Koolivorm - avalik kõne (24)

Kohustuslik koolivorm

• Ei taga distsiplineeritust, võrdsust  võrreldakse muid asjuEi vähenda vägivalda
  
• Mitu komplekti  ei ole odavam
  
• Kelle raha eest
  
• Raske hooldada
  
• Kõigile ei meeldi/sobi.
  
• Riiete ja värvide suur valik teeb otsustamise lapsevanemale keeruliseks ja ka kulukaks, sest laps võib tahta vormist võimalikult laia kombinatsiooni . Samuti muudab liiga suur valikuvabadus vormiriietuse laialivalguvaks.
  

Tere, kallid kuulajad!
Täna sooviksin kõneleda kohustusliku koolivormi miinustest. Vanem põlvkond mäletab kindlasti igavat ja ebamugavat vormi, mida päevast päeva kandma kohustati. Õpilaste rõõmuks loobuti koolivormist kiiresti pärast taasiseseisvumist 1990. aastatel, kuid selle taastasid uuesti eliitkoolid eesotsas Audentese erakooliga. Tänaseks on oma kindel vorm enam kui kümnel koolil ning selle populaarsus aina kasvab.
Põhiliseks poolt argumendiks koolivormile tuuakse distsiplineeritust ja võrdsust, mis peaks vähendama koolivägivalda. Õpilased kipuvad võrdlema kõike ja kõiki, niisamuti ka riideid . Majanduslikult vähem edukate perede lapsed aga jäävad koolis teiste naerualuseks, sest ei saa endale firmariideid lubada. Paljud arvavad , et koolivorm lahendaks olukorra. Mina sellega aga ei nõustu. Kui riietus on kõigil üks, siis leiavad õpilased kindlasti muid asju, mida võrrelda. Olgu selleks siis mobiil, koolikott või jalanõud. Seega võrdlemine ja sellega kaasnev kihistumine ei kao kuskile ja sellega koos jääb püsima ka koolivägivald. Selle probleemi lahendamiseks ei piisa kohustusliku koolivormi kehtestamisest.
Kohustusliku koolivormi kehtestamisel on veel üks suur AGA. Nimelt, kes selle eest maksma hakkaks. Koolides , kus praegu kohustuslik koolivorm kehtib, maksavad vormi eest vanemad täielikult ise. Mõelge nüüd: õpilasel on vaja vähemalt kahte komplekti igapäevarõivaid ja lisaks pidulik-ja spordikomplekt. Riideesemete hinnad jäävad 200-500 krooni vahele. Kusjuures vabaajarõivad tuleb vanematel ikkagi soetada, sest koolivälisel ajal ju vormiga ei käida. Kujutage nüüd ette kui suured on kulutused mitmelapselistes peredes pelgalt riiete ostmisel . Seega ei muuda kohustusliku koolivormi kehtestamine olukorda vaesematele peredele sugugi lihtsamaks. Hoopis võib juhtuda, et nooremad lapsed peavad kandma vanemate õdede- vendade vorme. Vanad vormid ei näe välja nii head kui uued ja see annab pahatahtlikele õpilastele jällegi võimaluse nn peksukotid leida.
Muidugi tuleb ka arvesse võtta asjaolu, et koolivormi tuleb hooldada korralikult. Vorm ei tohi kunagi olla kortsunud ega määrdunud. Pidev pesemine, kuivatamine ja triikimine on esiteks aeganõudev tegevus, teiseks kulutab see riiet ning mõne pesukorra järel on uhiuuest vormist järgi jäänud näotu komplekt riideid, mida õpilased kannavad vastumeelselt. Praegu on enamus õpilaste rõivastest sellised, mis näevad korralikud välja ka ilma erilise hoolduseta: viskad masinasse, siis ruttu nöörile ja laps võtab hommikul nöörilt ning paneb selga . See on kergem nii vanematele kui ka lastele.
Kõigele lisaks on suhteliselt võimatu leida koolivormi, mis meeldiks kõigile õpilastele. Õpilastel on oma stiil ja maitse. Seda on näha juba sellest, kui erinevalt käivad lapsed praegu riides . Igaühel on oma enda maitse ja kõigile meeldivat vormi ei saaks kindlasti luua. Kui vorm õpilasele ei meeldi, siis käib ta selles vastumeelselt ja see omakorda muudab kooli vastumeelseks, mis kohe kindlasti ei ole eesmärk.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kohe kindlasti ei ole mina kohustusliku koolivormi poolt. Lapsi on kasvatatud olema võimalikult individuaalsed ja loovad, nüüd aga tahetakse seda alla suruda täiesti põhjendamatult kohustusliku koolivormi kehtestamisega. See on justkui tagasiminek kommunismiaega, mil individualism oli patt ja võrdsus oli elu. „Iseseisvusaja lapsi” ei ole kasvatatud olema võrdsed ja seda ei saa neilt nõuda üleöö koolivormi kandmise näol.