Kunst täiendab elu (0)

Juba koopamaalingutest teame, et seeläbi väljendati oma emotsioone, tõekspidamisi - iseend . Kuigi kunsti ei saa täpselt määratleda, siis ometi on see alati olnud üks elu osadest. Inimesed vajavad loomingut, et täita oma elu puudujääke.
Kunst tekitab igal hetkel ja igal pool emotsioone. Ühtegi inimest ei jäta külmaks selle otsene kogemine. Olgu need siis kaasnevad positiisved või negatiivsed tunded. Vana-Roomas oli tuntuim hüüdlause " Tsirkust ja leiba!" See näitab, et meil kõigil on vaja oma elus kunsti - loovust , meelelahutust, ajaviidet. Ilma nendeta oleks raske ette kujutada igapäevaelu, veel vähem seda sel juhul positiivsena. Ka endi tunnete jäädvustamine aitab meil välja elada.
Looming muutub ajas. Eri aegadel on kunst varieerunud, kuid siiski püsima jäänud. Kui antiikajal elati kaasa gladiaatorite võitlustele, et näha kellegi kannatusi ja surma, siis nüüdseks on taoline huvi kandunud üle näiteks filmindusse, kus inimesed siiani jälgivad põnevusega õudusfilmide jubedusi. Vahe on vaid selles, et siis toimus surmaheitlus reaalselt, kuid nüüd näideldes. Ka tehnika areng on mõjutanud kunsti. Nimelt arvutigraafika abiga on võimalik teha palju sellist, mida palja käega ei suudeta. Meil on palju rohkem eeliseid erinevateks kunstivormideks ja nende viljelemiseks kui meie esivanematel.
Kultuur ei suuda püsida ilma kunstita. Läbi Kreekas asuva Polykleitose " Odakandja " skulptuuri teame me, et peeti oluliseks atleetlikku keha. Me ei teaks , millised nägid välja meie eelnevad generatsioonid või millesse nad uskusid, kui ei oleks kõik see raiutud kivisse või jäädvustatud lõuendeile. Seetõttu tulekski hoida kõike iidset , mis meil veel siiani säilinud on, et mitte eemalduda oma juurtest, millest me pärit oleme. Nagu ka eelpool mainitud , saame me igast vana aja hooneski käies uskumatu emotsiooni, nähes neid suursuguseid sambaid või torne. Inimestel on vaja kunsti kogeda, et seda mõista ja hinnata ning seeläbi seda veel enamgi nautida.
Võib eristada kolme eritüüpi kitsamat kultuuri mõistet seoses kunstiga: kõrg-, rahva- ja massikultuur . Viimasega neist puutume meie, tavainimesed, ilmselt igapäevasemalt kokku. Usun, et iga inimene on käinud suvel vähemalt mõnel kontsertil või vabaõhuetendusel. Kuid kõrgkultuurist teavad inimesed vähem. Ollakse küll kuulnud seda sõna, kuid täpselt defineerida seda tihtipeale ei osata. Üldiselt tähendab see siis rahvusriikides kõrgelt väärtustatamist, identiteedi ja prestiiži kandjana . Rahvakultuur on aga kunstilooming, mida inimesed teevad meelelahutuslikul ja eneseteostuslikul eesmärgil, ilma et taotletaks majanduslikku kasu. See ongi see, mis pakub puhast naudingut tagamõteteta, just inimese enese heaolu alusel.
Oluline ei ole nii väga teose looja kui looming ise. Kes meist ei oskaks vastata küsimusele - kus asub Eiffeli torn, kuid kui paljud teavad, kes on selle autor? Aga kas see ongi nii tähtis? Kunstnikud loovad, et jäädvustada enda tundeid, mõtteid, uskumusi ning annavad sellega mõtteainet kõigile, kes seda näevad, tunnevad - kogevad. Hingega kunsti juures olevaile artistidele ongi ilmselt olulisem anda kui saada. Inimestele, kes nende antud materjali peas läbi töötlevad, on see aga omamoodi retk tunnetamaks midagi erilist.
Kahjuks pole aga meil kõigil võimalusi kunsti tarbimiseks . Selleks, et näha püramiide, peab sõitma Egiptusesse. Kuid paljudel ei ole raha lennupiletiteks, et need maailmaimed kas või kord elus oma silmaga üle vaadata. Neid võib küll silmitleda postkaartidelt või muudelt piltidelt, kuid õige tunnetus tekib alles täpselt sel hetkel, mil ise seal juures ollakse. Niisiis on kunst nii öelda rikaste ja jõukate hobi . Reisides kõikvõimalikesse kohtadesse, nähakse ja tunnetatakse kõike maailma ilu, lisaks veel meie eellaste loodud kunstiteostele.
Nii nagu pärandatakse vanematelt lapsele kõik muud geenid , siis kandub ka kunstipisik põlvest põlve. Nii ka enamus kuulsaid loojaid on saanud oma eeldused selles vallas ikka sugulastelt. Näiteks Pablo Picasso isagi oli kunstiteadlane. Veetes lapsepõlves palju aega koolides , kus papa eriala tunde andis, sai ta sealt kindlasti väga suure arengu oma suurele tähelennule. Samuti on minu enda suguvõsas mu vanaema, tädi ja tema tütar kõik väga loova ja loomingulisega tegelevad inimesed. Kunst on väga oluline ja kasulik lapse kasvamisele - see arendab tema tema loovust, arusaama ja tunnetust meid ümbritsevast.
Me kõik vajame mingil määral kunsti. Vahel, kui kõigest tüdimus tekib ning aju puhkust nõuab, on kunst suurepärane lõõgastusvahend. Muusika , raamatud, maalid, tants - läbi kõigi nende on võimalik lasta vabaks enda sisemine mina. Ise neid luues või tarbides saab õige nautimise läbi igaüks just omamoodi energiasüsti või tundemaanduse. Kunst on elu konsentraat .