Ballet "Kevade" osatäitjad olid pärit iglt poolt üle maailma. See ballet oligi väga teissugune juba sellepärast, et tantsjad olid nii mitte eestlaslikud. Näiteks filmis oli Arno blondi peaga aga balletis oli musta peaga jaapanlane. Ka lavastaja Ruslan Stepanov on tahnud luua hoopis teist suguse teose kui see oli Oskar Lutsu "Kevade" ja on öelnud teose kohta nii: "Et lavastus oleks originaalne, pean ma suutma olla absoluutselt, otse pööraselt vaba, loobuma Oskar Lutsu kunstilistest kujunditest ja looma seeläbi omaenda esteetilise maailma, milles valitseb minu arusaam ilust ja harmooniast. Ükskõik missugune kunstnik tahab igas zanris kajastada nii sügavalt kui võimalik inimese sisemaailma ja selle mitmepalgelisust. Üritan lavastuse üldist õhkkonda edasi anda peategelase Arno maailma kaudu, kasutades unenägude, allegooria, märkide ja sümbolite keelt." Etenduse algus oli mulle küll natuke segane, sest ei saanud kohe aru, et miks
Üks tähelepanuväärseimaid asju oli see, et kõik näitlejad olid välismaalased, alustades jaapanlastega ja lõpetades inglastega. Kui internetist hakata uurima selle etenduse kohta, siis saabki teada, et lavastaja tahtsiski teha Kevadet meie jaoks üpriski arusaamatuks, tsitseerin lavastajat Ruslan Stepanovit: ,,Et lavastus oleks originaalne, pean ma suutma olla absoluutselt, otse pööraselt vaba, loobuma Oskar Lutsu kunstilistest kujunditest ja looma seeläbi omaenda esteetilise maailma, milles valitseb minu arusaam ilust ja harmooniast." Rain Leotoots 10. b klass Arvamus balletti kohta on suhteliselt künklik, ma lihtsalt ei oska selle kohta midagi öelda, peaaegu kõik oli minu jaoks arusaamatu. See ei tekitanud vaimustust ega
tegevusaega kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel, varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süzeeks. Eepika Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi. Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega.
siiski inimene, nagu tõendab Liisi ütlus: ,,Imelik, et sa Metskassist enne kui naisest kõneled ja siis alles maalimisest juttu teed. [---] Aga see näitab seda, et enne vaatab ometi inimene, siis kunstnik". Samas teoses on ka teine kunstiliste lootustega inimene Jannu. Tema soovib saada näitlejaks ja loob ajalehtedele saatmiseks luuletusi. Kuigi ta luuleanne pole just kõige erakordsem, loodab noormees jõuda kaugele. Sellegipoolest seab Jannugi eraelu kunstilistest ambitsioonidest ette: armastatud naise nimel soostub ta näitleja- mõtted peast heitma ja kodus isa juures tööle hakkama. Tundub, et kunst ja elu seisavad täiesti lahus parun Lammerheimi jaoks Eduard Vilde jutustuses ,,Musta mantliga mees". See endine maalikunstnik vahetas ,,oma aatelise elukorra" põllumehe ,,proosalise" elu vastu puhtainelistel põhjustel, selleks, et mitte oma pärandusest ilma jääda. Loo tegevustikust võib järeldada, et ta eriliselt kunstist
stiililaadiga on tegemist: ilukirjandusliku, publitsistliku või teadusstiiliga. Teiselt poolt, et olla oma hinnangutes pädev, on tal vaja eristada head stiili halvast stiilist. Ilukirjandusstiil Eesmärk: Väljendatakse inimestega seotud juhtumusi, nende mõtteid ja tundmusi, et lugejaid kunstikavatsuslikult mõjutada. Sõnavara: Kasutatakse kõiki sõnakihte: kirjakeele, kõnekeele, murrete, slängi sõnavara. Tekst: Vaba ülesehitusega, lähtutakse autori kunstilistest taotlustest. Kasutusala: Ilukirjandus: jutustus, novell, näidend, luuletus jms. Publitsistlik stiil Eesmärk: Kujutatakse ühiskondlikke elunähtusi, et lugejaid informeerida, suunata ja mõjutada. Sõnavara: Kasutatakse valdavalt kirjakeelt. Tekst: Loogilise ülesehitusega, lähtutakse tegelikest sündmustest ja faktidest. Kasutusala: Publitsistika: ajaleheartikkel, reportaaz, retsensioon, uudis jms. Teadusstiil
teadusliku või kirjandusliku sisuga tekst, mida iseloomustab kujundlikkus ning vaimukas sõnastus. 14. Faabula - teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Sageli võivad kirjandusteoses olla ajalispõhjuslikud seosed rikutud, s.t kirjanik lähtub talle olulistest kunstilistest eesmärkidest, loob oma arenguloogika. Näiteks alustab teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused. 15. Följeton - pilkejutt, veste. Ajakirjanduszanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukas. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August
teadusliku või kirjandusliku sisuga tekst, mida iseloomustab kujundlikkus ning vaimukas sõnastus. 14. Faabula - teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Sageli võivad kirjandusteoses olla ajalispõhjuslikud seosed rikutud, s.t kirjanik lähtub talle olulistest kunstilistest eesmärkidest, loob oma arenguloogika. Näiteks alustab teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused. 15. Följeton - pilkejutt, veste. Ajakirjanduszanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukas. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August
sünonüüm, „Guernica” ( 1937, õli, lõuend, 349,3 x 776,6 cm, Madrid, Prado) võib vaataja esmapilgul lausa ära ehmatada. Suured geomeetrilised pinnad moodustavad tervikliku kompositsiooni. Tegemist oleks justkui dekoratiivse maaliga, ent lähemalt uurides võib seal selgelt näha kurjust, valuoigeid, abipalveid maailmale, lootust, võitlust. Picasso on leidnud täiesti uue lähenemise ajaloomaalile: ta on teinud kunstilistest pindadest tunded, mis valdasid ühiskonda tol kohutaval ajaloosündmusel: Guenica linna pommitamisel. Maali ajaloolisust rõhutab veel eriti tema must-valge koloriit ( mida võib ka pidada elu ja lootuse kadumise metafooriks), mida vaadates meenuvad ajaloohõngulised vanasegased fotod. Mis kõige olulisem, et väljendada tundeid, pole Picasso vajanud reaalset elu, reaalseid esemeid, ta on kasutanud kahe värvi erinevaid varjundeid ja sakilisi kujundeid ning teeninud sellega
üritanud öelda oma teosega. 5. Mis on hüpoteetiliseses intentsionalismis “hüpoteetiline”? Hüpoteetilise intentsionalismi puhul üritatakse hüpoteetiliselt aru saada, mida on autor teosega üritanud öelda. Hüpoteetiline tõlgendus ei pruugi olla õige tõlgendus. 6. Analüüsige konventsionalismi ja relativismi erinevusi. Konventsionalism: Tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest Relativism on seisukoht, mis peab tõde, tunnetust, väärtusi, reaalsust ennast või muud taolist relatiivseks – sõltuvaks mingist vaatekohast. -väidetakse, et miski (näiteks moraaliväärtused, ilu, teadmine, esteetika, tähendus on suhteline, sõltudes mingist raamistikust või vaatekohast (näiteks individuaalsest subjektist, kultuurist, ajastust, keelest, mõisteskeemist -eitatakse, et üksainus vaatekoht on teistega võrreldes privilegeeritud 7
autor tegelikult on üritanud öelda oma teosega. 5. Mis on hüpoteetiliseses intentsionalismis "hüpoteetiline"? Selle puhul üritatakse hüpoteetiliselt aru saada, mida on autor teosega üritanud öelda. Hüpoteetiline tõlgendus ei pruugi olla õige tõlgendus. 6. Analüüsige konventsionalismi ja relativismi erinevusi. Konventsionalism: tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest. Relativism on seisukoht, mis peab tõde, tunnetust, väärtusi, reaalsust, ennast või muud taolist relatiivseks sõltuvaks mingist vaatekohast. Väidetakse, et miski(näiteks moraaliväärtused, ilu jm) tähendus on suhteline, sültudes mingist raamistikust või vaatekonast. Eitatakse, et üksainus vaatekoht on teistega võrreldes privilegeeritud. 7. Milles seisneb valiidsusdeterminismi ja instrumentaaldeterminismi erinevus?
ja hoiakuid. Hüpoteetilise intentsionalismi järgi on teose tähenduseks see hüpotees autori kavatsuste kohta, mille kompetentne või ideaalne vastuvõtja esitab. Hüpoteetiline sellepärast, et tegelikult ei saa me 100% kindlad olla, mida autor teosega mõtles. 6. Analüüsige konventsionalismi ja relativismi erinevusi. Konventsionalism: tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest. Monistlik. Relativism tavatsetakse liigitada pluralistlike vaadete hulka, mille järgi eksisteerib mitmeid aktsepteeritavaid interpretatsioone, mida ei ole vaja või ei saa omavahel siduda, s.t need on omavahel ühildamatud. Tähendus muutub vastavalt tõlgendajale. 7. Milles seisneb valiidsusdeterminismi ja instrumentaaldeterminismi erinevus? Valiidsusdeterminism – tõlgendus hinnangu kvaliteedi, väärtuse näitajana. Peamine
Lauras on hinnatav püüd vabadusele ning endamääramisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames . Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti (Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, s.o. rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnakunstnik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainult paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane , on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud, poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada "Pisuhänd" oma kosjavankri ette
3. Milles seisneb intentsionalismi ja konventsionalismi erinevus? Tõlgenduse allikas (kriteerium). Millele peab tõlgendus tuginema? Kes või mis määrab kunstiteose tähenduse? Intentsionalism: Tähenduseks on see mida kunstnik tähendama pani. Aktuaalne intentsionalism (Hirsch, Iseminger). Hüpoteetiline intentsionalism (Tolhurst, Levinson). Konventsionalism: Tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame teosele lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest (Beardsley). 4. Selgitage kahte viisi ,,tähenduse" mõistmiseks! Avastamine versus loomine: Kaks viisi tõlgendamise kujutlemiseks (S-tõlgenduse mõttes): a)Tõlgendamine kui tähenduste avastamine; b)Tõlgendamine kui tähenduse omistamine. a) Tähenduse avastamine: Tähendus on kunstiteose sees, tõlgendamisel me avastame selle, toome välja: Tähendus kui pähklituum, Kink pakis, "teksti striptiis". "Paradoksaalne on, et
Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel, varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süzeeks. 3. Kirjanduslikud rühmitused "Noor-Eesti" - Gustav Suitsu (1883-1956) algatusel loodud kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1905-1915. Rühmituse tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Johannes Aavik, August Kitzberg ja Bernhard Linde
Kunstiained. Kunstiainete õpet toetab lähenemine kirjandusele kui kunstiainele. Kirjandusteose analüüs seostatuna illustratsioonide vaatlusega soodustab kunsti väljendusvahendite eripära mõistmist. Reklaami käsitlemine keeleõppes eeldab ka visuaalsete ja auditiivsete komponentide eritlemist ja analüüsi. Kirjandusteose käsitluse illustreerimine vastava ajastu muusikaga soodustab arusaamist muusika emotsionaalsest mõjust ning kunstilistest väljendusvahenditest. Kirjanduse ja muusikaõpetuse ühisosa on (rahva)laul, selle tekst ja esitus. Kehaline kasvatus. Meedia- ja kirjandustekstide valiku kaudu saadakse elukogemusi. Plakateid ja esitlusi koostades kujundatakse tervist väärtustavat eluhoiakut. Väitlustes propageeritakse tervislikku eluviisi ning dramatiseeringutes ja rollimängudes saab läbi mängida mitmesuguseid elulisi olukordi. Tehnoloogia.
Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel, varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis- põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süzeeks. 2. Vabalt valitud teose analüüs A.dumas"Kolm musketäri" Alexandre Dumas - isa (1803-1870), üks möödunud sajandi esimese poole prantsuse kirjanduse liberaalse- romantilise suuna esindajaid, alustas oma loomingulist teed perioodil, mis eelnes 1830. aasta revolutsioonile Prantsusmaal
sotsiaalseks võitlejaks. Lauras on hinnatav püüd vanadusele ning endamäärimisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames. Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti (Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, see on rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnastik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainule paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane, on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud, poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada "Pisuhänd" oma kosjavankri ette. Ta
kriimsilmaks, metsaemaks, põõsataguseks, hallikasukameheks jne. evangeelium Jeesus Kristuse elust ja õpetusest jutustav varakristlik teos, täpsemalt Piibli Uue Testamendi 4 esimest raamatut. F faabula teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus. Teose faabulaga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Sageli võivad kirjandusteoses olla ajalis-põhjuslikud seosed rikutud, s.t kirjanik lähtub talle olulistest kunstilistest eesmärkidest, loob oma arenguloogika. Näiteks alustab teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitab nende põhjused. fantastika ebatõeline, mõttekujutuslik. Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud. Näiteks Friedebert Tuglase (18861971) fantastilis-sümbolistlikke novelle sisaldav kogu "Saatus" (1917). farss komöödia liik, jämekoomiline olustikulise sisuga lühinäidend, millel oli suur menu 14. ja 15. sajandi Prantsusmaal
saada algallikatest. Tema roman ,,Lõks,, ilmumine tekitas skandaali, selle tegelased, tänavalapsed, rääkisid lihtrahva keelt . Veel suurema pahameele kutsus esile ramaan ,,Söekaevurid,, milles kirjeldatakse kaevurite poolloomalikku elu,nende füüsilist ja kõlbelist allakäiku. Kirjandusstiili, mis eeldab eluhetke kirjeldamist koos kõigi talle omaste helide, värvide, lõhnade ja aistingutega, nimetatakse impressionismiks. Zola oli impressionistide kunstilistest ideedest vaimustuses, need olid vägagi lähedased tema enda loomingulistele püüdlustele. Tema romaanides sulanduvad detailsed kirjeldused kokku sümbolistlike üldistustega. Kirjanik pidas oma ülesandeks propageerida uut esteetikat: Seetõttu kirjutas ta artikleid naturalismi kohta ning koondas enda ümber noori kirjanikke. 13)M.Twaini elu ja looming. (1835-1910) Elulugu- Peetakse esimeseks kirjanikuks, kes oskas näha Ameerika igapäevaelus midagi üllatavat
Lauras on hinnatav püüd vabadusele ning endamääramisele, kuigi ta seda taotleb ainult oma isikliku elu raames . Ka Piibeleht tunnetab selgesti kultuurielus valitsevat korruptsiooni, kuid ei avalda selle vastu protesti (Sandri arusaamade järgi on ta iriseja, s.o. rahulolematu). Piibeleht ei ole võitleja, ta on ühiskondliku kujuna arvestatav kui loov sõnakunstnik, aga ka sellena jääb tema sotsiaalne kaal selgitamata, sest Vilde teeb ainult paari sõnaga juttu tema kunstilistest tõekspidamistest. Olgugi boheemlane , on Piibeleht siiski praktiliselt mõtlev ning tegelikke olusid arvestav inimene. Rikkus ja selle abil saavutatavad elumõnud ei näi teda veetlevat. Ent siis muutub praktilises elus enam kui tagasihoidlik sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud, poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada "Pisuhänd" oma kosjavankri ette
annaabi.ee 
