50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-10-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
61 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
heints1989
Õppematerjali autor
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste ser
.. ma elasin läbi tohutuid hirme. Ma kartsin, et sa ei tule ja ma pean hakkama sind ise otsima. See oleks mu närvid seest söönud. Ma olen suur pabistaja. LAURA: Ma ei saa aru, mida te olete endale ette kujutanud, aga ma tuletan teile meelde, et... OSVALD: Ei-ei. Ma jagan kõike väga hästi. Ma tean, mis õues toimub, aga mul on põhjus, et seda välistada. Me veel jõuame selleni. LAURA: Seda ei saa välistada. Te solvate mind. OSVALD: Ma ei solva sind. See ei tule kõne alla. Sa ei tea, mida tähendab see, et sa siin minu lähedal istud. Sa ei julge ärrituda? Teeme selle puudutamise ära, siis on asi ühel pool. Ära liiguta. Pane käsi rahulikult laua alla, lihtsalt laua alla. Väga hea. Nüüd oota üks hetk. (Oskar viib käe laua alla. Käed vist kohtuvad.) Tere, Laura. Kas tunned? Kas sa nüüd saad aru? LAURA: Aitab! OSVALD: Võta siis käsi ära, kui aitab. (Laura võtab käe ära. Paus.) Ma ei küsi midagi, aga sa pidid seda tundma. Ära ütle midagi
Kas need Ma tean, mis õues toimub, aga mul on kaks jalanõud siin on sulle tuttavad? Saad põhjus, et seda välistada. Me veel jõuame aru? Kas see asend, kuidas sa istud, on sulle selleni. tuttav? Kas see käsi, need sõrmed, need LAURA: Seda ei saa välistada. Te solvate küüned on sulle tuttavad? Saad aru? Saad mind. aru, kuhu ma sihin? Siin toas ei ole juba kuu OSVALD: Ma ei solva sind. See ei tule kõne aega midagi muud olnud. Kõik siin räägib alla. Sa ei tea, mida tähendab see, et sa siin ainult sinust. Ma olen seda kuulanud, minu lähedal istud. Sa ei julge ärrituda? näinud, tundnud. Minu enda jaoks ei olegi Teeme selle puudutamise ära, siis on asi ühel siin enam ruumi. Kui sa astusid siia tuppa pool. Ära liiguta. Pane käsi rahulikult laua veerand tundi tagasi, siis nagu ei olekski alla, lihtsalt laua alla. Väga hea
Nii peavad head väikesed poisid ja tüdrukud ikka istuma. Näen, et üks väike tüdruk vaatab aknast välja; kardan, ta arvab vist, et ma olen seal kusagil väljas, võib-olla puu otsas ja pean linnukestele kõnet. (Heakskiitev naerukihin.) Tahaksin teile öelda, kui hea meel on mul näha nii palju rõõmsaid puhtaid näokesi sellises köhas nagu siin, kuhu olete kogunenud õppima, kuidas õiglased ja head olla.» Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet kogu kõnet kirja panna. See oli selline kõne, mis ei muutu ja on seega tuttav meile kõigile. Viimast kolmandikku kõnest segasid taasalanud võitlused ja muud meelelahutused teatud pahade poiste hulgas, samuti nihelemine ja sosistamine, mis levisid'-"üle terve ruumi, uhtudes isegi niisuguste eraldatud ja kindlate kaljude aluseid, nagu Sid ja Mary. Kuid siis lakkas äkki mister Waltersi hääle vaibumisega igasugune müra, ja kõne lõpp võeti vastu-vaikse tänupuhanguga.
harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil. Sel korral polnud enam mingit kahtlust: d'Artagnani solvati tõepoolest. Selles täiesti veendunud, vajutas ta bareti sügavamale pähe ja püüdes matkida kõrki ilmet, mida oli mõnikord näinud Gascogne'is reisil viibivatel suurnikel, astus ta lähemale, üks käsi mõõgapidemel ja teine puusas. Õnnetuseks, mida kaugemale ta sammus, seda enam pimestas teda viha, ja väärika ning kõrgi kõne asemel, milles ta tahtis esitada väljakutset, tuli tal keelele ainult viisakusetu, vihasest käeliigutusest saadetud jämedus. «Hei, härra!» hüüdis d'Artagnan. «Teie seal, kes te luugi taha poete! Jah, teie! Ehk kõnelete ka mulle pisut, mille üle te naerate -- siis naerame koos.» Aadlik tõstis aeglaselt silmad hobuselt ratsanikule, otsekui oleks ta aega vajanud taipamiseks, et nii kummaline etteheide oli määratud temale. Kuna tal ei olnud enam
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid