Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd? (0)

Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?
Esimene ideevälgatus, mis meie mõttekodadesse siseneb kuuldes sõna „vabatahtlik“ on ikka keegi valge inimene aafriklastele toitu jagamas või mõni hüva hing varjupaigas kassi paitamas. See on selline halenaljakas stereotüüp, millest ei saa üle ega ümber. Ometi, hakates sügavamalt ja põhjalikumalt mõtlema vabatahtlikkusele ja selle olemusele, tuleb tõdeda: vabatahtlikkus on mõtteviis. 
Tegelikult on igasugune töö vabatahtlik. Me ei ole sunnitud tööd tegema, alati on valik. On valik nii selles osas, millist tööd soovime teha kui ka selles osas, kas me üldse soovime tööd teha. Võib ju Tallinna keskturu ja Balti Jaama ümber küllalt kohata isikuid, kes on valinud näiteks üldse tööst loobuda . Seega ei saa rääkida töötegemise juures sundusest, isegi kui kaelas on kolm pangalaenu, autoliising ja kodus viis näljast last – ka kõik need elu ilusad tõsiasjad on olnud meie enda valik ühel või teisel hetkel. Alati saab ka ilma ja kolmandat moodi. Ometi ei näe paljud inimesed seda selle nurga alt ega tunnista, et nende igapäevane töö ja elu tuleneb nende enda vabast tahtest seda elu just nii elada. Nii tekibki kaks stereotüüpset alajaotust: sunduslik töö, mis on siin, et ära elada ja mida teevad kõik „normaalsed“ inimesed ja vabatahtlik töö, mida teevad inimesed, kellel ilmselgelt on viie lapse kõrvalt liiga palju aega üle või kellel veel lapsi ei ole. 
Niisiis , vabatahtlikuks tööks üleüldises tähenduses kutsutakse tööd, mis ei ole rahaliselt tasustatud . See peaks meile tooma vastutasuks hoopis andmise- ja tegemiserõõmu, võimalust kedagi aidata, ühiskonda panustada, uusi tutvusi, kogemusi, oskusi ja vilumusi. Ent kas siis meie „igapäevane“ rahaliselt tasustatud töö ei peaks meile ideaalis pakkuma kõike seda sama? Miks peaks üks loogiliselt mõtlev inimene siis valima „ vabatahtliku töö“? 
Olles ise töötanud erinevates paikades ja olukordades päris palju vabatahtlikuna jaotaksin asjasse puutuvad inimesed kolme rühma. Vabatahtlik on kas inimene, kellel on kellestki teisest ääretult kahju või tal on tugev sisemine motivatsioon kellegi või millegi olukorda parandada, aidata, panustada; inimene, kes hindab vabatahtliku töö käigus saadavat kogemust, tasuta pileteid ja muid boonuseid, uusi tutvusi ja oskusi väga kõrgelt ja on nõus selle kõige nimel raha ära unustama või inimene, kes ei mõtle üldse, miks ta vabatahtlik on ja lihtsalt toimetab inertsist kuni kett maha jookseb või tuule suund pöördub. Loomulikult on palju ka neid, kelles tulevad kõik kolm tüüpi kokku ja tavaliselt saavad taolistest inimestest elukutselised vabatahtlikud, näiteks vabatahtlikke koondavate organisatsioonide juhid, kes saavad palka. Irooniline , kas pole? Tänapäeva maailmas kipuvad ikka kõik teed Rooma viima. 
Ent tulles tagasi vabatahtlikkuse alglätte juurde puutume kokku millegi väga ürgsega. See on andmisrõõm, vesi kirjeldatud „esimest tüüpi“ vabatahtlikke veskile. See on see, mis toidab neid miljoneid vabatahtlikke, kes antud tööliigile kunagi käega ei löö – isegi juhul, kui nad seda endale ei teadvusta. Tehes vabatahtlikku tööd vaid saamahimust  ja isikliku kogemuse omandamise baasilt, lülitume üsna ruttu tasustatud töö peale ümber ja siin pole midagi etteheita või imestada. Elu teeb omad korrektiivid. Ent tehes vabatahtlikku tööd tõesti sügavast sisemisest rõõmust kellegi olukorda parendada , midagi pakkuda, jagada, ootamata midagi vastu... Siin saavad kokku meie minevik ja tulevik, inimese hea loomus ja idealism. Minevik – hea küll, ent tulevik?
Omakasule ülesehitatud maailm on tõestanud ennast jätkusuutmatuks. Maakera on jõudnud kriisi – inimkond on jõudnud kriisi. Ja miks? Lihtsustatult öeldes ja mitte seejuures valetades võib selle kõik kirjutada omakasupüüdlike ärimeeste ja poliitikute arvele.  Juba on näha maailma eripaigus proteste, revolutsioone, hüüdjaid hääli tänavatel ja mitte enam kõrbes. On näha tohutu suuri liikumisi parema tuleviku suunas, ökoloogilisi lahendusi, ühiseid ettevõtmisi ja koostööle orienteeritud tegutsemist . Inimesed, kes tõstavad häält, ei räägi enam ainult enda eest. Nad räägivad inimkonna nimel, Maakera nimel, loomade ja looduse nimel – ellujäämise nimel. See on häirekell – äratuskell naftaärimehe öökapil. On ilmselge, et maailm ei saa enam liikuda edasi nii nagu siiamaani tiksutud. Ent kus peitub siis lahendus ja kes pakuks alternatiivi?
Kas need pole mitte need samad inimesed, kes aitavad varjupaikades loomi, aafrikas lapsi ja koristavad Eestimaad puhtaks? Kas pole mitte needsamad inimesed, kes vihuvad projekte kirjutada ja alternatiivhariduslikke programme testida? Kas pole mitte tegu nende samade inimestega, kes on päevapealt nõus panustama, andma ja töötama jätkusuutliku tuleviku nimel ja tegema seda ilma rahata? Kas pole siis vabatahtlikkus mitte mõtteviis? Mõtteviis, mis kannab endas vabat tahet seada maailma, loomade, laste ja kõikide elusolendite ühishuvid kõrgemale isiklikust kasust. Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd on nagu küsida, kuidas motiveerida väliselt sisemiselt motiveeritud inimest? 
Neid inimesi võib ju tänada, ent seda tehakse ju nii-ehk-naa ning sõnana inimese suust , kes ise vabatahtlikku tööd ei tee, on sel vähe kaalu. Tõeline tänu kiirgab täis kõhuga lapse silmist ja plastikpudeli vaba põõsalehe sahinast. Ka boonustest ei ole mõtet rääkida, sest sisuliselt on kõik boonused võrdelised rahaga ja see väljub vabatahtliku töö kontekstist. Kui vabatahtlikkus on mõtteviis, siis seisneb küsimus ju selles, et kuidas väärtustada seda, kuidas teatud grupp inimesi mõtleb. Minu jaoks on vastus lihtne: mõtle ise samamoodi ja hakka ka vabatahtlikuks. 
Ei ole suuremat rõõmu kui kaaskodanik, kes kampa lööb. See, kui ka riigiisad ja ärimehed omakasu kõrvale heidavad ja seda mitte ühekordselt, väärtustab vabatahtlikku tööd kõrgemalt kui mistahes reis lõunamaale. Kui vabatahtlik töö ka vilja kannab ja massidesse läheb, liigub kaugemale ja kõrgemale kui kohalik ja igapäevane tasand ja ühiskonnas tõepoolest muutuse loob, on miski, mida iga vabatahtlik ilmelt unes näeb. See on ainuke tõeline väärtus, mida vabatahtlik töö välispidiselt kanda saab – kõik muu tuleneb sisemisest kirest ja motivatsioonist.