Kunstiajalugu | Eduard Viiralt, Ants Laikmaa, vennad Rauad (0)

Eesti kunstiajalugu : Eduard Viiralt, Ants Laikmaa , Kristjan Raud ja Paul Raud.
EDUARD VIIRALT
1898 -1954
Sündinud Peterburi kubermangus Gubanitsa külas. Vanemad läksid Venemaale mõisateenijateks. Seal sündiski Eduard ning hiljem veel kaks poega . Esmase hariduse sai E.Viiralt kohalikus Kalitino külakoolis. 1909. a. tuli perekond Eestisse tagasi. Nad läksid Järvamaale Koeru kihelkonda Varangu mõisa mõisatöölisteks. Eduardi vanemad soovisid oma lastele sama head haridust kui mõisnike lastel. Esialgu pandi Eduard Koeru Haridusseltsi kooli, hiljem aga Saksa Erakooli. E.Viiralt oskas eesti, vene ja saksa keelt. Vanemad tahtsid, et temast saaks korralik kantseleiametnik, ent noorel Eduardil ilmnes juba varakult huvi joonistamise vastu. 1915. a. läks ta Tallinna Kunstitööstuskooli, õpetajaks oli seal Nikolai Triik. Paraku kujunes Viiralti õppimine seal problemaatiliseks: puhkes revolutsioon , Saksa okupatsioon jms. Tema õpingud katkesid. Alles 1919. aastal jätkas ta taas õpinguid, seda juba kunstikoolis „Pallas“. Algselt läks ta sinna õppima skulptuuri, seda Anton Starkopf´i käe all, ent samas ei jätnud ta unarusse ka graafikat. Koolis äratas Viiralt tähelepanu oma andekuse ja võimekusega osaleda kooli, kui ühingu „Pallas“ näitustel esinemisega. Koolis leiti, et E.Viiralt vajaks mujal veel täiendust. Ta otsustati saata Dresdenisse. Selleks koguti raha kokku nii õpetajatelt kui ka õpilastelt ning lõpuks suunduski Viiralt soovitatud sihtpunkti. Toona olid Drestenis ekspressionistlikud meeleolud, mis avaldasid mõju ka Eduard Viiraltile. Tartuga võrreldes oli seal hoopis teine ööelu. Viiralt armastas maalida Dresteni loomaaias olnud eksootilisi loomi. Dresteni Kunstiakadeemiat ta aga ei lõpetanud, vaid otsustas siiski tulla tagasi „Pallasesse“ ning lõpetas selle 1924. aastal skulptori ja graafikuna. Ühe aasta oli ta ka ise „ Pallase “ Kunstikoolis õpetajaks, kuid 1925. a. sai Viiralt Kultuurkapitalilt toetust ning ta sõitis Pariisi, kuhu jäi ka tööle. 1927 esitleti seal tema esimest näitust, 1928 oli juba teine näitus arvukate Viiralti töödega. E. Viiralt toetas rahaliselt nii oma peret kui ka sõpru. Tema tööd on väljas olnud Prantsusmaal, USA-s, Poolas, Tsehhoslovakkias, Lätis, Norras, Saksamaal, Taanis , ja Soomes. Tema kuulsaim töö on „Põrgu“. 1937. aastal sai ta Viinis kuldmedali ja 1936. aastal tehti Viiralti töödest ülevaatenäitus Tartus ja Tallinnas. Seda suuresti tänu Rõude erakogule. 1938 oli Eduard Viiralt Marokos , kus ta joonistas palju araablasi, berbereid ja neegreid (sealt ka töö „ Berberi poiss“). 1939. aastal tuli ta korraks Eestisse, kuid teda ei võetud siin poliitilises mõttes hästi vastu. Vaatamata sellele õnnestus tal siin teha „Kristjan Raua portree“, „Tamm“, „ Virve “ ja „Eesti naine“. 1944. aastal ta lahkus. Ta käis ära Rootsis ja Lapimaal ning 1946. aastal suundus tagasi Pariisi. Seal hakkas Viiralti tervis halvenema. Tema lemmikteemadeks kunstis jäid siiski lapsed, loomad ja natüürmordid. 1953. aastaks olid haiguse sümptomid tugevnenud, teda vaevas kõhnumine, verevaesus , nõrkus ning tal avastati maksavähk. 1953. aastal tehti talle küll operatsioon , kuid 8. jaanuaril 1954 ta suri. Viiralt on maetud Pariisi Pére Lachaise´i kalmistule. Oma eluajal oli ta tasakaalukas, sõnaaher suures seltskonnas, ent mitte sõprade seas. Ta armastas istuda kohvikus, liikuda tänaval, turgudel ja rahvarüsinas. Ta valdas vabalt eesti, vene, saksa ja prantsuse keelt. Lugeda võis ta aga ka hispaania ja inglise keeles. Viiraltit võlus muusika ning ta tegeles ka raskejõustikuga. Oma graafikatööd tegi Eduard Viiralt kõik ise ( meistrite abita). Hiljuti on avastatud veel 3 Viiralti tööd, mis ka n.ö. sisseõnnistati. Skulptuurist on järgi vaid üks töö: „Konrad Mägi“ büst ( KUMUS ).
ANTS LAIKMAA
1866 – 1942
Sünnipärane nimi: Hans Laipman.
Ants Laikmaa sündis Vana- Vigalas , tema isa oli vallakirjutaja. Joonistada armastas Ants juba varakult. Algteadmised sai ta Tallinna Kubermangugümnaasiumist. 1890. aastal läks ta Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Sealne õpetamise laad oli akadeemiline ning Laikmaale see ei meeldinud. Ta otsustas sealt ära tulla ning siirdus edasi hoopis Saksamaale Düsseldorfis asuvasse kunstide akadeemiasse. Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppis ta aastatel 1891 – 1893, kuni ta oma õpingud rahapuuduse tõttu katkestama pidi. Düsseldorfi jäi ta siiski edasi kuni 1899. aastani, tehes seal seni juhuslikke kunstitöid. Teenitud raha eest otsustas Laikmaa ennast täiendada, käies ära Hollandis, Belgias, Austrias ja Prantsusmaal. Lõpuks naases ta Tallinnasse. 1903. aastal asutas Ants Laikmaa Tallinnas esimese kunstiõppeasutuse, oma ateljeekooli. 1906 avati Tartus kunstinäitus, kus Laikmaa oli üks suuremaid organisaatoreid ning ta oli üks Eesti Kunsti Seltsi asutajatest 1907. aastal. Laikmaa oli väga hea kunstikriitik, tema sõnavõtud olid väga arvestatavad. 1907-1909 oli a Soomes, kuna pidi karistussalklastest eemale hoidma. Seal tegeles ta põhiliselt maastikumaaliga. Ants Laikmaa oli Tartu Ülikooli audoktor ning Pallase Ühingu auliige. Lisaks oli tal Taeblas talu, kuhu on praeguseks püstitatud ka A.Laikmaa mälestusmonument, mille autoriks on skulptor Juhan Raudsepp. Taeblas Laikmaa ka suri. Taeblas elades , külastas A. Laikmaad tihtipeale Marie Under, kellest on Laikmaa teinud ka ühe oma tuntuima portree. Ants Laikmaa töötas põhiliselt pastellidega, kuid kasutas ka sangviini ja sütt. Tema temaatikaks olid põhiliselt karakterportreed ja maastikud . Tema loomingus on mõningal määral tunda impressionistlikku hõngu. Teda tunti omalajal mantli rinnatasku nööpaugus oleva valge krüsanteemi järgi. Tema tuntumad tööd on: „Marie Underi portree“, „Väike Alma “, „Talvemaastik“ ja „Aitsam“. Mingi periood elas Laikmaa juures üks naisterahvas , kes lõpuks temast ka rasedaks jäi. Uudisest kuulnud Laikmaa saatis naise Soome. Talle sündis tütar, keda ta aga kunagi päriselt näinud ei ole. Tal olid olemas temast pildid ning suhtlus tütrega toimus kirjateel, ühtlasi toetas ta oma tütart ka rahaliselt.
KRISTJAN RAUD
1865 – 1943
Pärit Viru-Jaagupist. 1892 – 1897 oli Kristjan Raud Peterburis . 1897-1898 Düsseldorfis ning 1899 – 1903 Münchenis. K. Rauale ei meeldinud eriti Peterburis kuna see oli liiga akadeemiline ning ta läks Saksamaale Düsseldorfi Kunstide Akadeemiasse. Seal olid meeleolud vabamad . Edasi suundus ta õppima Müncheni Kunstikooli , pärast mida Müncheni Kunstide Akadeemiasse. Tol ajal jõudis Saksamaale impressionism , sümbolism ja ekspressionism (erilise väljatoomine), milledest viimane sobis K.Rauale kõige paremini. Ta jättis ruumi aimatavale, tema töödes esines teatud võrdkujude kasutamine. Teostes domineerivad saarte maastikud, teerajad, rannatalud ja interjöörid ketrajaga, kartulikoorijaga, endasse süvenenud eidekesega. Need teosed on luulelised ja intiimsed, tugeva sotsiaalse alltekstiga. Esiplaanil on vihjed ja teatud meeleolu rõhutamine. K.Raud töötas põhiliselt söe ja pliiatsiga. Oluine sümbol tema loomingus on „tee“. Raud osales ka rahvakunsti kogumisel. Tema tööde tipus on „Kalevipoja“ ainelised tööd. Ta oli mõtisklev kunstnik, palju õppinud ning huvitus Eesti rahvakunsti säilitamisest.
PAUL RAUD
1865 – 1930
Kristjan Raua kaksikvend, pärit samuti Viru-Jaagupist.
Paul Raud õppis Düsseldorfi Kunstide akadeemias, 1888 – 1894. Tema metseeniks (kunstitoetajaks) oli paruness von Uexküll. Pärast kooli lõpetamist tuli ta Rakverre, kus elas tema ema. Kohusetundest paruness von Uexküll´i vastu, hakkas ta maalima parunessi perekonna portreid. Ta sai tellimusi ka teistelt mõisnikelt. Paul Raud maalis realistlikult (paraadportreeed). Küllaltki väärtuslik on tema maalides talupoja ainestik: „ Muhu Rauk“, „Ema portree“, „Onu Paul piibuga“. Tema töödes oli nukker , lihtne ilu. Sajandi lõpus jõudis ta käia veel Düsseldorfis, Drestenis ja Roomas.