................................................................................................................5 2 Sissejuhatus Maa ainuke looduslik kaaslane on Kuu, mis on meie planeedist neli korda väiksem. Kuu asub meile nii lähedal, et sealt võib näha palja silmaga samapalju detaile, kui astronoom maapealse teles
Sellel ajal pole Kuud Maalt näha. Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale. Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena. Pärast täiskuud hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa. Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. Mered Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. Kuu pind on väga tume, Kuu albeedo on umbes 0,14.
Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem kui Maa pinnal. Esimene kosmiline kiirus on 1,7 km/s Teine kosmiline kiirus on 2,4 km/s. "Mered"" ja "mandrid Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Asend Maa suhtes Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.
1022 kg. Keskmine tihedus on 3,3 g/cm3. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem kui Maa pinnal. Esimene kosmiline kiirus on 1,7 km/s Teine kosmiline kiirus on 2,4 km/s. Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Kuu pind on väga tume, Kuu albeedo on umbes 0,14. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.
tuum ja silikaatidest koor. Kui suurem kivirahe oli vaibumas, voolas laava planeedi pinnale, kattes vana koore. Sel ajal tekkisid kraatritevahelised tasandikud. Hiljem Merkuur jahtus. Tuum tõmbus kokku. See tõi kaasa koore pragunemise ning pikkade ja kõrgete kaljurünkade moodustumise. Pärast seda ujutas laava madalmikud üle ning moodustas siledad tasandikud. Seejärel tekkis mikrometeoriitide toimel tolmune pind, mida nimetatakse ka regoliidiks. Suuremad meteoriidid tekitasid kiirtega kraatreid. Merkuuri pind ei ole miljoneid aastaid enam muutunud, kui jätta kõrvale aeg-ajalt aset leidvad kokkupõrked meteoriitidega. Merkuuri uurimislugu Merkuur on tuntud hiljemalt sumerite ajast (3. aastatuhat eKr). Sumerid nimetasid Merkuuri "Ubu-idim-gud-ud". Varaseimad kirjapandud üksikasjalikud vaatlused kuuluvad babüloonlastele. Nendel oli Merkuuri nimetus gu-ad või gu-utu. Vana-Kreekas oli Merkuuril kaks nime: Apollon hommikutaevas nähtava Merkuuri kohta ja
aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum. Kuu pind · Kuu pind on kaetud pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Põhilised kivimid on maise basaldiga sarnanev basalt ja breta, mis koosnevad varem eksisteerinud kivimite kokkukleepunud osakestest. Kuu kivide mineraalne koostis on põhiliselt raud ja räni. Tumedad piirkonnad on mered ja heledad mandrid. Oma ajaloo algperioodil pommitasid Kuud asteroidid, neist suurimad lõid tema pinda sügavad augud. Vulkaanilise tegevuse käigus täitusid need augud laavaga, tekitades meredele tüüpilised tumedad tasandikud. Ka kaatrid (Bailly ja Flavius) on meteoriitide poolt tekitatud. Kui kaatri läbimõõt on suurem kui 300km, siis nimetatakse neid basseinideks( Idamere bassein, Niiskuse mere bassein, Nektari mere bassein)... Luna3 1959. aastani ei olnud keegi
näha mõttes kuu peale kirjutatud J-tähe poolne külg. Kui kuu "kahaneb", on näha teine pool ehk mõttes kuu peale joonistatud K- tähe poolne külg. Kuu laigud Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi. ,,Igavese päikese tipp" Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti 1994 kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73- kilomeetrise Peary kraatri serv oli päikese käes terve ööpäeva.
Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C, öösel enne Päikese tõusu langeb aga 180°C. Foto. Maa ja Kuu XII klass Astronoomia Ivo Eesmaa Kuu faasid Viimane veerand Pärast keskööd Noorkuu Täiskuu Õhtutaevas Esimene veerand XII klass Astronoomia Ivo Eesmaa Looded Mõõn Tõus Maa Kuu Mõõn XII klass Astronoomia Ivo Eesmaa Kuu pind Atmosfääri Kuul ei ole Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike("mered"). Suurim Tormide ookean pindalaga 2,1 milj ruutkilomeetrit(Kuu kogupindala 38 miljonit ruutkilomeetrit) Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide
aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga (vanimad leitud Kuu kivimid 4,36 miljardit aastat vanemad), selle tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustus Kuu. Esialgu oli Kuu kaetud üleni laava ookeaniga, mille paksuseks oli vähemalt 500 kilomeetrit. 2. Reljeef Põhivärvus Kuul on tumehall, leidub ka rohekaid ja pruunikaid toone. Kuu pinnal olevaid tumedaid laike nimetatakse meredeks ja heledamaid piirkondi mandriteks. Mered on põhiliselt madalad suhteliselt tasased alad, kus on kaatreid, pragusid ja valle; vett neis ei ole. Mandrid on rohkem liigestunud pinnamoega ja kõrgemad(suhteline mägede kõrgus kuni 9 km-ni), seal esineb ka rohkem kaatreid. Suuri lameda põhjaga kaatreid nim. tsirkideks. Kuu nähtava külje pindalast hõlmavad mered u. 30%, tagaküljel on neid ainult 3%. Maale nähtaval küljel, täiskuu ajal selle vasakul poolel olevat laiku(merd) nimetavad astronoomid Tormide ookeaniks
nähtamatuks see on Kuu nähtamatu külg ehk tagakülg. See ei tähenda, nagu Kuu ei pöörleks ümber oma telje. Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kraatrid Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid, Karpaadid, Juura, Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley, mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna (merepinna analoog Kuul)
jumalate käskjala Mercuriuse järgi. Ju siis sellepärast, et ta liigub kiiremini, kui teised planeedid. Väga omapärane on Merkuuri pöörlemis- ja tiirlemisperioodide vahekord ühes Merkuuri ööpäevas on kaks Merkuuri aastat. Merkuuri pöörlemistelg on orbiidi tasandiga risti, seetõttu puudub aastaaegade vaheldumine. Merkuuri maastik on troostitu kivikõrb täis meteoriidikraatreid, olles äravahetamiseni sarnane Kuu maastikuga. On suuri, üle 200km läbimõõduga kraatreid. Ainulaadseteks pinnavormideks on kuni 2km kõrged ja sadu kilomeetreid pikad astangud. Maa elaniku jaoks oleksid tingimused Merkuuril üsna karmid. Pinnaühikule langeb seal 6 korda rohkem päikeseenergiat kui Maal. Ööpäevane temperatuurikõikumine on suurim Päikesesüsteemis. Atmosfäär Merkuuril praktiliselt puudub, seega pole seal mingit kaitset ei Päikese UV-kiirguse ega meteoriitide eest. Veenus
Uraan ja Neptuun), asteroidid ehk väikeplaneedid, Mõõtmete poolest sarnane Maaga, heleduselt 3. kääbusplaneedid, komeedid ja meteoorkehad. Päike on taevakeha peale Päikest ja Kuud, seda uuritase kosmosest süsteemikeskne keha, mis moodustab umbes 99,6% kogu pildistades ja radaritega. Maa pealt pole Veenuse pinda süsteemi massist, päikesesüsteem tekkis u. 5 miljardit a kunagi näha, seda varjab tihe atmosfäär. Pilvekihtide tagasi. vahel puhub tuul kiirusega 300-400 km/h. Pinnatemperatuur on 480C, rõhk on 9 Mpa, pinnas on Päike tasane, kivine ja vesi puudub, seal leidub tuhandeid Päikesesüsteemi keskel asuv täht, mille ümber tiirlevad vulkaane. Aasta kestab 225 maist ööpäeva, planeedid
piiluda. See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959. aastal, kui nõukogude automaatjaam "Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast. Kuu esikülg on väga mereline ja tagakülg palju tasapinnalisem, seal on ainult kaks merd. Kuul lähimal vaatlusel on näha seal mitmeid mäeahelikke, orge, lõhesid ja kraatreid. Mägedele on nimed pandud Maal asuvate mägede järgi, nt Alpid, Kaukasus jms. Kraatritel on eelkõige teadlaste kuid ka mõnede muude tuntud isikute nimed .( Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve, O.W
Merkuuri pinnavormide üle saab otsustada ainult optiliste, soojuskiirgus- ja raadiokiirgusvaatluste põhjal. Et samu meetodeid on rakendatud ka Kuu ja Maa puhul ning kombineeritud kivimi- ja pinnasenäidistega, on võimalik teha järeldusi Merkuuri kivimite ja pinnase kohta. Kuigi teleskoobis ei paista Merkuuril mingeid pinnavorme (eristatavad on ainult heledad ja tumedad laigud), on kosmosest tehtud fotodelt selgunud, et Merkuuri pind sarnaneb Kuu pinnaga: seal leidub teravate piirjoontega kraatreid ja mäeahelikke. Pinda katab tolm. Merkuuri pind on tervikuna väga vana. Laamtektoonika puudub. Kraatrid on erineva vanusega. Mõnel nooremal on teravad ääred, millest lähtuvad kiired nagu Kuul. Teised on meteoriitide poolt kulutatud äärtega. Merkuuri kraatrid on suuremad kui Kuu omad, sest Päikesele lähemal liiguvad taevakehad kiiremini. Kõige silmatorkavam teadaolev pinnavorm on suurim kraater Palavuse nõgu (ladina keeles
vahekohtades tiirlevatest kaaslastest. Titan on Saturni kõige suurem kuu. Päikesesüsteemis ületab teda vaid Jupiteri suurim kuu Ganymedes. Titan on suurem kui Merkuur ja 1,9 korda raskem kui meie Kuu. Raskuskiirendus on Titanil 9 korda väiksem kui Maal. Raskemetallidest tuuma Titanil ilmselt pole, kuu siseosa koosneb kivimitest. Keskmise tiheduse järgi tuleb välja, et umbes poole kuu massist moodustab jää ning vesi. Titanil on tihe atmosfäär ja ta on kaetud läbipaistmatu pilvekihiga. Kuu keskmiseks pinnatemperatuuriks ekvaatori läheduses, pilvepiiril, on mõõdetud 180°C, õhurõhk Titani pinnal on 1,6 atmosfääri. Titani nõrka raskuskiirendust arvestades on tema atmosfäär 4,6 korda tihedam kui Maal, õhkkonna põhikomponent on lämmastik. Peale Maa on Titan ainus keha Päikesesüsteemis, mille pinda katavad talvel külmuvad ja suvel sulavad ookeanid. Tihti sajab vihma ja lund, ainult vee osa täidab Titanil metaan.
Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant. Kuu on alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega, seejuures vastaskülg jääb nähtamatuks. Vastavalt Päikese, Maa ja Kuu vastastikusele asendile näeme selle aja jooksul Kuu Päikese poolt valgustatud pinnast kas suuremat või väiksemat osa, mis tähendab, et Kuu muudab taevas oma kuju. Need faasid 6 märgivad üht looduse suurt rütmi. Kuul puudub märkimisväärne atmosfäär, kuna ta on liiga väike, et seda kinni hoida. Sellegipoolest moodustab mingi atmosfääri Kuu ümber Päikesetuul. Palja silmaga vaadates näeme Kuu pinna peamise eripärana tumedaid ja heledaid piirkondi. Tumedaid laike kuu pinnal nimetatakse meredeks (mare), tegelikult on need tolmused tasandikud. Heledamad alad on mägised ja arvatavasti on need Kuu esialgse koore jäänukid. Paljud Kuu mered on ümmargused. See annab alust arvata, et Kuud pommitasid asteroidid. Mered on
ainsat möödalendu Merkuurist 1974. a. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestub pildistada umbes poolt kuna kõigil "Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib "Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline üks poolkera on tihedalt kaetud kraatritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised Kuu- uurijad, vaid tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega. Kraatrid Merkuuri ja teiste planeetide ning nende kaaslaste pinnal on tekkinud kokkupõrgetel meteoriitidega. Kraatreid
"Voyager 2" startisid 1977. aasta juulis ning möödusid Jupiterist 1979. aasta märtsis ja juulis, jätkates pärast seda Päikesesüsteemi teiste välisplaneetide tundmaõppimist. Detsembris 1995 jõudis Jupiteri juurde USA automaatjaam "Galileo", mis enne hiidplaneedi tehiskaaslaseks muutumist saatis planeedi atmosfääri sondi. Kahe aasta jooksul peab see uurima nii Jupiteri ennast kui ka mitmeid tema kaaslasi. Keemilise koostise poolest sarnaneb Jupiter rohkem tähtedega tema atmosfäär ja arvatavasti ka sisemus koosneb peamiselt vesinikust (mahu järgi 87-90%) ja heeliumist (10-13%). Jupiterist olekski võinud saada täht, kuid selleks oleks ta pidanud olema veel 7-8 korda massiivsem. Tekivad ju tähed hõreda gaasi kokkutõmbumisel, kui vabaneb niipalju soojust, et aine sisemuses saavad alata termotuumareaktsioonid. Selleks on vaja temperatuuri vähemalt kümme miljonit kraadi. Jupiteri korral midagi niisugust ei juhtunud. Sellest hoolimata kiirgab
ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt, kuna kõigil ,,Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoobiga saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib ,,Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline üks poolkera on tihedalt kaetud kraateritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised Kuuuurijad, vaid tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega. Kraatrid Merkuuri ja teiste planeetide ning nende kaaslaste pinnal on tekkinud kokkupõrkel meteoriitidega
Referaat Päikesesüsteem Tallinn 2009 Päikesesüsteem : Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning on gravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni ja temperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgus. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks vee
planeetidevahelise automaatjaama ,,Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt kuna kõigil Mariner 10 lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib Mariner 10 poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kkuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline üks poolkera on tihedalt kaetud kraatritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kkuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised kuu-uurijad, vaid tegemist on tardunud laavaväljadega(1). Mariner 10 avastas, et Merkuuril on proportsionaalselt tunduvalt suurem metallist tuum, kui teistel planeetidel. See fakt viis
nimetatakse orbiidiks. Orbiiti mööda liikudes pöörlevad planeedid veel ümber oma kujutletava telje. Päikesesüsteemi planeedid jagunevad: Maa sarnased planeedid ehk kiviplaneedid ja Jupiteri tüüpi ehk gaasiplaneedid. Esimeste hulka kuuluvad Merkuur, Veenus, Maa ja Marss. Oma nime on nad saanud sellest, et neil on samasugune kaljune pind nagu Maal. Nad erinevad üksteisest atmosfääri poolest: Maad, Veenust ja Marssi ümbritseb oluline atmosfäär, samas Merkuuril see puudub. Lähtudes Päikesest on planeetide asukoht selline: Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun. Päike Päike on meie päikesesüsteemi täht. Oma olemuselt on Päike samasugune täht nagu kõik ülejäänudki. Teised tähed paistavad meile vaid väikeste valguspunktidena, kuna nad on väga kaugel. Nagu kõik tähed, nii on ka Päike hõõguv gaasikera. Päikese mass koosneb praegusel
18. augustil aastal 1877. Phobos on Deimosest 7,24 korda suurem ja Marsile lähemal. Phobose nimi tuleneb kreeka mütoloogia tegelase Phobose (Fear) nimest, Phobos oli Marsi (Arese), sõjajumala poeg. Phobos tiirleb ümber Marsi väga lähedalt, lähemalt kui ükski teine planeedi ümber tiirlev kuu. Aja möödudes vahemaa Marsi ja Phobose vahel väheneb nii palju, et Phobos põrkab Marsiga kokku või puruneb tolmuringiks Marsi ümber. Phobose pinnal on palju kraatreid, neist suurima, Stickney kraatri, põhjustas meteoriit, mis oleks äärepealt Phobose purustanud.[12] Deimose avastas Asaph Hall 12. augustil 1877. aastal. Deimose nimi tuleneb kreeka mütoloogiast Deimose (Dread), Deimos oli ka Marsi poeg. Nii Phobose kui ka Deimose nime pakkus välja Henry Madan(1838-1901). Ta võttis need Homerose eeposest ,,Ilias", kus Ares lõi Dread'i(Deimos) ja Fear'i(Phobos). Mõlemal, nii Phobosel kui Deimosel on väga ringikujulised orbiidid.[11]
annaabi.ee 
