Kõrgrenessanss (4)

Ande Andekas-Lammutaja
Kunstiajalugu - Kõrgrenessanss
Andrea Palladio elustas antiikstiili ning üllitas 4 arhitektuurialast raamatut (1570), mis said teistele kunstnikele suureks eeskujuks. Seal arendas ta oma teooria, mida kutsuti palladionismiks (armastus antiigi vastu; ehitise välisvaate kujundamine sammastega, kreeka antiigi motiivid). Kolossaalorder on hiigelsammas(tik), mis ulatub läbi mitme korruse.
16.saj hakati eristama lihtsalt loomist ja kunsti. Rõhutati kunstniku erinevust tavainimesest, looja on geniaalne . Kunstniku inspiratsioon arvati pärinevat Jumalalt. Leonardo da Vinci (ehk Leo Vinci linnast; 1452 -1519) oli tõeline suurmeister, tal oli küll vähe lõpetatud töid, kuid see-eest palju kavandeid . Esimeseks iseseisvaks tööks oli “Maarja kuulutamine”. Milano hertsog kutsus ta Milanosse tööle ning Leonardo jäi temaga kuni 1409. aastani (ta oli pidude korraldaja ja sõjaväeinsener, kunstiga tegeles üksnes vabal ajal). Tema loomingus eristus kaks olulist perioodi: Milano periood (“Madonna grotis” (1483), “Püha õhtusöömaaeg” (1496 – 1497 ) ning Firenze periood (1501-1506; “ Mona Lisa” ehk “ Gioconda ” ehk “La Joconde” oli esimene psühholoogiline portree (Mona Lisa vaatab alati vaatajale otsa, ükskõik millise nurga alt teda ka ei vaadata); naine maalil on vabas asendis, tema käed on näha (selles saavutamiseks tegi da Vinci palju uurimistööd, nägemaks, kuidas sõrmed olema peavad, arendas välimuse kujutamise täiuseni). Kasutas ohtralt kolmnurk -kompositsiooni, sest see mõjub kõige majesteetlikumalt. Et inimkeha võimalikult hästi kujutada, käis da Vinci salaja surnukuuris laipu lahkamas. Maalides arvestas õhu perspektiivi. Leonardo da Vinci suri 1519.aastal Prantsusmaal. Sfumato on maalimisstiil, kus kasutatakse pehmet üleminekut valgusele ja varjule (nt Mona Lisa maalil), tuhmjas vine.
Raffael (1483 – 1520 ) on tuntud eelkõige maalijana . Ta sündis Urbinos (väike Itaalia linnake) ja tema esimeseks õpetajaks oli tema isa. Esialgu töötas ta Firenzes, kus maalis põhiliselt madonnasid (“emand” it. k; ema lapsega). 1508. aastal siirdus ta Rooma , kus elas paavstile töötades terve elu. Ka tema kasutas palju kolmnurkmotiivi. 1509-1517. a maalis monumentaalseid seinamaale. Stanza on palee esindusruum (Raffael maalis Stanza della Segnatura neli seina (usk (disputa), luule ( parnassos ), filosoofia ja õiglus) ning lae). Üks Raffaeli kuulsamaid male on “Sixtuse Madonna” (Madonna seisab maailma peal, tema umber on püha Barbara ja paavst Sixtus IV, kes selle maali tellis ; koloriit on soe, taust on ebamäärane, kuid seal on õrnalt märgata väikeseid ingleid; last hoidev Madonna moodustab täiusliku ringi; kasutatud on kolmnurkmotiivi). Raffaeli jätsid külmaks detailid, ta keskendus harmoonia , sümmeetria ja klassikalise ilu maalimisele. Raffael oli esimene kunstnik, kes kasutas palju õpilaste abi.
Michelangelo Buonarotti (1475 – 1564) oli suure talendi ja vaimujõuga ere isiksus, keda peetakse kõigi aegade suurimaks skulptoriks. Ise pidas ta end eelkõige kujuriks, alles seejärel maalijaks. Ta kavandas tohutul hulgal töid, kuid ta ei jõudnud neid kõiki realiseerida. Michelangelo loomingus saab eristada kahte perioodi: kõrgrenessanss (- 1530 ) ning barokk (-1530). Ta alustas samuti Firenzes, kus tegi võimsa “Taaveti” (1504. aastal; marmorist 5.5m kuju, mida peeti mehe iluideaaliks, taotud ühest tervest tükist). Michelangelo arvas , et kuju on olemas, tuleb ta vaid kivist välja raiuda . 1505. aastal siirdus ta Julius II kutsel Rooma , kus ta sai palju tellimusi, nt Sixtuse kabeli laemaal , mida ta maalis selili 4 aastat (1508 – 1512). See maal on 48x13m, seal on ligikaudu 350 figuuri ning illusoorsed sambad. Michelangelol on dünaamiline käsitlus. “Viimses kohtupäevas” on kujud nagu skulptuurid , teos on märgatavalt rahutu , sest autor tajus kasvavat pinget oma kodumaal. Lisaks sellele tellis paavst Julius II temalt hauamonumendi, kuid 40st planeeritud kujust valmisid vaid kolm, sest paavst vahetus. Hiljem tellis paavst Michelangelolt skulptuuri “ Koit ja Hämarik”, mis samuti ei valminud.
Veneetsiale on iseloomulikud värvi- ja varjundirohkus, tööd on väga maalilised ja kaunid . Kuulsamad kunstnikud on Giorgione (hülgab maalides usuteema, tema looming on pigem romantiline ja lüüriline, jääb truuks valgusele ja varjule. Tema maali “Äike” peetakse maastikumaali eelkäijaks.), Tizian (kasutab tugevat koloriiti; maalilised maalid; armastas väga punase ja sinise erinevaid varjundeid, samuti murtud toone; rõhutab kontraste; jätab maalides pintslilöögid nähtavaks; vananedes muutub tema tehnika hoogsamaks, reljeef on näha ja tunda. Tizian oli hinnatud portretist, ta maalis lähenedes psühholoogilisest vaatenurgast, dramaatilisest ja hingelisest sügavusest. Armastas samuti kolmnurkkompositsiooni, lisaks barokile omast diagonaalset lähenemist) ning Verognese (maalid olid suurejoonelised, elurõõmsad ja dekoratiivsete kompositsioonidega (nt pidusöögid). Kuna ta armastas maalida tavalisi inimesi segamini piiblitegelastega, pälvis ta kirikutegelaste pahameele.)