Kriisikommunikatsiooni analüüs (0)

Kriisikommunikatsiooni analüüs.
Iga kriisi situatsioon küpseb aeglaselt ja ilmub just siis, kui seda ei oodetakse, kui selleks ei ole üldse valmis. Tulemuseks antud probleemi lahendust ei saa üles leida päris pika aja jooksul, mis omakorda tekitab juurde palju muid lahendamata küsimusi. Lõppude lõpuks tekib väljapääsmatu situatsioon, mille tagajärjed saavad täielikku krahhi esile kutsuda. Reeglina probleemid ei tekki iseenesest. Nende tekkimiseks on vajalikud igasugused eeldused. Mida siis ette võtta, et antud situatsiooni ei tekkiks ( http://www.comunet.ru/p8.html )? Kuidas juhtub nii, et ühed ettevõted saavad olukorraga hakkama, kuid teised kaovad isegi vähema kahju pärast.
Siis kui kriis hakkab alles tekkima organisatsioon peab igakülgselt hinnata oma kommunikatsiooni kanaale, pöörates erilist tähelepanu massimeedia huvi rahuldamisele. Selleks on vaja tegeleda järgmiste küsimustega:

• Mis kasu toob massimeediaga koostöö? Kas on seda üldse vaja.
  
• Mis riski koostöö võib kaas tuua? Vastus sõltub sellest, kes võtab intervjuud vastu, kui palju on ettevalmistamiseks aega, mis kahju võib organisatsioon saada siis, kui see, mis oli vajalik öelda saab tuntuks ilma intervjuuta.
  
• Kas informatsiooni esitatakse just sellel kujul nagu tahetakse ja seda ilma vassinguta?
  
• Kuidas reageerib juhtkond ? Varem või hiljem juhtkond peab kommenteerima kirjeldatud tegevusi.
  
• Kas on parem väljapääs? Kui on olemas võimalus intervjuust pääseda, siis seda ei ole soovituslik anda. Enamikkudel juhtudel mõjutamine ühiskonnale läbi massimeedia on kõige soodsam kommunikatsiooni vahend kriisi tingimustel.
  

Tulemus sõltub sellest, kui adekvaatselt olid hinnatud eelpoolnimetatud aspektid ja kui kvaliteetselt tegid oma tööd antud valdkonna spetsialistid .
Kriis nõuab individuaalset lähenemist, tähelepanu konkreetse situatsiooni erisustele. Mitte keegi ei saa anda täpset garantiid , mis vahendid soodustavad organisatsiooni edukat väljaminekut kriisist, kuid siin jääb väga olulisemaks massimeedia spetsialisti töö.
Üheks kõige olulisemaks tingimuseks, et kriisisituatsiooniga hakkama saama on planeerimine . Suurim kahju kriisi valmisoleku planeerimisel on arvamus, et just kõige raskemat nendega ei saa juhtuda. Just niimoodi juhtus 1986 aastal NASA -ga, mis sattus raskesse olukorda ameerika kosmoselennuki hukkumise tõttu. Tekkinud situatsioonis hiiglasuur ja jõuline kosmose uurimise agentuur sai abituks.
Kõige eredamaks näiteks, mis puudutab ebakorrektset planeerimist ja kommunikatsiooni võib välja tuua Tšernoboli tuumakatastroofi . Mitte ainult sellel tuumajaamal ei olnud ulatusliku avarii korral tegevuse käiku planeerimist, vaid ka terve tuuma energeetika , mis asus NSVL territooriumil sai kohmetuks ja ei olnud absoluutselt valmis asuda tegevuseks.
Kõige suuremaks veaks, mida lasid juhid oli tragöödia fakti pikajaline vaikimine 26. aprillil 1986 a. Esialgu maailm ametlikult sai avariist teada alles 28.aprillil, ehk möödus 68 tundi peale õnnetust, lühikese teatena saates „Aeg“. Esimene teade, mis pöördus linna elanikele, kõlas raadio kaudu 36 tnni pärast juhtunust. Teade kutsus inimesi ajutiselt evakueerida. Selleks hetkeks radiatsiooni tase tõstmisest oli teada mitmes Lääne Euroopa riikides.
27 aprillil, pühapäeval, kell 22 Rootsi territooriumil kontrolli aparatuur fikseeris radiatsiooni tase tõstmist. Alguses hakkati kahtlustama tehast, mis paiknes riigi ida territooriumil, kus järgmisel hommikul oli ära märkinud väga äkkiliselt tõusnud radiatsiooniaktiivsuse tase. Poole tunni pärast hakkas tehase töötajate evakuatsioon, kes tõepoolest arvasid, et kuskil nende ettevõtes tekkis radioaktiivsete ainete leke. Neljatunnilise evakuatsiooni käigus oli teatatud Rootsis olevale kogule, kes tegeles tuumaenergia küsimustega. 6 tunni pärast seda ametlik Rootsi esindaja teata ajalehe agentuurile „Associated Press”, et radioaktiivsuse levija asub, mitte nende oma tehases, vaid Rootsist ja Soomest idapoolsem. Hetkest, kui avastati radiatsiooni tase tõusu möödus Rootsis 26 tundi. Kella 21 paiku moskva aja järgi NSVL tegi esimest ametlikku teadet avarii kohast nimetades Tšernobõli katastoofi „hädaks”. Isegi niisugune lühike sündmuste käiku kirjeldus, mis on seotud Tšernobõli katastoofiga, näitas kui madal organisatsiooni kommunikatsiooni ettevalmistus oli tehases. Mida veel dramaatilisem, antud katastroof näitas tõenduslikku NSVL kehtivat situatsiooni, kus oli palju vigu nii poliitilies süsteemis, kui ka organisatsioonis üldse, mis lähedasel ajal luhtus ( http://n-t.ru/tp/ie/ca.ht m).
Siis kui tuli häda kriisikommunikatsiooni põhiprintsiip on mitte vaikida. Kriisi situatsioonil kõige effektiivsem on massimeediale kiire ja täiuslik informatsiooni edastamine . Enamikel juhtudel, antud juhtumis samuti, esimene asi, mis tuleb juhtkonnale pähe on „ Ootame kuna situatsioon selgub” . Kuid vaikimine toob endaga kaasa kahtlust, et organisatsioon juha midagi võttis ette. See paneb massimeediat oodata informatsiooni igasugustest allikatest ja probleem võib saada veel raskema olukorda. Ebaoskuslikud informaatorid ja kommenteerijad ütlevad julgelt välja nende arvamust, mida meedia hea meelega avaldub publikule. Tulemus ei pane ennast oodata, tekkivad igasugused kulujutud ja neid dementeerida on juba juba liiga raske. Siis, kui informatsiooni edastatakse kiiresti, publiku huvi antud teema vastu hakkab langema. Mis puudutab kriisisituatsiooniga hakkama saamist, siis tuleb arvestada kolm tähtsamat punkti.
On vaja:

Kohe lõpetada kriisi allikat,

Panna oma kulutusi miinimumiks,

Taastada usaldust enda vastu.
Antud situatsioonis oli tehtud mitu viga. Alguses, nagu ma juba eelpool nimetasin puudus tegutsemise plaan avarii korral. Teiseks, juhtkond sattus paanikasse ja ei teadnud, mida teha. Kui nad koheselt evakueeriksid elanikke, siis ohvreid oleks vähem. Kui teataksid teistele riikidele edasi, siis vähemalt oleks võimalik saada vältimatut abi. Ilma informatsioonita Rootsi riik hakkas iseseisvalt tegutseda ning uurus, kes tegelikult oli radiatsiooni tase tõusu põhjustaja ning juba see asjaolu pani terve NSVL süsteemi küsimuse alla. Antud kogemus oli negatiivne, kuid see näitas tervele maailmale, mis võib juhtuda, kui ei pane piisavalt tähelepanu organisatsiooni kommunikatsioonile.