Junot (Hera), siis sõjajumal Marsi (Ares) ja teaduse ja kunsti kaitsejat naisjumalat Minervat (Pallas Athena). Iludusjumalannaks olid roomlastel Venus (Aphrodite), merejumalaks Neptun (Poseidin). Roomlaste erilisteks jumalateks olid Saturnus ja Janus. Januse ülesandeks oli avada ja sulgeda taevaväravad. Seepärast õnnistab ta maa peal kõiki, kes uksest sisse ja välja lähevad. Janus on aja ja iga hea algatuse jumal, mistõttu teda kujutati kahe palgega: üks vaatas ette, teine taha. Muinaslugu räägib, et üks kuningatest olla temale templi ehitanud. Selle uksed avatud, kui sõjavägi vaenuväljale läks. Rahu ajal olid aga templi uksed kinni. Igal perekonnal oli oma jumal, kodukaitsja, kelle auks alatasa tuli põles. Hommikul luges pereisa, kes täitis preestri kohuseid, kõigi omaste juuresolekul palvet ja pani esimese pala söögilaualt perejumala altarile. See oli põline ja austatud komme.
Oma ilu tundmata Heinamaa läbi, sinise Taeva kullases tules Rahuga on jookslemas, Ehk ka toreda häälega, Oma rammu tundmata, Taeva müristamisega Kui meri on hüüdmas: Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, Selge, sinise taeva Tähed, maa pealt Kõrge isamaa poole Rõõmuga vaadates laulda; Siis ma laulan sind, Öösekuningas, kuu! Kes sa pilvede sülesta, Nii kui pungasta lillike Lõbusa valge palgega Üles tõused taeva all, Kus tulised tähed Maha on langemas Sinu eest musta, Pimeda uju sisse. Nõnda, inimeste vaim, Oled sa ujus ujumas, Kui su mõte on otsimas 8 Jumalat tähtede alta. Vastupidiselt poeetilistele oodidele esindavad rõõmsameelsed karjaselaulud hoopis teistsugust luulemaailma. Needki põhinevad antiikeeskujudel, kusjuures tähtsaks väljendusvahendiks on ka dialoog. Ühtaegu on selgesti tuntav eesti rahvalaulu kõla.
Hermes oli uljas nooruk, kes ainukesena võis minna allilma, keda Kerberos ainukesena läbi laskis. Tema sümboliteks peetakse reisikaabut, tiivulisi sandaale ja heeroldikeppi. Artemis Jahi-, looduse ja kuujumalanna ning neitsilikkuse kaitseja. Zeusi tütar, Apolloni kaksikõde. Sünnipaiga, Deelosel asuva Kynthoe mäe järgi nimetati teda ka Kynthiaks. Artemist kujutati jahikoera, vibu ja nooltega lühikeses kitooni koos loodujumalannade nümfidega. Artemise kohta räägiti, et ta on kolme palgega: taevas on ta Selene (kuujumal), maa peal Artemis ning allilmas ja öösiti ka maa peal Hekate (nõidusejumalanna, ööpimedusest tulev hirm). Artemise sümboliteks on vibu ja nool. Loomade valitsejannana seostati teda eriti hirve ja karuga. Tema puuks peeti küpressi. Hephaistos Sepatöö,vulkaanilise tegevuse ja tulejumal. Zeusi poeg ja Aphrodite abikaasa. Teiste ilusate surematute seas on Hephaistos ainuke inetu ja lombakas. Ta oli lahke,
laevastikku Trooja alla sõita, enne kui talle ohverdatakse neitsi. Kui aga mõni naine suri valutult ja kiiresti, siis peeti kadunut Artemise hõbenoole ohvriks. Kui tema venda Phoibost hüüti päikeseks, siis tema oli kuu, keda hüüti Phoibeks ja Seleneks (Luna), kumbki nimi ei kuulunud algselt temale. Phoibe oli titaan, üks vanadest jumalatest. Samuti ka Selene kuujumalanna. Hiljem võrreltakse Artemist Hekatega. Viimane on jumal kolme palgega Selene taevas. Artemis maa peal ja Hekatega allilmas ning maa peal, kui maa on mähitud pimedusse. Hekate oli noorkuu jumalanna, pimedate ööde perenaine. Kui kuu ei paistnud. 10 Aphrodite (Venus) Oli armastuse ja ilujumalanna. Oskas võrgutada nii jumalaid kui ka inimesi. Armastas naerda ja naeris pilkavalt nende üle kes tema võludele alistusid, vastupandamata jumalanna, kes röövis aru isegi tarkade peast.
kättemaksjana. Teisest küljest aga, kui mõni naine suri kiiresti ja valutult, siis peeti kadunut Artemise hõbenoole ohvriks. Nii nagu Phoibos oli päike, oli tema kuu, keda hüüti Phoibeks ja Seleneks (Luna). Phoibe oli titaan, üks vanadest jumalatest. Samuti ka Selene kuujumalanna, kes polnud seotud Apolloniga. Selene oli Heliose, selle päikesejumala õde, keda Apolloniga segi aeti. Hilisemates poeemides identifitseeritakse Artemist Hekatega. Viimane on jumal kolme palgega Selene taevas, Artemise maa peal ja Hekate allilmas ning maa peal, kui maa on mähitud pimedusse. Hekate oli noorkuu jumalanna, pimedate ööde perenaine, kui kuu ei paistnud. Teda seostati pimeduse tempudega, teda peeti teeristide jumalannaks; teeriste peeti kurja maagia vaimude paigaks. See on metsade kütitar, kuu, mis muudab oma valgusega kõik kauniks, neitsiliku jumalanna omapärane kujunemine olevuseks, kes "on vaimult karske, kes korjab lehti, viljasid ja lilli,
akadeemiate liikmeteks. Eriti erudeeritud näitlejad hakkasid kirjutama traktaate näitlejakunstist näitekunsti teoreetikud said nendest. Paljud neist traktaadidest ladina keeles ja värsistatud isegi. Stiililiselt pidid olema tipule lähemal. Näitleja pidi saama marginaalist ühiskonnas aksapteeritavaks kujuks. Dell'arte kujud tegid kõik selleks, et püüda näitlejaid näidata võimalikult harituna, laitmatult moraalse palgega, hea reputsatsiooniga isikutena (eriti oluline naiste puhul) luua positiivne kujund endast. Enam-vähem vastas see kuvand ka tegelikkusele. Enamus näitlejaid olid reaalselt haritud. Improvisatsioon nõudis näitlejalt enesekindlust ja kokkusulamist tegelasega truudus, iga esitaja mängis eluaeg ühte ja sama rolli eluaeg üks ja sama mask. Näitlejad läksid haruharva ühest ampluaast teise. Põhiliselt vanuse pärast liiguti maskist maski noorest armastajast vanuri maski.
Zeus usaldas talle piksenoole, lemmiklaps. Parthenon, oliivipuu, öökull. Phoibos(särav) Apollon – Zeusi poeg Delose saarelt, muusikameister, laskuritejumal, tervendaja. Valguse- ja tõejumal. Apolloni oraakel asus Delfis Parnassose mäel. Tappis mao, kes elas Parnassose koopas. Side inimestega. Loorberipuu, delfiin, ronk, päike. Artemis – Apolloni kaksikõde, metsloomade emand, kõige kõrgem kütt jumalaist, neitsiliku nooruse kaitsja. Artemis = Hekate (jumal kolme palgega: Selene taevas, Artemis maal, Hekate allmaailmas ja öösel). Küpress, metsloomad, põder!, kuu. Aphrodite – armastuse- ja ilujumalanna, armastas naeru. Sündis merevahust. Tema ümber hakkasid lilled kasvama ja tormipilved lahkusid. Vahel reetlik ja õel. Hephaistose abikaasa. Mirt, tuvi. Hermes – Zeusi ja Maia laps, Zeusi käskjalg. Kõige nutikam ja kavalam jumal, kaubandus- ja turujumal, kaupmeeste kaitsja. Pidulik teejuht. Ares – Zeusi ja Hera poeg. Tapahimuline, kuid argpüks
Vabandage mind... Mulle oleks suur au, kui te oleksite nõus võtma vastu... (Turgenev võtab taskust väikese raamatu ja ulatab selle kerge kummarduse saatel Belinskile. Belinski võtab raamatukese vastu ja heidab sellele pilgu.) BELINSKI: Te olete poeet? TURGENEV: See on teie asi otsustada. Nagu te näete, kardan ma võib-olla asjatult astuda lugejate ette oma tõelise palgega... BELINSKI: Aga... küllap te ei käi kogu aeg ringi oma nägu varjates? TURGENEV: Ma pidasin silmas tiitellehte. BELINSKI: Loomulikult. (avab raamatu) "Parasa"... (loeb esimesi ridu) "Mulle ei meeldi joovastunud noored naised... mulle on vastumeelt nende kahvatud ümmargused näod..." TURGENEV: See on esimene asi minu enda häälega.
Aga nüüd looris silmi üürikeseks nagu sinetav udu ja siis tuikas peaajus mõte: ,,Seda kätt ma tunnen, seda imelikult pehmet kummikätt. See on härra Mauruse käsi." See kõik vältas ainult silmapilgu, aga sellest jätkus, et Ollino jõudis asuda Indreku ja direktori vahele. Ja kui Indrek nüüd nagu mõttetult tõstis oma parema käe, haaras Ollino sellest kinni, vajutas ta maha ja ütles rahuliku kindlusega: ,,Käed rahu!" Nõnda jäigi Indrek kõigi ette seisma õhetava palgega. Ta oli hiljaks jäänud, nagu tänini elus ikka. Härra Maurus aga ajas sama käe sõrmed, millega ta Indrekut löönud, harakile, vehkis nendega iseenda silmade ees, vahtis üle prillide teiste õpilaste poole ja karjus: ,,See mees on püsti hull! See on esimene päris hull härra Mauruse ausas ja kõrralikus majas. On olnud küll poolhulle, aga see on täishull. Tema nimi on Indrek Paas. Matemaatika on temal null ja ise on ta hull
annaabi.ee 
