Kunsti ajalugu aastatel 1920-1940 (0)

Lühiuurimus
Kuressaare Gümnaasium
Kunsti ajalugu aastatel
1920-1940
Koostaja :Kadri Järvalt
Klass: 9a
Kuressaare,2009
Kunst 1930. aastail
Realism
Realism on moodne kunst, mis arenes üha suurema abstraktsuse suunas. Kunstinäitustel ja kunstielus tervikuna tervikuna moodustas see aga suhteliselt väikese osa, ülejäänu kuulus traditsioonilisele, rahvale enam arusaadavale kunstile. 1920. aastate lõpul toimus realismi taassünd ka moodsas kunstis. Realism avaldus sel ajal erinevates vormides , millele kunstiteadlased on andnud eri nimetusi. Üheks selliseks oli 1920. aastatel Saksamaal levinud ekspressionistliku tunnetega uusajalikkus. Aastakümne lõpul lisandus sellele selgelt klassivõitluse pitserit kandev sotsiaalne realism. Selle termini all on vaadeldud ka Mehhikos loodud maailmakuulsaid seinamaale. Mehhiko seinamaalid toetusid rahvakunstile ja revolutsiooni ideaalidele, millest kunstnikud ise olid osa võtnud.
Looduslähedase suuna esindaja Prantsusmaal nimetatakse uusrealistideks. Itaalias läks pärast I maailmasõda mõneks ajaks moodi antiik ja renessanss. Eraldatakse veel konstruktivistlikku, eksperssiivset ja teisi realismi vorme.
Realismi taassündi võib seletada kunstnike ja publiku väsimusega eksperimentidest , kindlasti aga ka totalitaarsete riikide mõjuvõimu kasvuga Euroopas. Igasugused kunstialased otsingud, originaalsus eeldab looja vabadust ja sõltumatust.
Vaenulikkuses moodsa kunsti vastu Saksamaal mängis muu hulgas oma osa Adolf Hitleri kui läbikukkunud kunstnikuisiklik viha selle vastu. Pärast fašistide võimulepääsemist 1933. aastal kuulutati kõik voolud ekspressionismist. Põletati maale ja graafikat ning kunstnikke sunniti emigreeruma. Võimude pool soositud kunst pidi kujutama idealiseeritult propageerima Reichi võimsust. Naturalistlik-romantiline käsitluslaad oli sarnane Nõukogude Liidus viljendava sotsialistliku realismiga.
Sotsialistlik realism
1920. aastate algul oli Nõukogude Venemaa kultuurielus juhtpositsioon hästiorganiseeritud moodsate ehk pahempoolsete käes. Hakati korraldama temaatilisi näitusi, väljavalitud kunstnikele esitati hästimakstavaid tellimusi, ostupoliitika aluseks sa teose ideoloogiline suunitlus , mitte kunstiline külg. Kommunistidele meeldis 1922. aastal asutatud ühing AHRR ehk Revolutsioonilise Venemaa Kunstnike Assotsiatsioon. Sinna koondunud kunstnikud, kellest hiljem said nõukogude kunsti suurkujud , maalisid 19. sajandi peredvižnikute laadis, mis selleks ajaks oli omandanud väiklaselt naturalistlikud jooned.
Pöördeliseks kujunes nõukogude kultuurielus 1932. aasta 23. aprill mil likvideeriti kõik rühmitused ja asutati ühtsed Heliloojate, Kirjanike, Kunstnike liidud. Samal aastal võeti kasutusele termin sotsialistlik realism, see on meetod mis nõuab kunstnikult tegelikkuse tõetruud, ajalooliselt konkreetset kujutamist selle revolutsioonilises arengus.
Kunstiteose hindamise ainsaks kriteeriumiks sai sisu. Kunstnike, kes tegelesid mingilgi määral puht kunstiprobleemidega nimetati formalistideks. Formalismi alla mahtus suur osa kunstiajaloost. Nõukogude kunst muutus väga isikupäratuks ja vaeseks. Tekkisid ilutsevad, pseudooptimistlikud teosed, portreekunstis loobuti tavalise konkreetse inimese jäädvustamisest, loodi vaid tüüpportreid. Tüüpportree pidi väljendama uue ühiskonna ideaale:energilisust, väärikust ja karmust. Teistest originaalsem suutis olla Pavel Korin. Tema dramaatilised portreed olid monumentaalsed ja meeldejäävad.
Eesti kunsti ajalugu
Eesti Vabariik kuulus 1920-ndail ja 1930-ndail aastail Põhja-Euroopa demokraatlike väikeriikide hulka ning seetõttu on loomulik,et ka eesti kunsti ajalugu on suures joones nende omadega sarnane. Ka Eestis võib rääkida 1920-ndaist aastaist kui avangardismi leviku ja 1930-ndaist aastaist kui realismilähedase, kuid isikupära soosiva kunsti õitsengu ajast.
Eesti kunst on Põhjala riikidega võrreldes küll väga noor. Rahvuslik kunstielu on kujunenud alles 20. sajandi alguses, kuid seda imeteldavam on kiire areng, mille eesti kunst 1920. aastaks oli läbi teinud. Juba Vabadussõja ajal korraldati tagasivaatlik eesti kunsti suurnäitus ja asutati Tartusse kunstikool ''Pallas'', mis 1920-ndail ja 1930-ndail aastail oli peamiseks kujutatava kunsti õppeasutuseks. 1920-ndate aastate alguses oli tunda saksa sõjajärgse ekspressionismi mõjusid, eriti graafikas. Sellele viitab ka eesti graafika suurmeistri Eduard Viiralti looming, mis küll algusest peale sisaldas niihästi virtuooslikkust kõigis graafika tehnikates kui ka sisulist mitmekesisust. Peale ekspressionistlikku tüüpi avangardsuse oli Eestis esindatud ka kakubismist lähtunud konstruktivism .
1920-ndaid aastaid võib niisiis ka eesti kunsti ajaloos pidada avangardi levimise aastakümneks. 1930-ndail aastail aga väheneb eesti kunsti radikaalsus nii nagu Pariisiski. 19. ja 20. sajandi vahetusel oli impressionismi kogemus olnud eesti kunstis väike, enamasti mindi värvivaeselt realismilt otse üle postimpressionismi ja rahvusromantikasse.
1930-ndail aastail oli Eestis palju silmapaistvaid maalijaid,kellest enamik töötas Tartus - tänu eriti '' Pallase '' kunstikooli mõjule, ning kelle looming sobib realismi või hilise impressionismi mõiste alla. Neil kõigil oli isikupärane käekiri. Siiski võib täheldada, et enamikku neist saab liigitada ühte kolmest põhitüübist, mis erinesid üksteisest esteetiliste ja ühiskondlike põhimõtete poolest. Esimest tüüpi võib nimetada silmarõõmumaalijateks, nemad olid kõige otsesemalt seotud Pariisi kunstiga. Teised valisid motiiviks vaesema rahva elu, mida nad kujutasid solidaarsustundega, aga realistlikult ja asjalikult. Kolmandasse rühma sobivad maalijad, kes valisid kujutamiseks rõhutatult eestilikke motiive .
Eduard Viiralt
Kasutatud kirjandus
1. Üldine kunsti ajalugu lk. 278-287 Autor: Jaak Kangilaski
2. Üldajalugu lk. 314-319 Autor: Kaido Jaanson
3. Eesti kunsti ajalugu lk. 129
4. Google ostingust : kunstiajalugu 1920-1940 (pildid)