Kunst ja kunstnik Thomas Manni novellides (1)

Kunst ja kunstnik Thomas Manni novellides
Küsimustele "Mis on kunst?" ja "Kes on kunstnik?" ei leidu ühest ja ainuõiget vastust. Neid kahte mõistet on sama võimatu kindlalt defineerida kui vabadust, õiglust või head ja halba. Ometi on igaühel olemas oma nägemus kunstist ja tihti on need inimestel täiesti erinevad, ka selle mõju inimestele on varieeruv. Mõne jaoks on kunst iga abstraktne joonistus, mõni liigitab sinna alla vaid tunnustatud suurmeistrite teosed. Kunsti ja kunstniku rolli ühiskonnas kirjeldavad pea kõik Thomas Manni novellid . Mann üritab lahti mõtestada kunsti üldist olemust, leida omapoolset vastust eelmainitud defineerimatutele mõistetele ja näidata kunstnikku erinevates aegades ja olukordades .
Nii nagu Thomas Mann ülistas oma vanemates teostes haiget inimest, omistas ta hiljem ka kunstnikule veidra, vaevatud , tavapärasest teistsuguse inimese olemuse. Kunstnik on Manni silmis eraklik ja üksik isik, kellel tavainimestega on raske või üldsegi võimatu nii-öelda ühel lainel olla. Kõige selgemini on see eraklikkus näha novellis " Tonio Kröger", kus nimitegelane on ühiskonnast eraldunud ja veendunud, et kunstianne on nagu needus talle kaasa sündinud - tänu sellele peab ta elama tavainimestest erinevat elu, ta peab teenima kunsti ja selle teenimise eest ta põgeneda ei saa. Ometi igatses ta tohutult olla tavaline, ihkas õnne, inimlikkust, kõike maist , aga teadis, et selline elu on talle võimatu. Ta igatses kõike, mis oli temale omasele vastupidine - sellest ka tema armastus Ingeborgi ja Hansu vastu. Novell näitas korduvalt vaimu ja elu vastuolu, kahe omavahel seotud, kuid mitte kunagi ühilduva maailma vastandamist. Ka novellis "Tristan" on kunstnikku kujutatud erakliku ja teistest erinevana, isegi "kurjast vaimust vaevatud" isikuna ning üks peategelasi, kirjanik Spinell, ütleb enda kohta lausa "kasutu olend".
Thomas Mann kujutab kunstnikku kannatajana, inimesena, kes on oma ande ahelais. Need kannatused aga teenivad kõrgemat eesmärki. Ameerika kirjanik ja filosoof Ralph W. Emerson on öelnud, et kunstis peab end kunsti nimel ohverdama nagu mesilane , kes annab torkega ära oma elu. Muidugi pole puhtalt anne üksi ainus, mis kannatusi põhjustab. Sageli on kunstnikud vaevatud tänu oma minevikule, lapsepõlvele, perekonnale ja kasvatusele . Sarnaselt Manni enda vastuolulisusele oma isiksuses tõsisest kaupmehest isa ja temperamentsest brasiillannast ema omaduste pärast on ka "Tonio Krögeris" väga selge erinevus peategelase ema ja isa suhtumise vahel, mis poega selgelt segadusse ajab ja mõjutab. See teos näitab Manni veendumusi hästi just seetõttu, et ongi väga autobiograafiline. Ka tema enda elus oli palju rasket ja vastuolulist ning ka Heli Mattisen kirjutab Thomas Manni novellikogu järelsõnas, et peategelase ja Manni vahel on suured seosed nende päritolus ja kogu elukäigus.
Mann uskus, et kunstianne kas on või ei ole - oskust kunsti luua ei saa hiljem lihtsalt juurde õppida. Tavainimene ei suuda luua päris kunsti ja isegi valmis teoste mõistmine on kunstnikul ja tavainimesel erinev - igaüks ei näe seda, mida kunstnik on ilmtingimata öelda tahtnud ja mõned asjad jäävadki saladuseks kõigile teistele peale teose autori enda. Iga looja kujutab iseenda lugu, selle mõistmine oleneb juba vastuvõtjast. Ühes ja samas teoses võib näha väga erinevaid põhjuseid. Mis ühele on rämps, võib teisele olla aare . Kolmas heidab kunsti aga hoopis kõrvale nagu härra Klöterjahn "Tristanis".
Thomas Manni novellides esineb pidevalt vastuolusid. Vastuolud vaimu ja elu, kunstniku ja ühiskonna, kunstniku ja tavainimese vahel. Novellis "Gladius Dei" on selgelt näha vastuolu esteetilisuse ja moraali vahel. Kui enamus inimesi tänavalt näevad Madonna pildis puhast naiseilu, siis Hieronymuse jaoks on see absoluutselt kole moraalitus. Ta väidab, et moraalitu kunst on ebavajalik ja seda ei pea armastama ainult esteetilisuse pärast, kuna see rikub vaimu; ilu ei tohiks ülistada, kuna see ei varja maailma viletsust. Samas ütleb sama novelli tegelane, noor müüja, et pilt on kunstiteos , mida tuleb mõõta vastava mõõdupuuga. Seega ei tohiks kunsti moraaliga üldsegi piirata.
Midagi uut kunstniku eesmärgis leiab novellis "Seadus", kus Mann kujutab Moosest kui kunstnikku, kes peab kujundama, suunama ja päästma heebrea rahva. Nii nagu Mann ise ja tema loodud tegelane Tonio Kröger, on ka Mooses kunstnik tänu oma tavatusele ja kahepoolsele minevikule - ühelt poolt on tal egiptlannast ülikust ema ja teiselt poolt heebrealasest orjast isa, kuid kummaski maailmas teda omaks ei võeta, mis omakorda põhjustab kannatusi. Seega jõuame jällegi tagasi Manni algsele kunstniku kujutamisele.
Nii nagu vastuseid ise esitatud küsimustele, nagu "Mis on kunstnik?", ei leia Thomas Mann enamasti vastust ka sellele, kuidas enda püstitatud vastuolusid lahendada. Ta ei leia kunstile ega kunstnikule üheseid definitsioone, aga tal on oma kindel nägemus neist mõlemast ning enam-vähem kindel vorm, millega antud mõisteid piiritleda. Suures osas on tema tegelaste vaated ja tegevused seotud Manni enda isiklike kogemustega ja võib väita, et juhtivaks motiiviks on tal siiski inimhinge kannatus ja miks ei peakski olema - negatiivne inspireeribki, seda on näidanud ka ajalugu.
835 sõna